Aivar Kulli ajalootund. Mart Nikluse kaks triloogiat
Vabadusvõitleja Mart Niklus tähistas hiljuti juba 85. sünnipäeva, aga temast kirjutatut üle lugedes tundub, et tema elutööd pole ikka veel piisavalt väärtustatud.
Meenutaksin esmalt tema kolme artiklikogu, mis, osalt küll omavahel kattudes, moodustavad meie poliitilises mõtteloos tähelepandava triloogia: "Mind ei tapetud õigel ajal" (2004, 128 lk), "Ma ei vaiki ikka veel" (2010, 258 lk) ja "Mis ei tapa, teeb tugevaks!" (2018, 440 lk).
Need dramaatiliste pealkirjadega kirevasisulised kogumikud sisaldavad rohkelt dokumente ja meenutusi, poliitilisi analüüse, üleskutseid, reisikirju ja autobiograafilisi kilde, viimastest saaks kokku panna lausa Nikluse lühimonograafia. Eriti viimane, Nietzsche aforismist tõukuva pealkirjaga kõige tüsedam ja soliidsem kogumik oma mahuka dokumentaalse aluspõhja ja rohke pildimaterjaliga läheneb korralikule elulooraamatule. Aga kindlasti vajaks kogu see materjal ka erapooletu kõrvaltvaataja põhjalikku kriitilist analüüsi. Püüan siinkohal anda oma väikese panuse, mõned tähelepanekud sellise võimaliku monograafia eeltöödeks.
Tutvusin Mart Niklusega tema 80. sünnipäeva peol Tartu Linnamuuseumi kohvikus. Olin kirjutanud tema esimese artiklikogu kohta arvustuse1, kuid pean tunnistama, et enne meie tuttavakssaamist oli mul tema suhtes nagu mingi kerge tõrge. Meie ajakirjanduses on Niklust ju liigagi sageli esitatud kui mingit põikpäist, riiakat ja kiuslikku tegelast, lausa kinnisideelist fanaatikut-veidrikku, ja eks midagi neist eelarvamustest oli ajapikku minulegi külge jäänud (muide, meie 20. sajandi saja suurkuju hulka valiti Enn Tarto, kuid mitte Mart Niklus). Jah, küllap siia ongi koer maetud, miks on Niklus avalikest debattidest ja "peavoolumeediast" suuresti kõrvale jäänud (jäetud).2
Ent meie hilisemate mõttevahetuste käigus (sealhulgas lahedad saunavestlused Anne saunas) veendusin, et see piiratud ja riiaka nuriseja kuvand oli täiesti väär (kes ja miks säärast kuvandit ka pärast ENSV lõppu nii visalt levitasid, see oleks paras teema mõnele uurivale ajakirjanikule). Niklus osutus sõbralikuks, elurõõmsaks, jutukaks, paindlikuks ja vaimukaks vestlejaks.
Laenaksin tema iseloomustuse Niklusega korduvalt kokku puutunud pagulasliteraadi, hea inimestetundja Hellar Grabbi sulest. Oma meenutustes tõstab Grabbi esile Nikluse "imetlusväärset isiklikku julgust ja tahtejõudu ning ehedat rahvuslikku vaimu" ja lisab: "Temaga oli väga huvitav rääkida nii ta vangipõlvest kui ka põhimõttelistest küsimustest ja kaasaja poliitika umbsõlmedest. (---) Ta kõnes ja silmavaates on säilinud tubli annus nooruslikku idealismi ja lõbusat huumorit vaatamata kõigile läbielamistele. Oma pikkadele vangla-aastatele ja isikutele, kes teda vanglasse saatsid, ei vaata ta tagasi vihaselt sajatades, vaid muigavalt nalja visates. Ta oli ja on sellest kõigest üle."3
Neile sõnadele võiksin kahel käel alla kirjutada.
Aga Mart Niklus on loonud teisegi igati muljetavaldava triloogia, selle moodustavad tema tõlked Charles Darwini teostest "Autobiograafia" (Tartu 2006)4, "Liikide tekkimine" (Tartu 2012) ja "Inimese põlvnemine" (Tartu 2015), needki kasvavas mahus: 256 + 548 + 805 lk. Kui kirjutasin nende kohta tutvustuse, siis avaldasin kahetsust, et Darwini teedrajavaid põhiteoseid polnud eesti keeles – ja suurepärases tõlkes, nagu praegu – juba minu koolipoisipõlves.5
Niklusega aeg-ajalt kohtudes elasin kaasa tema viimase Darwini-tõlke "Inimese põlvnemine" valmimisele, väga huvitav oli kuulda tema arutlusi probleemidest Darwini-aegse 19. sajandi inglise keele tõlkimisel tänapäeva eesti keelde, need kaalutlused võinuksid kaunistada igat viimasel ajal ilmuvat "Tõlkija hääle" nime kandvat aastaraamatut. Väike valik ilmekamaid Darwini-peatükke on esitatud teoses "Mis ei tapa, teeb tugevaks!".6
Siinkohal aga tahaksin esile tõsta veel ühte Nikluse tõlget, nimelt prantsuse kirjaniku ja filosoofi Étienne de La Boétie (1530-1563) filosoofilist traktaati "Arutlus vabatahtlikust orjusest".7
Filosoofiahuvilise koolipoisina leidsin raamatukogust selle traktaadi venekeelse tõlke ja olin üsnagi imestunud, et selline asi veel Stalini ajal (1952, 2. tr. 1962) N. Liidus üldse välja anti. Kas magas siis mõni rumal nõukogude tsensor selle raamatu lihtsalt maha või oskasid raamatu väljaandjad siiski osavalt pugeda selle taha, et tekst on kirjutatud neli sajandit tagasi ja et seda tõlkis juba Lev Tolstoi?
Lugedes mu hämmastus aina kasvas: elavas stiilis traktaat mõjus äärmiselt kaasaegselt, kõik türannia, despotismi ja orjuse kohta kirjutatu tundus kui Stalini režiimi kirurgilise analüüsina! (Samasugust ühest igivanast, aga ohtlikult "nõukogudevastasest" ürikust sugenevat psühholoogilist efekti kirjeldab Jaan Kross oma romaanis "Väljakaevamised", 1990).
Noore autori, väidetavalt veel teismelise tudengi (ka M. de Montaigne'i hilisema sõbra) poolt kirja pandud türannia analüüs on kohati lapsemeelselt sirgjooneline, ent just sellisena mõjuv. Kirgliku traktaadi üldistusjõud küünib lausa tänasesse päeva.
"Rahvas ise annab end orjusse, ta ise lõikab endal kõri läbi; kui tema ees seisab valik orjuse ja vabaduse vahel, hülgab rahvas ise oma vabaduse ja heidab ennast ikkesse, soostub orjapõlvega või õieti lausa otsib seda."8
"Türannid jäävad alati liiga rumalaks, et osata head teha. Kummalisel kombel aga ärkab nende mõistus, nii vähe kui neil seda ongi, alati selleks, et toime panna julmusi, ja seda isegi nende suhtes, kes on neile lähedased."9
Meenuvad tänapäevased orjused, töö- jm narkomaaniad, laenu- ja pangaorjus, mitmed laastavad sõltuvused. Ja mõelgem ka vägivallatsejatest kodutürannidele, nendelegi kuuletutakse – vähemalt alguses – mõnigi kord päris vabatahtlikult...
Meil on nõukogude perioodi kohta arvatud: "Natuke kurb on siiski nentida, et Eesti loomeinimeste ja teadlaste hulgas puudusid sellised vägilaskujud nagu Aleksandr Solženitsõn ja Andrei Sahharov."10 Kui Solženitsõnile ENSV kirjarahva hulgast tõepoolest analoogi ei leia (paljastusjõult kõige lähemal oleks ehk pagulaskirjanik Arved Viirlaid), siis akadeemik Sahharovi mõttejulgusega võiks ju ikkagi – vähemalt meie mastaapides – kõrvutada Mart Niklust. Ta on ise kirjutanud meenutusi Sahharovist ning ka Sahharovi enese kaheköitelistes mälestustes on Niklust korduvalt mainitud.
Mart Nikluse kaks triloogiat (kokku 2435 lk) on suurejooneline kokkuvõte vabadusvõitleja, teadlase ja tõlkija elutööst.
1 Aivar Kull, "Mart Niklus jätkab oma vabadusvõitlust" – Tartu Postimees 28. oktoober 2004: https://www.postimees.ee/1441579/mart-niklus-jatkab-oma-vabadusvoitlust ja raamatus "Kulli pilk", Ilmamaa, Tartu 2005, lk 321-323
2 Meeldivaks erandiks oli siin hiljutine intervjuu Maalehes 29. augustil 2019 ("Endised kommunismiehitajad lehvitavad sinimustvalgeid lippe, käivad kirikus ja peavad isamaakõnesid"), mis pälvis üle 350 kommentaari.
3 Hellar Grabbi, "Neli presidenti. Mälestuslikud esseed", Ilmamaa, Tartu 2014, lk 275-276
4 Darwini "Autobiograafia" puhul võttis sõna Jaan Kaplinski: "Darwin iseendast. Meile" – Akadeemia 2007/8, lk 1814-22: https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:104124/162225/page/96
5 Aivar Kull, "Darwini kõrvakiil" – Tartu Postimees 28. oktoober 2016, lk 12: https://tartu.postimees.ee/3889583/darwini-korvakiil
6 Tsükkel "Darwiniana" – "Mis ei tapa, teeb tugevaks!", 2018, lk 300-380
7 "Arutlus vabatahtlikust orjusest" on ilmunud kolmel korral: Akadeemias 2007/5-6 (lk 1024-58 ja 1201-19), raamatutes "Ma ei vaiki ikka veel" (lk 178-213) ja "Mis ei tapa, teeb tugevaks!" (lk 263-299).
8 "Mis ei tapa, teeb tugevaks!", lk 268
9 Samas, lk 293
10 Indrek Jürjo, "Haritlaskonna kodanikujulguse kaardistaja" – Sirp 17. veebruar 2006, lk 12
Toimetaja: Valner Valme
