Jätkakem veelgi Thomas Manniga, tsiteerides tema kuulsa essee "Nietzsche filosoofia meie kogemuse valguses" (1947) alguslõike:

"Kui 1889. aasta jaanuaris Turinist ja Baselist saabus teade Nietzschet tabanud vaimuhäireist, kordasid vististi mitmed neist tema veel vähestest austajatest Euroopa eri paigus, kes hakkasid juba taipama selle inimese saatuse fataalset suurust, omaette Ophelia ahastavat hüüatust:

Mis ülev vaim on kokku varisenud! ("Hamlet", 3. vaatus, 1. stseen).

Ning edasi, seal, kus monoloogis hirmsa õnnetuse üle kaevatakse ja kõlab kurbus selle võimsa mõistuse pärast, mis on oma hulluses lõhestunud ja lõgiseb nagu mõranenud kirikukell (blasted by ecstasy), on sõnad, mis niivõrd täpselt iseloomustavad Nietzschet, et näib, nagu oleksid nad öeldud just tema kohta, – me peame eriti silmas seda lõiku, kus õnnetu Ophelia, püüdes väljendada kogu oma ääretut austust Hamleti vastu, nimetab teda "eeskujuks eeskujulike seas" (The observ'd of all observers), mis Schlegeli tõlkes kõlab: "Das Merkziel der Betrachter". Meie, soovides väljendada sama mõtet, ütleksime vististi: "ületamatult külgetõmbav"; ja tõesti, vaevalt leidub terves maailmakirjanduses ning õieti kogu inimvaimu arenemise pikas ajaloos nime, millel oleks suuremat külgetõmbejõudu kui Sils-Maria eraku nimel. Ning see tõmbejõud on lähedane võimule, mida meie üle omab Shakespeare'i looming, meid läbi sajandite paeluv kurva taani printsi kuju."

Üks Nietzschega seonduvaid paradokse on aga see, et tema mõjujõu peamiseks allikaks pole niivõrd suurejoonelised teoreetilised mõttemassiivid, ideed, kontseptsioonid, kui just ilutulestilikuselt sähviv, elektriseeriv stiil ("Mu stiil tantsib," on ta öelnud, ja teisal: "Ma pole inimene, vaid dünamiit"), vahel lausa purustavad verbaalsed piitsahoobid, arvukad löövad aforismid.

Nietzsche filosoofia märksõnadest – üliinimene, igavene taastulek, võimutahe, nihilism ja selle ületamine – on kirjutatud lugematul hulgal traktaate ja pakutud kui küllusesarvest erinevaid, ka täiesti vastandlikke tõlgendusi1, siinkohal aga tahaksin esitada vaid kimbukese filosoofi enese aforisme, eri aegadel tehtud väljakirjutusi tema teostest, mis näitavad teda nii efektse paradoksimeistrina kui ka harukordselt peene psühholoogina. Mõned neist mõtteteradest võiksid olla üsna üldtuntud, ent väärivad vahel ikka jälle taasmeenutamist.

*Mõistuse jõudu võiks mõõta selle järgi, kui suures koguses tõtt suudab ta taluda, täpsemalt – mil määral mõistus on sunnitud tõde lahjendama, varjama, mahendama, summutama, moonutama.

*"Mina tegin seda," ütleb mu mälu. – "Ma ei saanud seda teha," ütleb mu kõigutamatu uhkus. Mälu on see, mis lõpuks taganeb.

*Endast palju rääkida – seegi võib olla üks enese varjamise viise.

*Kõik surnuksvaikitud tõed muutuvad mürgiseks.

*Kõik instinktid, mis ei leia väljapääsu, pöörduvad sissepoole – seda nimetan ma inimese siseelu rikastamiseks, nii kasvab inimeses see, mida hiljem nimetatakse hingeks.

*Hing, kes tunneb, et teda armastatakse, ent ise ei armasta, paljastab oma põhjakihid: kõik madalam temas ujub pinnale.

*Mehe ja naise ühesugused tundeelamused on tempolt siiski erinevad – seepärast ei suudagi mees ja naine teineteist kunagi päriselt mõista.

*Mõte enesetapmisest on tugev rahustav vahend: selle mõtte toel elatakse rahulikult üle mõnedki õudsed ööd.

*Kunst pole midagi muud kui ainult kunst. Kunst on meil selleks, et mitte tõe kätte surra.

*Kui oskame oma südametunnistust dresseerida, siis hakkab ta isegi hammustades meid suudlema.

*Tähtis pole igavene elu, tähtis on igavene elujanu.

*Instinkt on intelligentseim kõigist seni avastatud intelligentsi liikidest.

*Kunst on inimese keha ürgsete vajaduste valamine kujundite keelde.

*Kui tähed on midagi "sinust kõrgemat", siis pole sa veel jõudnud tõelise tarkuseni.

*Keskpärasuse õnn ongi keskpärasus.

*Inimese mehelikkuse või naiselikkuse määr ja laad täidab tema olemuse kuni tema vaimu kõrgeima tipuni.

*Suurte meeste eksimused on austamisväärsed, sest nad on viljakamad kui väikeste tõed.

*Kes saavutab oma ideaali, on samal hetkel sellest üle kasvanud.

*See, kes võitleb koletistega, peaks ette vaatama, et temast endast ei saaks koletis.

*Rõõm on sügavam kui vaevlemine.

*Mitte tunnete jõud, vaid nende kestvus loob suuri inimesi.

Lisa

NIETZSCHE TEOSED EESTI KEELES

Raamatud

Vastkristlane (tlk. U. L. [= Mihkel Juhkam]), 1919

Nõnda kõneles Zarathustra: raamat kõigile ja ei kellelegi (tlk. Johannes Palla, redigeerinud Johannes Semper), 1932, kordustrükid 1993, 2006, 2008

Ecce homo: kuidas saadakse selleks, mis ollakse (tlk. Jaan Undusk), 1996

Antikristus: kristluse needmine (tlk. Tiiu Mikenberg), 2002, kordustrükid 2007, 2010

Tragöödia sünd (tlk. Anne Lill), 2009

Moraali genealoogiast: vaidluskiri (tlk. Andres Luure), 2015

Sealpool head ja kurja: tulevikufilosoofia eelmäng (tlk. Jaanus Sooväli), 2017

Artiklid, katkendid, fragmendid

Sarathustra (= Nõnda kõneles Zarathustra, tlk. Ado Grenzstein; poolelijäänud tõlge, lõpeb 2. osa peatükiga Luuletajatest) – Olevik 15. 5. 1901, nr 20 – 12. 2. 1902, nr 7

Ecce homo (katkendeid, tlk. Jaan Undusk); Aforisme mitmest raamatust (tlk. Ilmar Vene) – Vikerkaar 1991/5

Tõest ja valest moraalivälises tähenduses (tlk. Ilmar Vene) – Kultuurimaa 6., 13., 20. august 1997

Fragmente nihilismist (tlk. Leo Luks) – Akadeemia 2004/8

Tragöödia sünd muusika vaimust (katkendeid, tlk. Jaanus Sooväli) – Teater. Muusika. Kino 2007/2, 8/9

Tõest ja valest moraalivälises mõttes (tlk. Märt Põder) – Akadeemia 2007/11

Tahtest (katkendeid teostest, tlk. Jaanus Sooväli) – Akadeemia 2011/5

Fragmente võimu tahtest (tlk. Leo Luks) – Akadeemia 2014/10

Üksikud luuletused

Üksildunud (tlk. Ivar Hagi [= Ivar Paulson]) – Postimees 7. 11. 1943

Sügis (tlk. Hasso Krull) – Vikerkaar 1988/11

Vaid narr! Vaid luuletaja! (tlk. Ain Kaalep) – Ain Kaalep, Peegelmaastikud, 1976

Uus Kolumbus; Uutele meredele (tlk. A. Parma) – Vikerkaar 1991/5

Päike vajub, I-III (tlk. Ilmar Vene) – Postimees 7. 11. 1995

1 Mõnedest Nietzsche filosoofia sõlmprobleemidest olen kirjutanud artiklis "Nietzsche filosoofia sisaldab kokkuvõtet Õhtumaa vaimuelust" – Hommikuleht 26. jaanuar 1994 (pealkirjaga "Nietzsche õppetunnid" ka minu raamatus "Kulli pilk", Tartu 2005, lk 84-87); esitasin seal ka filosoofi enese sõbralikud õpetusssõnad oma lugejaile: "On üsna asjatu ja isegi ebasoovitav, et te hakkaksite minu kaitsjaiks või minu vastasteks; vastupidi, teatud hulk uudishimu, mis avaldub näiteks tundmatut taime nähes, pluss iroonilis-skeptiline süvenedatahtmine – säärane positsioon võikski ehk olla minusse suhtumises kõige mõistlikum."