Linnar Priimägi protokoll 13 ({{commentsTotal}})

Linnar Priimägi
Linnar Priimägi Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Kultuuripsühholoog Linnar Priimägi protokollib ühiskondlikke nähtusi, analüüsides nende tähendusi kultuuris ja elus.

ROTID, ROTID TULEVAD

Adolf Hitleri sünnipäeva paiku sai tema sünnilinnas Braunaus kurikuulsaks abilinnapea Christian Schilcher. Ta kirjutas ning avaldas 102-realise luuletuse "... die Stadtratte (Nagetier mit Kanalisatsionshintergrund)", "... Linnarott (kanalisatsioonitaustaga näriline)" ja pidi selle eest oma ameti maha panema.

Luuletus, andkem tõele au, kukkus välja kehvake. Õieti andnuks juba nonde värsside viletsus piisava põhjuse autor linna juhtimast maha võtta. Tõeline diletantlus. Ei tea, kas meelega, aga hüüumärkide kohatu rohkus meenutab tõesti natsiretoorikat (Victor Klemperer osutab kummatigi, et natside tõveks olid hoopis jutumärgid). Mõte läheb riimide vahel lappama, puudub jälgitav teemaarendus, mõned grammatilised konstruktsioonid paistavad kipakad.

Tollane imeilus kantsler Kurz (nüüd tagasi astunud temagi!) nimetas teksti "jälgiks, inimvaenulikuks ja sügavalt rassistlikuks". Mina sealt Schilcheri sõnasegadikust küll ei oska välja lugeda inimvaenulikkust või rassismi. Esiteks pole üldse aru saada, keda seal rottidena kujutatakse. Tähelepanu peatub ehk ridadel, mis paljastavad: "Vaevalt tasub kellelgi hüüda: "Integratsioon!", kui leitakse [rahalised] vahendid, aga kui omad inimesed kaebavad, siis esitatakse tuhat nõmedat küsimust!" Kas see on inimvaenulikkus, rassism?

Või: "Nad unustavad, et kui kaks kultuuri kokku segada (mida esitletakse ülla eesmärgina), siis on see sama hea kui nad hävitada... Kujuta ette, et me segame keeli, nt kasahhi keele poola, türgi ja mandariini-hiina keelega. Siis on kõik keeled hukas!" Kumb see nüüd on, kas inimvaenulikkus või rassism?

Veel loeme: "Olles karm ainult omaenda rahva vastu, tahab [teatav mentaliteet] võõrastele vastu tulla...! Reegleid püstitavad [st püstitagu ikkagi] nood..., kes siin juba ei tea mitu sugupõlve armastavad, elavad ning asuvad!" Kus on siin inimvaenulikkus või rassism?

Aga rahval, näe, jäi mulje, sest puudutati "teemat", ja mitte "nagu peab", mitte comme il faut. Schilcherit häbistati ja sunniti vabandama. Minu meelest vääriks sel juhul veel palju suuremat häbistust saksa klassik Heinrich Heine luuletuse eest, mis valmis aastal 1855 ja kannab pealkirja "Die Wanderratten" ("Rändrotid"). Ma tõlgin:

"On kahte sorti rotte: näljased ja täissöönud. Täissöönud jäävad mõnusalt koju, aga näljased rändavad välja. Nad rändavad mitu tuhat miili, ilma puhkuse ja peatumata, otseteed oma vihases jooksus, ei peata neid tuul ega torm. Osavalt ronivad nad üle mägede, usinalt ujuvad üle järvede, mõnigi upub või murrab kaela, elusad jätavad surnuid maha. Neil sellidel on väga koledad koonud; neil on ühtmoodi paljaksaetud pea, päris radikaalne, päris rotikiilas. (NB! Heine ajal ei olnud veel skinhead'e, siin ta kirjeldab midagi muud, sest võhrude pead katavad tihedad karvad. L.P.) Radikaalne rott ei tea mitte midagi pesast. Nad ei lase oma pesakonda ristida, naised on ühisomand.

Meeleline rotikari, see tahab vaid õgida ja lakkuda, ei mõtle lakkudes ning õgides, et meie hing on surematu. Säärane metsik rott ei karda ei põrgut ega kassi; tal pole vara, tal pole raha ja ta tahab maailma ümber jaotada.

Oh häda, rändrotid on juba ligidal! Nad lähenevad, ma kuulen juba nende vilet nende arv on leegion. Oh häda! Meiega on lõpp, nad on juba värava all! Linnapea ning raad raputavad pead ja mitte keegi ei tea head nõu. Kodanikud haaravad relvad, papid helistavad kirikukelli. Ohus on omand, kõlblusriigi püha reliikvia.

Ei kellahelin, ei pappide palved, ei ülitargad raedekreedid, ka mitte mitmetsentnerised kahurid ei aita teid, armsad lapsed! Täna ei aita teid ei aegunud kõnekunsti sõna-illusioonid. Rotte ei saa püüda süllogismidega, nad hüppavad üle kõige peenematest sofismidest. Näljane magu võtab vastu vaid klimbipõhjendustega supiloogikat, ainult loomalihaprae-argumente, mida saadavad göttingeni vorsti tsitaadid. Võis keedetud tumm tursk meeldib radikaalide röövlikambale palju rohkem kui mingi Mirabeau või kõik kõnemehed Cicerost alates."

Kas Heine ei räägi siin mitte migrantide tulvast? Paraku ei saa enam teda sundida vabandama või klassiku pjedestaalilt alla astuma!

MOGRI MÄRDI MÕÕT

Pealkirja all "Mogri Märt meie aja kangelane" avaldasin aastal 2005 Loomingus artikli kummardusena August Kitzbergile, kõige paremale eesti näitekirjanikule. Nüüd loen Juhan Luiga lauset: "Mogri Märdi kuju on ainult Eestis olemas." Ta nentis seda aastal 1912, kui näidend Vanemuises esmaetendus. (Neljandas vaatuses ütleb Perenaine: "Ma sain Petrogradist jälle kirja!" aga Peterburi nimetati Petrogradiks alles 1914, Esimese maailmasõja puhkedes, asendades vaenlaskeelse -burgi patriootiliselt omakeelse -gradiga. Ju siis Kitzberg oma teksti kohendas.)

Tagantjärele teame targemat. Mogri Märdi kuju kohtasin alles hiljuti Ridley Scotti filmis "Kogu maailma raha" (2017), kus võrratu Christopher Plummer kehastab miljardär Paul Gettyt. Mingit mogrimärdilikkust tunnen ka Bob Hoskinsi nimiosas ("Noriega, Jumala soosik", 2000). Ja minu meelest oli üks paras Mogri Märt ka Ird. Kõik laia haardega ja võimukad, ehk isegi kuritegelikud ettevõtjad, kelles mõnikord, kõige kriitilisematel eluhetkedel ilmnes ehmatav inimlikkus. Kas enne Kitzbergi leidus maailma näitekirjanduses säärast kuju? Ei tule nagu ette.

Kelle eesti näitlejatest kõlbaks praegu Mogri Märti mängima panna? Gert Raudsep, andekas ja sarmikas (minu markii de Posa), kehastas viimati Gustav Ernesaksa. Aga Ernesaks jääb kehvema kraadi meheks Mogri Märdi ning isegi Kaarel Irdi kõrval. Temas oli hirmu. Neis ei olnud.

Märdi rolli mängis triiki täis Lembit Eelmäe Vanemuise "Kauka jumalas" (1977). Lavastaja Jaan Tooming meenutab: "Vägev mees oli, räuskaja ja rahast hooliv, aga lõpus läks hulluks ja muutus lapsemeelseks ─ see lõpp oli Eelmäe hiilgeosa!!!" Seevastu Jaan Rekkor, vaatan nüüd salvestisest, ei venitanud Endlas 2006 välja, jäi tühjaks. Vaat sõber Heiti Pakk võiks päris tüseda ning usutava Mogri Märdi luua, kui ta mind kuulda võtaks.

Ei ole meil enam suureformaadilisi näitlejaid ega poliitikuid, ärimehi ega pedagooge. Seiran ümberkaudseid toimetamas ja keelele kipub ütlus sealt Kitzbergi näidendist: "Mis sa tikud, tihane!" Isegi teadlased paistavad meil niisama nikerdajad, nurgas nukerdajad. Pole mastaapi, pole haaret, pole hoogu, pole vaimustust. Ega saavutusi. Ise tahavad raha juurde.

Mogri Märt oli suurkuju, tema mõõtu mehi meil täna võtta pole.

Näitlejatega näib lugu päris hull. Luiga kiidab Stanislavskit, et tollel jätkus tarkust lasta lavale haritud inimesed. Meie teatrikoolist tulnud, üks ilusam kui teine, jätavad harimatu, ebaintelligentse mulje. Võib-olla lasub süü lavastajatel, kes ei püstita neile piisavalt nõudlikke loomingulisi ülesandeid ja sunnivad isegi kogenud näitlejaid mängima alandavalt labaseid kujusid (oma õuduseks vajutasin kogemata lahti kanali, kus näidati "Kälimehi" pärast mõnda piinavat hetke tekkis tung üle pesta nii silmnägu kui ka ekraan).

Vaidlesin viimati Tristaniga, et kunst peab inimest ülendama, mitte alandama. Peab rõhutama inimese jumalikkust, mitte loomalikkust. Aga eesti laval näen üksnes inimeseloomi. Ainult inimeseloomi näitavad kinolinal "Klassikokkutulekud" ja "November". Hea, et NO99 kinni läks kui loominguline koosseis pärast poliitilisi kapustnikuid poris ära aeles, siis rohkem ideid vaevalt tasunuks oodata.

Ei taha neid vaadata. Ei soovi hakata tunnistajaks, kuidas siledate näolappidega poisid-tüdrukud üksteise järel etenduskunstide solgipange maanduvad. Kas leidub ka erandeid? Jah, üksikuid. Peeter Ojale postitasin sünnipäevaks: "Enamik koolist tulevaid noori näitlejaid on unustatud juba enne, kui nad üles astuda jõuavad, aga Sind unustatakse alles pärast surma." Kui erandeid otsida, siis mitte suurtelt lavadelt ega ammugi mitte suveteatritest, primitiivsuse tipust. Ehtsa elamuse sain Lendteatrist Elvas. Jaan Tooming, seal lavastaja, kirub küll Stanislavskit, aga see ei muuda tõsiasja, et teatrikunsti raskuskeskmeks jääb huvitav inimene, kellega suhtlus kujuneb rikastavaks ning ülendavaks.

FONOLOOGIA NING FILOSOOFIA

XX sajandi revolutsioonilisimaks humanitaarteaduslikuks leiduseks tuleb tunnistada fonoloogia. Sellest sai meta- ehk mudelteadus. Foneem on miski, mis omandab väärtuse alles puududes või millelegi vastandudes. Esimest juhtu näitab trükiviga, tähe ärajätt. Lauses: "Ka vene- ja hispaaniakeelne nternetikuritegevus on laialt levinud..." märkame kohe sõnaalgusest puuduvat i-d. Seisnuks ta omal kohal, poleks me tähelepanu pööranudki.

Puudumus muutub teatavates märgisituatsioonides ise märgiks. Rooma ajaloolane Tacitus räägib, et matustel olid välja pandud kahekümne kuulsa perekonna portreekujud, aga puudusid põlu alla sattunud Brutuse ja Cassiuse omad. Prantsuse kirjaniku-romantiku Marie-Joseph de Chénier' tragöödia "Tiberius" (1819) esimese vaatuse esimeses stseenis kirjeldavad seda värsid:

Entre tous les héros qui, présents à nos yeux,
Provoquaient la douleur et la reconnaissance,
Brutus et Cassius brillaient par leur absence.

(Kõikide meie pilgule avanevate kangelaste hulgas, kes äratasid valu- ja tänutunde, paistsid Brutus ja Cassius silma oma puudumisega.) Või nagu nentis Mallarmé ühe kontserdi kohta: "Kohaletulnute vähesus osutas eemalejäänute arvukusele."

Teine märkamus tuleb vastandusest. Sealsamas artiklis, kust pärineb eelmine näitelause, loeme: "Küberkuritegevus räägib küll kõikides keeltes, kuid kõige sagedamini siiski hiina keelt... Ka vene- ja hispaaniakeelne internetikuritegevus on üsna laialt levinud, kuid hiinlastest taseme võrra kõrgemalt (!)." Kuidas siis kõrgemalt? Nõrgemalt ikka! Vastandus k/n teeb neist mõlemast foneemid, kui tähendust loovad ning tähendust muutvad keele- ja kõneühikud.

Foneem eristab tähendust. Kui mind nimetatakse Linnariks või Lennariks, Linnartiks või Lennartiks, siis selles märgisituatsioonis pole i ning e mitte mingid vastandid võib aru saada, et jutt käib minust. Aga nood tähed-häälikud muutuvad foneemiks, kui Nietzschet refereerides tõlgitakse Übermensch kas "üliinimeseks" või "üleinimeseks". "Üliinimene" oleks ülim inimene, inimene ülimal määral, kõige kangemas kraadis ja mitte seda ei pidanud Nietzsche silmas. Ta rääkis kellestki, kes inimese mõiste ületab, on inimesest üle, niisiis üleinimesest.

Kohe kahju hakkas kohata tõlkes "üliinimest" saksa autorite väga kompetentselt koostatud ja kirjutatud "Filosoofia ajaloos antiikajast tänapäevani" (kirjastus "Koolibri", 2007). Üksainus foneem väärastab Nietzsche filosofeemi.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: