TÜHISUSE VALEMID

Iga inimene on ainueksemplar. Ning igal inimesel on oma väärtus. Need, kes jutlustavad, et iga inimelu on sama väärtuslik kui ükskõik milline teine, valetavad. On väärtusetult elatud elusid, mille kaotusest pole kahju. Ning on inimesi, kelle surm on suur kaotus. Ma olen ikka toonud selle näite: kui Rein Rannapit poleks olnud, siis me oleksime palju vaesemad, aga Neinar Seli asemel võib raha omada kes tahes. Kersti Kaljulaiu asemel võib Kadriorus istuda kes tahes, aga Kersti Merilaane asemel pole meil mitte kedagi luulelukku panna. Selles ongi vahe. Muist inimesi on väärtuslikud, muist on tühised.

Matemaatika on koolis kõige tähtsam õppeaine, õpetab mudeldama. Nii ka sel teemal. Tühisus on null.

Arvule n liita null tähendaks liita mingile seisukohale tühisuse arvamus, mis ei muuda midagi: n + 0 = n. Sama kehtib lahutuse kohta: n ─ 0 = n. Niisiis pole tähtis, mida tühisus arvab, kas ta on öelduga nõus või mitte.

Tühisuse peas muutub kõik tühiseks: n x 0 = 0. Räägi talle mida tahes, ta korrutab selle oma nulliga läbi ja kõik voolab alla nagu hane seljast vesi.

Ja mida järeldada jagatisest n : 0? Siin on kaks võimalust. Esimene ütleb, et ära nulliga jaga. See on keeld tühisusega üldse midagi jagada. Teise mõtte andis india matemaatik Bhaskara: mida väiksem on jagaja, seda suurem tuleb jagatis, nii et lõpmata väikese jagaja korral peab jagatis saama lõpmata suur. Peab niisiis arvestama, et kui midagi jagada tühisusega, võib tulemus paljuneda lõpmatult ja kontrollimatult.

Samas, kui tühisused midagi omavahel jagavad (0 : 0), tehku seda, tulemus on ikka tühisus.

Ja kõige heuristilisemalt avaneb valem n⁰ = 1. See ütleb, et räägi tühisusele mida tahes ja kui tahes tähtsat juttu, temal on peal ikka üks ja sama, ainus plaat, mida ta oskab kedrata. Tühisusel ei ole võimet ühest ja samast asjast kahte moodi mõtelda. Või siis kolme, nelja, viite ja nii edasi mitut moodi mõtelda, mis on haritud inimese tunnus. Tühisus on kindel ainult selles ühes asjas ─ selles, mida ta arvab ennast teadvat. Kui keegi tahab talle näidata-seletada alternatiivset arusaama, siis ta klammerdub veel tugevamini oma seisukohasse ja viimaks hakkab sõimama. See on tühisus.

JÄLJED RAAMATUS

Olen nii mõneltki ära teeninud hukkamõistu, et kutsun inimesi üles jäädvustama raamatu leheservadele oma mõtteid loetust, kommentaare, tähelepanekuid. Nii muutub raamat märksa huvitavamaks vestluskaaslaseks. Oma loetavuse dokumendiks.

Viimati ostsin Böhmi saksakeelse lugemiku, mille esmatrükk anti välja aastal 1866 Tallinnas (Revalis). Ja selle vahelt pudenes kaks kolletanud vihikulehte, täis tihedat pliiatsikirja. Ilmselt on need mingi ettekande konspekt. Väga korralikus keeles, komadega ja puha, sõnad lühendatud arusaadavalt. "Käesolev ülevaade, mis käsitleb ajavahemikku 4 ─ 17 sept. 1949. a. on koostatud järgmiste allikate põhjal: ajaleht "Rahva Hääl" nr-d 209─220 ja ajaleht "Pravda" nr-d 246─256." (Numberandmeid on parandatud, ilmselt sai referent kirjutades kätte ka värskemaid lehti.)

Küll on see politruk olnud hoolas, kohusetruu! "Iisraeli ajaleht "Kol Gaam" refereeris Nõuk. nooti ja rõhutas, et see on paljastanud Tito kui sotsialismi leerist deserteerunu. Leht väidab, et Jugoslaavia oleks kahtlemata saanud Sloveeni Kärnteni kui poleks olnud ta valitsuse reeturlikkust. Samalaadsed on vastukajad ka teistes lehtedes. Rõhutatakse, et Tito klikil ei saa olla teistsugust saatust kui ta eelkäijatel ─ Hitleril, Mussolinil ja nende kompaniil. Oma kuritegude eest saab fašistlike bandiitide komplott väärilise tasu." Voilà!

Tänapäeva lugeja ei tea enam mitte midagi Titost ega Kärnteni probleemist, aga see leht meenutab teda. Ja mina olen nüüd vahendaja. Tähelepanuväärne, et alati keegi teab, keegi mäletab midagi. Viktor Samoilov, RAT Vanemuise muusikaala dramaturg, ütles kord mulle, kes ma Edasi kultuuriosakonnas töötasin ja Maria Cebotari sünniaasta võtsin ühest teatmikust: "Kontrollige alati üle, vaadake alati mitut allikat ─ arvestage, et kuskil leidub alati üks krunniga vanamutt, kes mäletab!" Seda suunist olen püüdnud järgida. Vanamuttide ning iseenda rõõmuks.

Habent sua fata libelli. Ja raamatu lugemislugu käib temaga kaasas. Kuidas sattusid need ilmselt poliittunniks ettenähtud konspektilehed just selle, saksakeelse lugemiku vahele? Kas too politruk luges siis vabal ajal peatükke "Der Glockensee", "Die Phönizier", "Über die Verbreitung der Pflanzen", "Die Livländische Schweiz" ja Robert Prutzi luuletust "Der Räuber und das Kruzifix"? Milline oli selle haritud inimese elusaatus? Ta jooksis nõukogude võimuga kaasa, ei küüditatud Siberisse. Kus ta selle oma kokkuvõtte avaldas, kas suuliselt või viis ajalehe toimetusse (siis mitte Rahva Häälde), kus masinakirjutaja selle ümber tippis ning asetoimetaja laduda andis?

Habent sua fata libelli, habent sua fata hominesque. ─ Oma saatus on nii raamatutel kui inimestel. Ning ühed räägivad teistest.

INGLISE KEEL

Muudkui korrutatakse, et eesti teadus, vähemalt rahvaluule- ja kirjandusteadus, peaks olema eestikeelne. Aga et teaduslikku väärtust mõõdetakse nüüd tsiteeritavusega (milline absurd!), siis tuleb oma kirjatöö tõlkida rahvusvahelisse inglise keelde. Harimatud tahavad ju kah lugeda, mis sa oled välja mõtelnud või üles leidnud! Kes siis tänapäeval enam saksa, prantsuse, itaalia või vene keelt oskab ─ lase aga inglist!

Elementaarne inglise keel on sama lihtne nagu esperanto, mille ma lapsepõlves Sepamaa sõnastikust ära õppisin ühe pärastlõuna jooksul köögilaua taga. Hiljem pääsesin tänu esperantole Nõukogude sõjaväe kordusõppustest, sest komissariaaditädi tütar oli esperantohuviline ja ma läkitasin tüdrukule sõnastiku, miseest ta ema pani mu toimiku virnas kõige alla, nii et kui hakati kordusõppustele saadetavate arvu pealtpoolt täis lugema, jäin mina alati alla turva.

Ülikoolis tekitati vahepeal asjakorraldus, et oma teadusartikli pidi autor ise inglise keelde tõlkima ega saanud selle eest mitte sentigi. Ent raha oli ette nähtud sellele, kes autori tõlke "korralikku inglise keelde" ümber paneb. No johhaidii! Kogu maailm kirjutab halba inglise keelt, nüüd müüakse netireklaamiga mingit mehhanismi, mis isegi ameeriklaste teksti ära parandab. Ja kelle kuradi jaoks me peame tootma korrektses inglise keeles tekste, kui mitte keegi korrektset inglise keelt ei oska ega kasuta? Ma ei räägi juba Shakespeare'i keelest! Vastupidi, tuleb kirjutada täpselt nii primitiivselt nagu on praegu inglise keele tase Euroopas, Aasias, Aafrikas, Austraalias ning Ameerikas (mis on muutumas hispaaniakeelseks).

Ei ole meil vaja maksta kellelegi, et päris teadust, päris avastust teatavaks lihvida. Kui e = mc², siis mida enam? Inglise keele loori on tarvis ainult pseudoteadusele. Näiteks Juri Lotman seda ei vaja ─ kes huvitub kultuurisemiootikast, õpib ära vene keele. Kes ei õpi, jäägu lolliks. Neile pole seda teadust vajagi. Imegu pöialt ja kudugu sukka!

Igas keeles on teaduslik mõte isesugune, välja arvatud inglise keeles. Kuhu on kadunud teadlaste keeleoskus? Où sont les neiges d'antan?

__________________________________

Joonistus: Anni-Liisi Hanni (2017)