ÜKS KÕIGI, KÕIK ÜHE EEST

"... Aabraham jäi veel seisma Issanda ette... ning ütles: "Kas tahad tõesti hävitada õige koos õelaga? Vahest on linnas viiskümmend õiget?"... Ja Issand ütles: "Kui ma Soodoma linnast leian viiskümmend õiget, siis annan nende pärast andeks kogu paigale." Aga Aabraham kostis ning ütles: "... Vahest puudub viiekümnest õigest viis? Kas tahad siis nende viie pärast hävitada kogu linna?" Ja tema vastas: "Ma ei hävita, kui leian sealt nelikümmend viis."... "Vahest leidub seal nelikümmend?" Ja tema vastas: "Ma ei tee seda neljakümne pärast."... "... Vahest leidub seal kolmkümmend?" Ja tema vastas: "Ma ei tee seda, kui leian sealt kolmkümmend." Siis ta ütles: "... Vahest leidub seal kakskümmend?" Ja tema vastas: "Ma ei hävita kahekümne pärast." Aga ta ütles: "Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel üksainus kord räägin! Vahest leidub seal kümme?" Ja tema vastas: "Ma ei hävita kümne pärast."" (1Ms 18: 22─32)

Aabraham peatas pakkumise kümne peal. Soodomas oli kuus õiget: Lott, tema naine, kaks tütart ja nende tulevased mehed. Nood väimehed ei uskunud kaasa tulla, nii et kogu linnast pääses vaid neli. Säärane lugu.

Aabraham tingib Issandaga usus, et vähesedki suudavad päästa paljud. Kui ta oleks jõudnud kaubeldes välja üheainsa inimeseni ─ kas Issand öelnuks siis ei? Vaevalt küll. Üks võinuks seista kõigi pääste eest.

Selle loo pöördvariant on "patuoinas" (3Ms 16: 21─22). Too oli algselt päris elus sikk, kelle pähe loeti sümboolselt kõik oma patud ja kes pärast seda linnast välja saadeti ─ kõrbe kõige pattudega. Mis temast sai, ei läinud enam kellelegi korda. Seegi rituaal toimib printsiibil "üks kõigi eest" ─ ohverdusena. Nüüd ka inimühiskonnas.

Kuid leidub veel kolmas juhtum, mida kirjeldab "Svjatoslavi izbornik" aastast 1073 (izbornik on teatav kompendium): Яко съгрешая един… погубить благыню многу. Ühe inimese patud nuheldakse paljude kätte. Kõik kannatavad ühe pärast.

Need kolm kontseptsiooni konkureerivad praegu Eesti ühiskonnas, kus on vallandunud vastastikuste süüdistuste orkaan. Kas üksikud suudavad päästa paljud? Kas paljude süü veeretatakse üksikutele? Kas üksiku süü laieneb paljudele? Selles poliitilis-moraalses orkaanis keerlevad president, EKRE, ajakirjandus, koalitsioon, opositsioonierakonnad... Päris apokalüptiline vaatepilt.

"Üks kõigi, kõik ühe eest" tähendas kunagi vastastikust ühtehoidu, solidaarsust, lausa sõpruskonda. Kristlikud allikad avavad meie silmad nägema tolle väljendi tegelikku jubedat tähendust siin ja praegu: tüli, ärapanek, vaen, hukatus.

TRADITSIOON JA TRADITSIONALISM

Reedel tähistati Pirita kloostri tähtpäeva konverentsiga, millele järgnes arutelu. Vestlusringis olid meie piiskop monsenjöör Philippe, üks Postimehe naisajakirjanik ning üks idakirikute spetsialist. Neile anti arutada "elava traditsiooni" ja "surnud traditsionalismi" vahekord tulevas kristluses.

Père Philippe rääkis, et võib-olla peab kirik vahepeal jäämagi mäetippudeks, mis ulatuvad välja globalistlik-sekulaarsest tõusuveest, et siis väikeste, kuid kindlameelsete kogudustena uuesti maailm tagasi võita ─ nagu Noa laevast väljudes. Sarnast vaadet esindas omal ajal kardinal Ratzinger, hilisem paavst Benedictus Kuueteistkümnes. Tema kui Congregatio pro Doctrina Fidei juhi käe all valmis samasuguses veendumuses uus katoliku katekismus: Püha Kirik peab uuesti alustama.

Postimehe ajakirjanik püüdis ristikirikusse külvata liberaalset demokraatiat. Tema kujutluses oli konfessioonide koostöö pelgalt suhtekorralduse küsimus.

Idakirikute spetsialist, kes jättis oma konverentsiettekandega samasuguse mulje ─ et koostöö ja vastastikune armastus on tähtsamad kui hingeõndsus ─ jõudis siiski ka selleni, et nimetas lunastust. Aga hakkas iseendale vastu rääkima: algul postuleeris, et traditsioon on ise sisu ja traditsionalism tühi vorm, pärast aga ütles, et traditsioon tuleb alles sisuga täita.

Muidugi tekkis mõtteid. Minus selgus arusaam, et traditsioon (< ld traditio < trado 'edasi andma') on millegi ulatus minevikust läbi oleviku tulevikku. Antakse edasi midagi, millest olevik vastavalt oma oludele ise aru saab ja sedasi modifitseeritult tulevikku läkitab.

Traditsionalism aga on vastassuunaline vektor: tulevikust minevikku. Just traditsionalistid mõtlevad sellele, milline võiks kristlus välja näha tulevikus ja katsuvad võimalikud stsenaariumid läbi, võttes abiks pärimuse ja kiriku ajaloolise kogemuse. Kuidagi meenutab see sotsialistliku realismi nõuet vaadata olevikku läbi tuleviku silmade ja nõnda eristada oluline ebaolulisest, tõeliselt progressiivne juhuslikest moehälvetest, ükskõik kui massilistest.

Näiteks üks suurimaid interreligioosseid organisatsioone ühendab liikmeskonda enam kui 200 usundist ja tegutseb 76 riigis. Neil tuli sõnastada põhikiri, aga paraku puudus üksmeel, kas seal tuleks mainida Jumalat või mitte ─ äkki mõned solvuvad. Ja siis jäeti Jumal üldse välja! Kuid mis on religioon ilma Jumalata?

Lunastuse tee ei ole lai, lunastuse tee on kitsas. Sellelt on kerge hälbida, lastes end eksi juhtida globalistlikest liberaalidest. Jeesus ütles: "Vaadake, et teid ei eksitataks! Sest paljud tulevad minu nimel, öeldes: "Mina see olen!" ja "Aeg on lähedal!" Ärge minge nende järel!" (Lk 21: 8)

Seepärast peaks Mater Ecclesia'l vasakus käes olema traditsiooni tõrvik, paremas aga traditsionalismi mõõk. Ja mitte vastupidi! Igal juhul peaks parem käsi teadma, mida vasak teeb. Jeesus Kristus sedet ad dexteram Patris!

ANTUD JA VÕETUD

"Antud ja võetud" ─ nii pealkirjastas Kersti Merilaas oma imelise luulekogu, mis ilmus aastal 1985, üldse luulele heal ajal. Praegune elu on masendavalt proosaline.

Riigikogulaselt Kalev Kallolt tahetakse võtta saadikupuutumatus. Mis asi see säärane on? Kuidas kasutab saadik oma puutumatust sel ajal, kui seda parajasti ei taheta ära võtta? Kas aktualiseerub saadikupuutumatus alles siis, kui keegi tahab küünt taha ajada? Mis üldse on puutumatus, mille saab ära võtta?

Sama lugu on ordenitega. Neidki saab tagasi nõuda. Aga orden anti ju mingi päris asja, mingi tähtsa teo eest ─ kas äravõtt siis tühistab omaaegsed teened? Kas Eesti ajaloo annaalidest käristatakse kunagised kiiduväärsed saavutused välja või kustutatakse? Kas minevikku saab sümboolseltki olematuks teha ─ tunnustust ära võttes?

Ordenikandja oleks nagu oma auraha pantvang, kes peab elama hirmus, et äkki nõutakse tagasi.

Inimese kohta, kes algul midagi annab ja pärast tagasi võtab, teadis mu ema vanarahva väljendit "andja-võtja ─ kassipersse kraapija". Meie põhiseaduse kohaselt annab ordeneid vist president? Aga kes on see, kes tagasi käsib tuua? ─ No ütle nüüd!