Linnar Priimägi. Protokoll 9 ({{commentsTotal}})

Linnar Priimägi Bordeaux's.
Linnar Priimägi Bordeaux's. Autor/allikas: Pressimaterjalid

Kultuuripsühholoog Linnar Priimägi

TULNUKATE-TEATER

Käisin siis Igor Volke korraldatud vestlusringis Nõmmel von Glehni teatris. Saal oli rahvast täis. Küll Igor Volke on viisakas inimene! Ta üldse ei sekkunud mu tülli ühe tütarlapsega, kes väitis, et on inglise keelde tõlkinud tulnukate läkituse. Viljaringidesse olevat kodeeritud mingi tekst.

Filoloogina julgesin küsida, mis keelkonda kuulub siis tulnukate keel. Siiani on meil tekste, mida me ei oska lugeda, sest puudub aim, mis keeles. Rosetta kivi oli saatuse kingitus, mitridaat. Juri Knorozov dešifreeris maiade kirja kalendri kaudu (ta oli matemaatik). Aga kreeta lineaarkiri A on siiamaani arusaamatu, sest me ei tea, mis keele kaudu talle läheneda. Ning nüüd tuleb von Glehni teatrisse tütarlaps ja teatab, et tulnukad räägivad inglise keelt.

O sancta simplicitas! Kuidas meie kooliharidus on nii alla käinud? Ma mõistan ja lepin, et igaüks on loll oma kodus (mu vend ütles "pimedas keldris, ämber peas"). Aga tulla oma harimatusega praalima teatrisse, olgu või von Glehni teatrisse!

Igor Volkele tahan siiski tänu öelda. Ning üldse ufoloogidele. Muidugi tuleb ufod välistada, kui midagi seletada saab ilma neid mängu toomata. Omnes nimium nocet. Aga teisalt annab Igor Volke & Cie meile tõuke leida mingitele seletamatutele nähtustele mingigi põhjendus. Ja pole tähtis, et tema ja teised ufoloogid rikuvad tõsiteaduse põhiseadust: seletus peab probleemide hulka kahandama, mitte kasvatama. Igorvolked löövad kaardid segi, panevad otsima, kuidas laduda uutmoodi pasjanssi. Mis see teadus muud on kui pasjanss? (Nüüdsed angloamerikaanid nimetavad seda kaardimängu teise sõnaga, mida mul on ebameeldiv kasutada.)

Teaduse arengus on kaks vahelduvat perioodi. Rahulikul ajal otsitakse vanadele küsimustele uusi vastuseid. Äreval ajal aga formuleeritakse ümber vanu küsimusi. Küsi teisiti! Kas oskad? Kui jah, siis oled teadlane, kui ei, siis oled teadustöötaja. Maailma teadlaskonnast 99,9% moodustavad teadustöötajad. Ülikoolis, mis on ju teadusõppeasutus, leidub sama palju neid, kellele ei ole oma erialal pähe tulnud mitte ühtki uut mõtet, ise professorid.

Esitada uusi küsimusi, õieti: küsida uutmoodi see on haritud inimese privileeg. Tõlkida viljaringe inglise keelde on häbi, mida ma ei suutnud tol Von Glehni teatrisse kokku tulekul välja kannatada. Ma olen siiski Tartu Riikliku Ülikooli diplomiga filoloog. Mu diplomitöö sai esimese auhinna (raha paraku ei antud). Ma ei pea säärast rumalust kuulama!

 

PANGWED JA JÜNGRID

Mõni eksimus on viljakam kui pidev õigsus. Lugesin George Thomsoni raamatust eelajaloolise Egeuse kultuuri kohta, et näiteks Lääne-Aafrika pangwe hõimu naistel on salaliit, mille kokkutulekud metsa sügavuses "on nii salapärased, et kuigi neil on oma tunnustatud juht, keda kutsutakse Emaks, ei tea mitte keegi, kes neist selle kohustusi täidab". Ohoo! Kui müstiline olukord: igaüks teab, et tema ei ole, ainult üks teab, et tema on.

Selliseid olukordi tuleb ette põnevikes, kus otsitakse reeturit. Igaüks võib tõtt teada ainult iseenda kohta: kas ta on või ei ole. Teiste kohta pole kindel.

Ja meenus Matteuse evangeeliumi Püha Õhtusöömaaja episood (26: 20─25), kus samuti räägitakse äraandjast: "Aga õhtul istus Jeesus lauda koos nende kaheteistkümnega. Ja kui nad sõid, ütles tema: "Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast annab minu ära." Ja väga nukraks jäädes hakkasid nad järjestikku talle ütlema: "Ega ometi mina see ole, Issand?" Tema aga vastas: "See, kes sööb minuga samast kausist, annabki minu ära..." Aga Juudas, tema äraandja, kostis talle: "Olen siis mina see, rabi?" Jeesus ütles talle: "Need on sinu sõnad."" (Piibel 1997.)

See kirjakoht paneb ikka küsima, esiteks, mis kausist on jutt, ja teiseks, mida Jeesus vastas Juudale tegelikult.

Kõigepealt kausist. Jeesus räägib söögi ajal ("Ja kui nad sõid, ütles tema...", "kes sööb minuga samast kausist..."). ─ "See, kes käe koos minuga kaussi pistab, reedab mu," eestindab Uue Maailma Tõlge (2014). ─ Briti Piibliseltsi väljaanne aastast 1938 asendab kausi vaagnaga, mis on usutavam, sest küllap oli paasatall ikka liual: "Kes minuga oma käe vaagnasse pistab, see annab mu ära." (26: 23) Nõndasamuti vahendab Soome Piibliseltsi väljaanne 1991 (seal on "mu" asemel "mind"). ─ Aga EELK väljaanne 1990 tõlgib hoopis teisiti: "See, kes on kastnud minuga käe kaussi, see'p see annabki mu ära." Kas siin tohib mõelda hoopis kätepesule enne sööki?

Arvatavasti pesid nad käsi koos ja sõid kõik ühest lauanõust, nii et selle žesti järgi poleks saanud potentsiaalset kurjategijat tuvastada. (Ja vaevalt et pärast neid Jeesuse sõnu keegi jünger veel tahtis kätt kaussi või vaagnasse sirutada.) Igaüks teadis ka pärast neid Jeesuse neid sõnu ikka vaid üksnes iseenese kohta, ainult Jeesus teadis ka Juuda kohta. Ning avaldas oma teadmise sõnadega, mis pidid teistele jüngritele jääma arusaamatuks ─ muidu tuleks küsida, miks nad siis paljastatud reeturiga mitte midagi ette ei võtnud, miks nad Jeesust kaitsma ei asunud ja lasksid äraandjal Ketsemani aias minna veel talle suud andma!

Niisugune küsimus kerkib, kui värss 25 tõlkida otsese jaatusena: "Sina jah!", nagu pakuvad Briti Piibliselts 1938 ja Soome Piibliselts 1990. ─ Mispeale ustavad jüngrid ei võta mitte midagi ette! Raske uskuda nii apostlite apaatiat kui ka säärast eestindust.

Ei, Jeesuse sõnadest seal lauas pidi aru saama ainult Juudas. Ja Jeesus ütles:

"Need on sinu sõnad" (EELK 1990, Piibel 1997). Mida see tähendab? ─ Uue Maailma Tõlkest leiame joone alt märkuse: "Sõna-sõnalt [lausub Jeesus:] "sa ise ütlesid seda". Ja tekstist leiame tegeliku tähenduse: "Sa tead vastust."

Ainult see viimane variant sobib puhuks, kui Jeesus tahtis tõest märku anda üksipäini Juudale: "Sa ise tead, et oled äraandja." ─ Nõndasama nagu teised jüngrid ise teadsid, et nad ise ei ole.

Selliseid mõttekäike ajendas too kirjakoht George Thomsoni raamatust. Kui kahju, et ma selle hiljem veel uuesti üle lugesin! ─ Üks sõnake, mis mul ennist kahe silma vahele jäi, lõhkus kogu põnevuse: "kõrvaline". Tsitaat, mis räägib pangwe hõimu naistest, kõlab õieti: "... Kuigi neil on oma tunnustatud juht, keda kutsutakse Emaks, ei tea mitte keegi kõrvaline (!), kes neist selle kohustusi täidab." Nemad ise teavad, kes on Ema. Kui triviaalne!

 

EESTI KUVAND

Eesti mainest ja kuvandist räägivad nüüd paljud все, кому не лень. Enamasti ei tehta neil kahel mõistel vahet. Lisaks hägustavad pilti veel "arvamus" ja "mulje". Viimati jäi meelde artikkel, kus "mulje" ja "kuvand" ("imago") lausa samastati. Mulje on siiski mööduv psüühiline seisund, kuvand aga püsiv, juurdunud kontsept, mis võib konkretiseeruda suhteliselt erinevates kujundites. Muljetada võib igaüks, kuvandiga tegeleb imagoloogia-nimeline teadus.

Eesti märgi otsingute ebaedu viitabki sellele, et püütakse pinnalist muljet, mitte ei lähtuta kuvandist, leidmaks kontseptuaalset kujundit. Nähes, kuidas üks projekt teise järel unustuse hauda vaob, tahaks tsiteerida meie Lunastajat Issand Kristust: "Lase surnuil oma surnud matta!"

Rahvaste kuvandid juurduvad nende ajaloos ega ole iial nende endi loodud. Seevastu kuvandi propagandistlik ärakasutus võib kujundada rahvaste saatust. Versailles' rahulepingusse kirjutati sisse, et sakslased paistsid sõjas silma ainulaadse julmuse ja metsikusega ning peavad selle eest sõjasüü koorma endi õlule võtma, makstes tohutuid reparatsioone. Noh, reparatsioone on alati makstud, aga tähtis oli moraalne märk: "saksa barbarid".

Niisugune kuvandus sai alguse Pariisist, kuhu Preisi vägede eesotsas aastal 1814 vallutajana saabus kindralfeldmarssal Blücher ja tahtis õhku lasta Jena silla, mille nimi meenutas preislaste kaotust Jena all kaheksa aastat varem. Purustustööd tegemast takistasid teda Aleksander I ja Wellington, viidates kapitulatsioonilepingu sättele, et avalikud hooned ja rajatised jäävad puutumata. Esimese maailma sõja eel valas õli tulle keiser Wilhelm I, kes aastal 1900 ütles Hiinasse missioonile siirduvaile Saksa sõdureile: "Kui satute vaenlasega silmitsi, siis ta purustatakse! Andeksandi pole! Vange ei võeta! Kes teie kätte langeb, langegu teie käe läbi! Nagu tuhat aastat tagasi tegid hunnid oma kuninga Attila juhtimisel endale nime, mis praegugi laseb neid vägevalt esineda pärimuses ja muinasjutus, nii kinnistugu ka sakslaste nimi Hiinas 1000 aastaks teie tõttu nõnda, et iialgi enam ei söanda ükski hiinlane sakslase peale kõõrdi vaadata!" ─ Ja sakslastele kinnistuski "hunnide" kuvand, mis taaselustus Teise maailmasõja ajal.

Selle osana peetud Suure Isamaasõja hümn "Püha sõda" ütles:

Дадим отпор душителям     

Всех пламенных идей,               

Насильникам, грабителям,  

Мучителям людей!

"Anname vastulöögi kõikide leegitsevate ideede kägistajatele, vägistajatele, röövlitele, inimeste piinajatele!"

 

Me teame, mida läks sakslastele maksma Suur Isamaasõda.

Samamoodi räägitakse "vene asiaatidest". Venemaad kuvandatakse praegu välispropagandas väga intensiivselt. Seejuures ei tugineta mitte rahumeelsele "euraasia kontseptsioonile", mida esindas mh etnoloog Lev Gumiljov ja mille kohaselt mongoli-tatari vallutused kujutasid endast pigem enesekaitset, välisvaenlase järk-järgulist tõrjet oma piiridelt aina kaugemale läände liidus venelastega.

Teisele, sõjakale kontseptsioonile osutab praegune Venemaa kultuuriminister Medinski ühes oma lobedavõitu raamatutest. VeneLeedu sõjas peeti 1514 Orša lahing, kus venelased säilitasid Smolenski. "Aga kõige tähtsam, siis hakkasid poolakad Euroopa avalikku arvamusse juurutama negatiivset moskoviidi kuju. Poolas on isegi selline termin: "orša propaganda". Moskoviidid on väga metsikud ja julmad, kinnitasid poolakad. Moskoviidid tahavad vallutada kõik ümberkaudsed maad... Moskoviidid pole rüütlid, nad ei oska sõdida kaunilt ning üllalt nagu eurooplased. Nad tahaksid terves Euroopas sisse seada niisama barbaarse elukorralduse nagu Moskoovias." Kas seda toimivat kuvandit nüüd suht tähtsusetu Orša lahinguga seostada, ei mõista mina uskuda.

Niisiis "saksa hunnid" ja "vene asiaadid". Samasuguseid ajaloolisi kuvandeid kujutavad endast "inglise kolonisaatorid" ja "prantsuse diplomaadid". Aga mis meie, eestlased, ajaloolis-imagoloogiliselt oleme?

Paul Gauguinil on maal "Kust me tuleme? Kes me oleme? Kuhu me läheme?" (1897). Need küsimused paiknevad pealistikku! Mõistmaks, kes me praegu oleme, peame teadma, kust me tuleme. Ning aru saamaks, kuhu me edasi läheme, peame teadma nii seda, kes me oleme praegu, kui veelgi pakilisemalt kust me oleme tulnud. Kus on meie ajaloolised juured? 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: