KEISER JA PRESIDENT

Venemaa haridusministrist Sergei Uvarovist ei peeta tagantjärele eriti lugu, ometi on tegu ühe kõige tähelepanuväärsema, läbinägelikuma ja tulemuslikuma imagoloogiga Euroopa ajaloos. Aastal 1833 tegi ta haridusministrina keiser Nikolaile esildise õppekorraldusest Moskva ülikoolis ja sõnastas programmi, mis täpselt võtab kokku Vene riikluse alused ─ "kolm vaala": "Isevalitsus! Õigeusk! Rahvalikkus! " Tegemist on ideoloogilise koodiga, mille oma troonikõnes 1881 kinnitas Aleksander III ja mis tänapäevalgi kehtib nii "vene hinge", "Venemaa-держава" kui ka "vene maailma" (русский мир) mõistmise võtmena.

On osutatud, et Uvarovi triaad kohandab Vene oludesse Prantsuse revolutsiooni loosungi "Vabadus! Võrdsus! Vendlus!", kus poliitilisest "vabaduse" ideaalist saab poliitiline "isevalitsuse" ideaal, "võrdsust" esindab  "õigeusk" ja "vendluse" asemel seisab "rahvalikkus". Kuid siin on üks "aga": "vendlus" (Fraternité!) kinnistus prantslaste loosungis kolmandaks alles hiljem, 1848. aasta revolutsiooniga.

Igal juhul – kui me Uvarovi triaadi eellugu ei teagi – järellugu näeme täna. Ukraina president Porošenko on oma tagasivalimisloosungiks võtnud "Armee! Usk! Keel!". Need on selgesti poliitilise võimu ("Isevalitsus!" – Армiя!), usutunnistuse ("Õigeusk! – Вiра!) ning rahvalikkuse (rahvuskeel: Мова!) programmid, needsamad mis Uvarovil. Kas ta neid ka täita suudab, ei tea. Ukraina armee on jalule aidatud Ameerika abiga, Konstantinoopolist sai autokefaalia asemel kirikukolonialismi, ukraina keele kehtestus meenutab Aleksandri-aegset venestust Eestis...

Aga tähelepanu väärib, et mõtteruum, millesse mahub president Porošenko programmiline tegevus, on ette antud Uvarovi kolme koordinaadiga. Kas selles kätkebki slaavi maailma, vene ning ukraina hinge ideoloogiline ühtsus?

SURNUD KEEL ─ ELUS MÄLU

Keiser Aleksander II aegne haridusminister krahv Dmitri Andrejevitš Tolstoi tegi kooli põhitüübiks klassikalise gümnaasiumi, kus õpetatakse vanakreeka ja ladina keelt. Ta ütles välja märkamisväärse mõtte: "Surnud keelt õppida on raske, seetõttu äärmiselt vajalik."

Vajalik mälutreeninguks. Mälu on inimese kehaorgan, seda tuleb samuti treenida nagu kätekõverdusi tehes kasvatatakse biitsepseid. Tolstoi, kui ta osanuks seda kujundit kasutada, öelnuks, et klassikaline gümnaasium on vaimne jõusaal.

Inimese väärtust ei mõõda kopsumaht, vaid tema mälumaht. Seda võib kogeda. Paljudega alaväärtuslike inimestega ei saa rääkida millestki peale nende eneste, sest nad ei mäleta mitte midagi. Keskharidustunnistuse esitajatel polegi ülikooli astudes sisulist keskharidust! Nagu kunagi pillas Juri Lotman: kõrgharidust omandatakse varjamaks alghariduse puudulikkust. Tänapäeval on see lause mitmekordselt õige.

Inimeste mälu kadu, "sisemälu" asendus "välimäluga" nutitelefonis laostab seltskonda vaimselt. Tulemusi võib näha vaimse alaarengu demonstratsioonina teleris, vabandust: arvutis, vabandust: telefonis.

Dialoogis "Phaidros" jutustab Platon, kuidas vaarao lükanud tagasi jumal Thothi pakutud kingituse ─ kirjakunsti, kuivõrd see röövivat inimestelt mälu, asendades tõelise teadmise, meelesoleku, ülesmärgitud sõnadega. Ja teiseks, ütles ta, peavad inimesed meeles ainult mäletamisväärset, kirja hakkavad nad panema aga igasugust tühja-tähjagi. Teadmised saavad olla ainult elusa inimese peas. Teadmisteta pea on tühi Yoricku kolp.

Ükshetk turgatas pähe sõna: марево. Kust see tuli? Mida tähendab? Kindlasti polnud ma sellega kokku puutunud, vähemalt oma teadlikus elus mitte. Vaatasin sõnaraamatust: "fatamorgaana, kangastus, terendus". See foneemikombinatsioon oli siiski kuskilt mu teadvusesse sisenenud ja talletunud süvamällu. Kui me küsime, kust tulevad ideed, siis eks nad vist süvamälust tulegi. Midagi säärast ei ole kindlasti mitte ühelgi loomolendil. Võib-olla saab siit ehitada väärtuse kasvu astmiku: välimälu ─ sisemälu ─ süvamälu. Välimälu mõõdetakse megades, gigades ja terades, sisemälu kultuursuses, süvamälu inimsuses.

MASS NING ELIIT

Aastal 1874, arvustades Glinka avamängu "Öö Madridis", märkis Tšaikovski baroksevõitu sõnastuses: "Selline oligi tema tohutu ande eripära, et ta selgelt kujundatud, alati ilusa meloodilise joonise juures, mis võlub arenemata, peenematele harmoonilistele kaunidustele kurti kuulajat, ilmub uhkeis harmoonia-, kontrapunkti- ning orkestritehnika täisrelvis, rahuldades ilusa faktuuri kummardaja rafineerituimaid nõudeid." Mida Tšaikovski siin ütleb? ─ Et Glinka suudab ühe ja sama teosega rahuldada niihästi massi kui ka eliidi maitset.

Veel meenub muusika vallast, et Maurice Chevalier näitas algajale Édith Piafile salm-salmilt ette, kuidas laulda esimeses reas istuvatele rikkuritele, siis parteri keskosas istuvatele väikekodanlastele, viimaks töörahvale tagaridades ─ ja kõige lõpuks kõikidele korraga.

Mõiste "massieliidikunst" ─ ja seda illustreerisid nood muusikanäited ─ tõi kirjanduses laiemalt käibele Umberto Eco "Roosi nimi" (1980), mida ühesuguse mõnuga lugesid pelgalt põnevuse otsijad ja keskaja kultuuri asjatundjad.

Kuidas on lugu kujutava kunstiga? Juri Lotman rääkis "naiivsest teadvusest, mis pole orienteeritud maailma märgilisele tajumisele", ja vastandas sellele semiootilise teadvuse, mis suudab ära tunda märgid. Muidugi suudab ka naiivne teadvus tuvastada, mis on pildi peal. Seda sorti vaatajatest kirjutas paavst Gregorius Suur aastal 600 Massilia piiskopile Serenusele: "Nii nagu lugeda oskajaile kirjatähed, niisamuti esitub võhikutele pilt, et harimatudki selles näeksid, mida nad peavad järgima, ja loeksid sealt needki, kes kirjatähti ei tunne; sest et pilt on rahvale lugemisvaraks". Aga ainult haritum vaataja saab aru, miks Jan van Eycki maalil on pulmatõotust andev Giovanni Arnolfini kingad jalast heitnud (vastuse leiab Joosua raamatu viienda peatüki lõpust).

Jan van Eycki "Arnolfini pulmad" (1434), Mihhail Glinka "Öö Madridis" (1851) ning Umberto Eco "Roosi nimi" (1980) esindavad massieliidikunsti. Nüüd, kus räägitakse massikultuuri ning eliitkultuuri aina selgemast lahkuminekust, võiks silmas pidada ka seda kolmandat võimalust, et teos võib korraga köita nii laia publikut kui ka erudiite. Kas eesti kujutavkunstis, muusikas, kirjanduses leidub säärast teost?