Linnar Priimägi. Protokoll 3 ({{commentsTotal}})

Linnar Priimägi Bordeaux's.
Linnar Priimägi Bordeaux's. Autor/allikas: Pressimaterjalid

Kultuuripsühholoog Linnar Priimägi vaatleb kultuuri ja poliitikat, Eestit ja maailma.

EUROOPA KOLM VAALA

Kas on olemas mingit "Euroopa kultuuri"? Jah, on. Kõikjal, kus kultuur põhineb esiteks antiigil, teiseks kristlusel ja kolmandaks faustlikul vaimul.

Karl Jaspers rääkis meile juba aastal 1970 selges eesti keeles: "Mis lähendab riike ja mis tõukab neid üksteisest eemale, kuni pole veel aadet, mis ühendaks inimkonda [tervikuna]? Küllap on vist kõige levinumateks sidemeteks, millele tugineb vastastikune sümpaatia, kultuur ja religioon. Läänt ühendavad ikka veel ühised piibellikud ja antiiksed alused, Aasiat hinduism ja budism, islamiriike Aasias ja Aafrikas islam. Kultuuri ja moraali põlvnemise ühtsus lähendab rahvaid" ("Kuhu läheb Lääne-Saksamaa?", lk 72).

Antiik, kristlus ja väsimatult püüdlev faustlik vaim neid kolme alusväärtust ei saa lasta kõigutada, seadmata ohtu meie kultuurilist minevikku, olevikku ja tulevikku.

Sisserände probleem on majanduspoliitilisest muutunud kultuuripoliitiliseks. Kes selle tõsiasja ees silmad suleb, on kas loll või lurjus. Kummalgi juhul ei kõlba ta Euroopa tüüri juurde. Enam kui tõsiasi, et immigrante ülal pidamaks kulutatakse ülekohtuselt suuri summasid, šokeerib eurooplast uudis, et Austria president soovitab naistel pealinnas Viinis hakata kandma islamirätte vältimaks avalikku ahistamist. Viinis! Euroopa kultuuri südames!

"Suur Euroopa" lööb oma uksed immigrantidele valla, "väike Euroopa" aga deklareerib: me ei tagane antiigist, me ei tagane kristlusest, me ei tagane faustlikust vaimust. Katsuge, kas saate jagu!

KAART JA MÕÕTKAVA

Bordeaux' äärelinnas paikneb üks mu meelisrestorane Chez Vincent esmaklassiline prantsuse köök! Kui ma seal kord tahtsin arvet maksta 200-eurosega, ehmatas le patron ja hakkas kätega vehkima: tema nii suurt kupüüri vastu ei võta. Saime siiski sotid klaariks ja järgmisel päeval käisin pangas rahatähte lahti vahetamas. Mulle seletati, et 200-eurone ei mahu igapäevasesse käibesse.

Nüüd, lugedes Harari "21 loengust 21. sajandile" peatükki "Immigratsioon", taban end mõttelt, et sisserändeprobleemi lahenduseks on "Euroopa kaardi" liiga suur, liiga üldine mõõtkava. Täna ei kõlba enam elementaarseks mõõtühikuks "Euroopa kui niisugune", elementaarseks mõõtühikuks on muutunud "(rahvus)riik" (inglise keeles nation) või "kodanikkond" (nationality). Mõtlema ning arvestama tuleb hakata väiksemates üksustes. Piltlikult: rehkendama mitte 500- või isegi 200-eurostes, vaid palju peenemas rahas.

Meie silme all on "Euroopa " mõõtkava vahetamas. Kaugvaade asendub lähivaatega. Alguses oli "Euroopa" kui mõõtühik täpselt nii suur, et sinna mahtusid liidus Saksa- ja Prantsusmaa. Ent iga uue liitujaga muutus "Euroopa kaardi" mastaap paratamatult aina suuremaks, Euroopat tervikuna haaramaks pidi pilk kaardist samm-sammult kaugenema ja riigid seal vastavalt mõõtkava suurenemisele üha väiksemaks kokku tõmbuma, nii et kõik pisiasjad enam peale ei mahu. Eesti kaardilt mastaabis 1 : 5 000 000 leiame veel Orissaare ja Lihula, Nuia ja Kiltsi, aga mastaabis 1 : 25 000 000 juba ainult Tallinna ja Pärnu.

Nüüd kostab Euroopa riikidest valjult: nõuame väiksemat mõõtkava! Orissaare ja Lihula, Nuia ja Kiltsi kui võtta neid nimesid piltlikult ei lepi sellega, et "Euroopa kaart" neid eirab! Kui vaja teeme oma kaardi, omas rahvuslikus mõõtkavas! Separatistlike meeleolude kaardistus näeb välja kirju nagu lapitekk. Ja lapitekk käriseb tõenäolisemalt kui ühes tükis tekk.

VAJADUS NING ASENDUS

Välja arvatud mõni erandnähtus näiteks üürimaksmine, lavastamine ja telesaated läheb elu tervikuna aina keerulisemaks. Ma ei räägigi siin sellest, mis läheb keerulisemaks, sest seda püütakse keerulisemaks teha näiteks riigivargus või mõttevabadus , vaid pean eelkõige silmas tõsiasja, et igasugune elu läheb keerulisemaks iseendast.

Kasvavad vajadused. Nendega aga on nii, et peaaegu kõiki neid saab kunstlikult tekitada, samal ajal kui ainult vähesed neist on samamoodi rahuldatavad. Kui Albert Schweitzer lõi Lambarénés palmi all lahti kliiniku, siis süstis ta oma esimeste pritsidega kohalikele sisse rohkemat kui vaktsiini ta süstis neisse vajadused, mida ta lõpuks ise enam ei suutnud rahuldada.

Niisiis leppigem sellega, et maailma keerulisuse aste muudkui kasvab. Ning on mitmel-setmel juba jõudnud üle pea kasvada. Nüüd tuleb ta säärasena omaks tunnistada. Kui Henry Higgins tegi lilleneiust leedi, siis ei jäänud tal muud üle kui too ära võtta.

Võib tekitada siirast hämmastust, mida inimestel kõik vaja läheb. Ostulistid muutuvad aina fantastilisemaks. Turg on küllastunud ning üleküllastunud, reklaam toimib veel ainsa kompassina.

Üleküllastunud lahuses algab aga kristallisatsioon. Vajadused hakkavad kobarduma ning moodustama kindlaid inimmustreid. Ja nii nagu kristallid on eri väärtusega, on ka eri vajadusmustreid esindavad inimesed eri väärtusega. Kuulutus, et kõik inimesed polegi võrdselt väärtuslikud, võib kellegi kõrvus kõlada ebahumaanselt. Aga kui me inimese väärtust mõõdame tema asendamatusega, siis pole midagi parata. Tarbijana on iga inimene asendatav teisega: keegi ikka ostab. Tänases eesti teatris oleks 99 protsenti lavastustest võinud teha ka mõni teine lavastaja. Ülikoolis võib suurema osa kursusi lugeda ka keegi muu.

Aga inimkonna tegelik eesmärk ei asu tema ajaloo lõpus, vaid tema ülimates eksemplarides ning olemasolu tipphetkis. Rein Rannapit või Leelo Tungalt, Jaan Toomingat või Olev Subbit ei asenda mitte keegi. Goethe kutsus üles: Mensch, sei wesentlich! Inimene, ole oluline! Mina tõlgiksin selle lause: Inimene, ole asendamatu!

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: