Linnar Priimägi. Protokoll 15 ({{commentsTotal}})

Metallica Tartus
Metallica Tartus Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Kultuuripsühholoog jätkab meie aja nähtuste analüüsimist, peegeldades neid vastu minevikusündmustelt. Seekord on kõne all teemad linnastumisest Metallicani.

MAAL ON VEEL AUSUST

Inglise vaimu iseloomustab moralism, teatav puritaanlus, mis aastal 1816 peletas mandrile lord Byroni ja hiljem sai viktoriaanluse nime. Kivistunud moraaliga ühiskonnas ei valmista erilist vaeva sõnastada oscarwilde'ilikke amoraalseid aforisme, pöörates käibetõed pea peale.

  • "Moodne kõlblus tähendab oma ajajärgu moraalinõuete arvestamist. Mina aga arvan, et tõelise kultuuriinimese puhul on ajajärgu moraalinõuete arvestamine kõige jämedam kõlblusetus."
  • "Progressi häda on selles, et ta läheb edasi, mitte tagasi."
  • "Patriotism on paheliste voorus."
  • "Mitte ükski kunstiteos ei väljenda ideid. Ideed kuuluvad inimesele, kes pole kunstnikud."

Tööstusrevolutsiooniga (1769...) hakkas Inglismaa vilkalt linnastuma, hulk maarahvast sattus uutesse oludesse ega suutnud nendega küllalt ruttu kohaneda. Kindlam kombestik jäi külakogukonda maha, senised kõlblusreeglid kaotasid linna keerises ranguse ning isegi kehtivuse. See kajastub ka kunstis. George Morlandi kuuest pildist sari "Letitia ehk Võrgutus" (1786) illustreerib maatüdruku moraalset langust linnas. "Külaelaniku puhaste kommete vastandus "saatanlike" linnad liiderlikkusele kordub sadades väikestes maalides, liigutavates ja tundelistes, adresseerituis laiale vaatajaskonnale," registreerib kunstiloolane.

Linnaränne algas XII/XIII sajandil eelkõige Itaalias ja Madalmaadel. Tsivilisatsioonijünger Boccaccio halvustab "Dekameronis" (1353) maamatsi: "... [Kuna] keegi talle kirjatähti ega häid kombeid ei suutnud õpetada ning kuna tal lisaks sellele veel madal ja räme hääl oli ning ta pigemini looma kui inimese moodi käitus, siis nimetasid kõik teda pilkavalt Cimoneks, mis sealses keeles sedasama tähendab mis meil lojus… Ta käskis pojal maale talupoegade hulka elama minna… Sellega oli Cimone ka täiesti nõus, sest lihtinimeste kombed ja harjumused oli talle palju rohkem meeltmööda kui linlaste omad."

Nimekaim tsivilisatsioonivastane Rousseau jälle väitis oma "pedagoogilises poeemis" "Émile" (1762), et "linnad on inimsoo kuristik".

Urbanisatsioon edeneb tänapäeval nii tempokalt, et Eestiski jäävad maakohad tühjaks. Kunagi unistas talurahvas Särgava sõnutsi: "Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama." Nüüdne Eesti Päevaleht tunnistab: "Väljaränne Eestist on saavutamas kriitilisi mõõtmeid. Väikestest maakohtadest minnakse suurematesse, Eestist välismaale. Sellise tempo jätkudes suletakse üha enam koole, meditsiiniasutusi, võetakse busse käigust ning lõpuks tekivad surnud külade kõrvale ka surnud alevikud, alevid ja linnad… Korterite mahajätmine algas Ida-Virust, nüüd levib see edasi. Kui varem mindi Tallinnasse parema elu peale, siis nüüd teise riiki ja aina enam igaveseks." Tsivilisatsioon! Globalisatsioon!

Tammsaare "Tõde ja õigust" lugedes ning teatrilaval või kinolinal meenutades tunneme sügaval südames siiski ennast rohkem matsi- kui vurlerahvana. Nagu ütleb vana Maurus: "Maal on veel ausust." Aga laulupidu, mis peaks meis seda ausat rahvustunnet kinnitama, muutub aina selgemini vurlede vabaõhukontserdiks.

Meie rahvuslikkus jääb siiski matsluseks. Nagu ütleb Ene Mihkelson: "Matsi põhi".

Mats alati on tubli mees,
ei kedagi ta pelga,
ei kummarda ta saksa ees,
ei tõmba küüru selga.

Seda salmi laulukaare all esitada oleks täna vist lausa riigivastane.

 

VASTUSED JA VASTUSED

Olev Remsule ei meeldinud mu mõtisklus, kus oli juttu ka temast (DELFI 10. juuli).

Näiteks, et ma ütlesin: ta õppis Moskvas stsenaristikat ja vaatas palju nõukogude filme. See olevat sildistus. Mina nimetan kaht eraldi fakti: (1) et Remsu õppis Moskvas ning (2) et ta on vaadanud palju nõukogude filme. Kumbki neist pole vale ja minu meelest valitse nende vahel ka mitte mingi kohustuslik seos. Aga Remsu tahab panna mind ütlema, et ta on vaadanud palju nõukogude filme, sest õppis Moskvas stsenaristikat (loogikaviga post hoc, ergo propter hoc "pärast seda, järelikult selle pärast"). Mina nii küll pole väitnud ─ aga mis selleski halba olnuks? Kus ta silti näeb?

Teiseks registreerisin, et Remsu arvates elas Nõukogude Liit totaalses kollektivismis, aga Mihhail Romm vastandab filmis "Tavaline fašism" just nõukogude inimeste isikupära natsi-Saksamaa lauskollektivismile. Küsisin, kumb neist kahest eksib. Ja Remsu teatas pahandavas kõneviisis, et Romm. Noh, ma seda tahtsingi teada, mis siin pahandada.

Kultuuriloo temaatika väärib sügavamat huvi. Kõigepealt individuaalsuse tekkest.

Remsu kirjutab: "Individuatsiooni algus peaks olema abstraktse mõtlemise algus, mis juhtus ühtaegu Kreekas, Indias ja Hiinas, ca V sajand e.m.a. Igatahes mitte kromanjoonlaste ja neandertallaste ajal, kuhu Priimägi püüab alguse seada."

Jah, ma püüan, ja mitte asjata. Juba koopajooniste autorid pidid abstraheerima oma kujutised, sest need on joonistatud koobastesse, kuhu viivad vaid kitsad käigud, millest läbi poleks saanud tarida ühtki seinale maalitud looma, et see siis seal "natuurist" maha maalida. Järelikult pidi ürgkunstnik väljas nähtud piisoni, hobuse või muu "modelli" teisendama oma mälus üldistatud kujutiseks, mille ta siis projitseeris kolmemõõtmelisest seinale kahemõõtmeliseks. Abstraktne mõtlemine algab ajalõtkust, viivitusest sisendi ja väljundi vahel. Piison pidi enne, kui ta koopaseinale jõudis, muutuma märgiks kromanjoonlase peas. Selle märgi abstraktsuse määra üle võib vaielda, aga kindlasti ei tohiks seda postuleerida täiesti mitteabstraktseks.

Edasi ei meeldi Remsule, et ma ei taha antiikaega kuulutada kollektivismi ajastuks ja toon mõned eredad näited toonasest individualismist. Ta ütleb: "Kahjuks tõsine loogikaaps. Üksikud inimesed ei lükka ju ümber üldhoiakut."

Ei ole siin apsu midagi! Äärmiselt ettevaatamatu tundub hoopis üldistada antiikaeg kollektivistlikuks. Nimesid, mis sellise üldistuse ümber lükkavad, võib tuua mitte paar-kolm, vaid terve müriaadi ─ ning just nemad tegid antiigist antiigi, mitte mingi vaikiv kollektiivne ning anonüümne enamus, kellest räägib Remsu. Homeros (─VIII saj) alustab "Iliast" ─ XIII sajandil peetud Trooja sõja suurimast individualistist:

Laula nüüd, oh jumalanna, Peleides Achilleuse vimmast

neetust, mis tuhat hukatust tõi ahhailaste soole...

 

SÕDA, NÄLG JA SURM TARTUS

Varssavi ooperiteatri kunstiline juht Satanowski ütles 1990ndate algul ITI seminaril Münchenis, et tema jaoks on ainult kaks muusikat: üks, mis teeb rõõmu, ja teine, mis ei tee. Küllap võib seda enda kohta tunnistada igaüks.

Tartus andis 18. juulil ülimenuka kontserdi Metallica. Mul polnud mahti Tartusse sõita, ja vaevalt ma siis ka Raadile läinuks, sest raskerock rikub mul tuju. Aga tunnustan kõiki, kel ei riku. (Nendesamuste üheksakümnendate algul välismaal käies ostsin Tristanile iga kord Metal Hammeri värske numbri ning viisin sedakaudu ennastki enam-vähem kurssi.)

Nüüd ilmus Postimehes fänn Kauri Sinkeviciuse "välkarvustus": "Metallica neli ratsanikku viisid meid ajas tagasi". See annab kena ülevaate esinenuist ning ettekantud repertuaarist. Üldpilt äratab õudu, nagu peabki.

Esimesena astus lavale Norra bänd Bokassa. Milline nimi! Kesk-Aafrika Vabariigi keiser, kes püüdis jäljendada Napoléoni, aga erinevalt tollest ei suutnud vastu panna aumärkide-kirele (kuldsete ordenite vahelt tema rinnas avastas üks tähelepanelik ajakirjanik ka Prantsuse suusafirma märgi) ega inimliha-apetiidile (varusid hoidnud ta külmikus). Vägev soojendus! Loodetavasti norrakad teadsid toda koletist. Teine soojendaja kandis samuti stiilset, ehkki pisut lihtsameelset nime Ghost ja tegi "ABBAstki inspiratsiooni saanud" muusikat, "nagu nad ise ütlesid: kõditasid publiku jalgevahet" siis mitte raudrehaga.

Fänn jätkab päriskontserdist: "Tartus jõudis rahva ette tõeline maiuspala "The Four Horsemen"", mida teistele Euroopas polevat neli kuud mängitud. Sealt ka siis "välkarvustuse" pealkiri, mis mind võpatama ja lugema pani: "Metallica neli ratsanikku viisid meid ajas tagasi". Laulu pealkiri on üle kantud bändi neljale liikmele. Siit küll paistab, et tulihingeline fänn ei tea, mida räägib. Nood neli ratsanikku pärinevad Uue Testamendi "Johannese ilmutusest" (6: 1─8):

"... Tall avas esimese seitsmest pitserist... ennäe, valge hobune, ning selle seljas istujal oli käes amb ning talle anti pärg ja ta läks välja võitjana võitmiseks. Kui ta avas teise pitseri,... tuli välja teine, tulipunane hobune, ning selle seljas istujale anti voli võtta ära rahu ilmamaa pealt, et inimesed üksteist tapaksid, ning talle anti suur mõõk. Kui ta avas kolmanda pitseri,... ma nägin, ennäe: must hobune, ja selle seljas istujal olid käes kaalud, ning ma kuulsin otsekui häält nelja olevuse keskelt hüüdvat: "Mõõt nisu ühe teenari eest ja kolm mõõtu otri ühe teenari eest! Ja õlile ja veinile ära tee kahju!" Kui ta avas neljanda pitseri,... ma nägin, ennäe: tuhkur hobune, ja selle seljas istuja nimi oli Surm, ja temaga tuli kaasa Surmavald ning neile anti meelevald veerandi üle ilmamaast ─ tappa mõõga ja nälja ja surmaga ning ilmamaa loomade läbi."

Punane toob Sõda, must Nälga ja tuhkur Surma. Valge käib heeroldina ees kuulutamas nende võitu. Kuidas need rollid nüüd James Hetfieldi, Kirk Hammeti, Robert Trujillo ja Lars Ulrichi vahel jaotuksid? Kes neist kehastab Sõda, kes Nälja ja kes Surma? ─ Kompromiteeriv pealkiri sellel "välkarvustusel"!

Raskerockikultuur opereerib kaalukate sümbolitega. Metallica näib neid osavalt valdavat, need kujundavad tema sõnumit. Aga minus süveneb hirm, et fännidest publik ei näe sümbolites enamat kui pelgalt tingmärke ja "Neli ratsanikku" pole muud kui lihtsalt ühe loo pealkiri. Kultuurikiht läheb aina õhemaks ja heavy metal muutub kommertsiaalseks vanarauaks, mida koguvad teise põlve tiiusilvesed. Noor fänn demonstreerib "välkarvustuses" oma vaieldamatut kompetentsust. Aga kompetentsus ei ole veel haridus.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: