KES TEISELE AUKU...

Don Quijote: "Mulle paistab, Sancho, et ei ole vanasõna, milles poleks tõde, sest kõik nad on mõtteterad, mis on saadud kogemustest – kogu teaduse emast."

Cervantes

Vanasõna pakib kauase elutarkuse kujundlikku keelde, sõnastab maksiimi metafoorselt. Hoiatuses "Ära hõiska enne õhtut" ei peeta silmas ei hõiset ega õhtut, nende sõnade ülekantud tähendus ütleb: mitte millestki ei maksa avalikult teada anda enneaegu, asi võib poole pealt veel nässu minna. Siin arvestatakse targalt, et iga inimtegevus võtab aega, kulgeb ajas ─ protsessina, alustusest lõpetuseni.

Põhilisi elutarkusi leidub kõigil rahvastel ja paljuski need kattuvad. Võib-olla piirab inimliigi füüsiline ja kollektiivne olemasolu aluslike maksiimide arvu üleüldse, sestap siis korduvused eri kultuuride pärimuses.

Üks fundamentaalseid ühiselu reegleid ütleb, et ei maksa teisele teha seda, mida ei taha endale tehtavat ─ kuri plaan võib pöörduda tegija enese vastu. Saalomoni tarkuseraamat (26: 27): "Kes kaevab augu, langeb ise sinna sisse." Ning Shakespeare laseb Macbethil tunnistada:

... ja rangelt ausa käega õiglus tõstab

me enda seatud mürgisegu-peekri

me oma suule.

Propaganda tehnikate loengus õpetan, kuidas neutraliseerida vastase kasutatavat vanasõna. Harimatud kuulutavad rahvatarkuse kohe aegunuks, nagu üks ajakirjanik: "Eelkõige sooviksin aga, et meie kõigi peadest saab välja taotud stereotüüp mehest kui ainuvõimalikust pere toitjast. Ja eesti vanasõna "Hobusesitt ei täida merd egä naiste töö tee kedagi rikkaks" on kindlasti ajale jalgu jäänud." ─ Tee, mis teed, vanarahvas jääb ikka autoriteetsemaks kui mõne arvutinäppija haledalt resoluutne protestiüritus midagi "meie kõigi peadest välja taguda".

Õppinud propagandist teab, et vanasõna tuleb demetaforiseerida, võtta ülekantud tähendust otseselt. Niisugune võõritusvõte saab tulemuseks anda kas naljaks-, tobedakspöörangu või siis süüdistuse. Tobenalja näidet pakub Pieter Breughel Vanema maal "Madalmaade vanasõnad" (1558, otsetähenduses kujutatakse seal küll pigem kõnekäände): "teineteist ninapidi vedama" illustratsioonina näeme kaht meest, kes teineteisel ninast parema käega kinni hoiavad. Muidugi ei saa nad siis mitte midagi muud teha, targemat ette võtta, sest käed on ju kinni!

Demetaforiseering annab propagandistlikult tõhusama tulemi süüdistusena. Näiteks Marju Lauristin kasutas vanasõna õigustamaks sotsiaalsemokraatide kaotust kohalikel valimistel oktoobris 2002: "Eesti vanasõna ütleb: kes pärast naerab, naerab paremini. Kohalike valimiste tegelik kaotaja selgub alles siis, kui on näha, mis saab Eestist peale [Riigikogu] märtsivalimisi. Annaks jumal, et selleks kaotajaks ei osutuks Eesti demokraatia tervikuna."

Naerust räägib tsiteeritud vanasõna üksnes ülekantud tähenduses, purustav propagandistlik vastuväide aga pöörab tähenduse otseks: "Demokraatia on nii tõsine asi, et siin ei ole üldse kohane rääkida naermisest, ammugi veel "viimasest naermisest". Demokraatlike valimiste tulemuste üle demokraatlikus ühiskonnas ei naerda – ei enne ega pärast! Kui Marju Lauristin peab demokraatiat naeruväärseks, siis... jne jne."

Aga harva juhtub sedagi, et elu võtab vanasõna sõna-sõnalt. Lihavõttesaar asustati umbes aastal 1200 ja seal eristus kaks hõimu: "pikk-kõrvad" (hanau eepe ─ paljude kõrvarõngaste pärast), kes edestasid alamaid "lühikõrvu" (hanau momoko) nii tsivilisatoorselt kui ka kultuurilt (eepedel oli ronga-ronga kiri, nemad püstitasid kivihiiglased moai'd). Ökokriisi lahendusena mõtlesid eeped saart laiendada merre transporditavate kividega, aga ise nad end vaevata ei viitsinud ja sundisid tööle momokod. Kui nood kodusõja mõõtu mässu tõstsid, võtsid eeped nõuks nad hoopis hävitada, ajada sügavasse auku ja põlema pista. Momokod aga jõudsid ette, tegid sedasama eepedega, nii et ainult üks jäi ellu. Nõnda siis läks kaugel Lihavõttesaarel tõeks, et kes teisele auku kaevab, see ise sinna sisse kukub.

Don Quijotel oli õigus.

VERBA MAGISTRI

Nägin unes, et inventeerisin üsna madalat kappi, kui sealt miski kõlksas vastu mu paremat prilliklaasi. Uhh, mõtlesin, peaasi, et terveks jäi! Algul ei paistnudki midagi, aga kui eest võtsin, nägin vasakut prilliklaasi katmas peent krakleetaolist mõravõrgustikku. Ei tea, mida see peaks tähendama?

Aristoteles pärandas meile traktaadid "Unest ning unetusest", "Unenägudest" ning "Unenägude seletusest". Esimest alustab ta põhjalike uurimisküsimustega. ─ Kas ärkvelolek ning uni on hinge, keha või nende mõlema omadused, ja kui mõlema, siis millise osa juurde kummaski nad kuuluvad? Mispärast iseloomustavad ärkvelolek ning uni loomi ja kas kõik loomad kogevad neid mõlemaid või mõned ainult üht ja teised teist, või siis mõned mõlemat ja mõned mitte kumbagi? Mida kujutab endast unenägu ning mispärast magajad mõnikord näevad und ja mõnikord ei näe, või siis nad näevad iga kord, aga ärgates pole alati meeles ─ ja mis võiks olla selle põhjus? Kas unes on võimalik ette näha tulevikku, ja kui on, siis mil moel? Kui see on võimalik, kas puutub siis ennustus üksnes inimesele võimalikesse asjadesse või ka üleinimlikesse, mille algupära on looduslik või iseeneslik? ─ Ääretult metoodiline!

Ise tõdeb, et unenägu annab kaaluka tähenduse pisimatelegi uneaegsetele välisärritustele, mida ärkvel olles tähele ei panda. Ka siseärritajad, näiteks teadvustamata haigusidud, aktualiseeruvad. Ööuni modifitseerib päevamuljeid ja võib nõnda suunata edasist ärkvel käitumist.

Semiootikuna eristab Aristoteles "põhjust", "indeksit" ja "kokkusattumust". Põhjust käsitab ta tulemuse tekitajana (päikesevarjutuse põhjustab Kuu ettetulek), indeks osutab millelegi, mis temaga on füüsiliselt seotud (et päikeseketas hakkab servast kustuma, osutab silmnähtamatu Kuu ettetulekule) ja pelgast kokkusattumusest ei tohiks otsida ei põhjust ega indeksit (sellel, et keegi parajasti juhtub väljas jalutama, pole päikesevarjutusega mitte mingit seost).

"Prohvetlikud" unenäod, postuleerib Aristoteles, kujutavad endast kokkusattumusi.

Maaleht avaldas naljaka valiku ─ "Mõned levinud rahvalikud seletused" ─ u- ja v-tähelistest asjadest, mida võib unes näha ja mida nad tähendavad (kuskilt internetist võetud). Äratab tähelepanu, et sümbolistlike vastete hulgas (vaarikad tähendavat "piinamist õela inimese poolt") leidub ka neid, mille võiks sõnastada lihtsa elutarkuseterana: "Vann ─ puhastumist" (kui tahad puhtaks saada, mine vanni!), "Vargad ─ õnnetust ja kahju" (otse loomulikult, millal nad õnne ja kasu tõid!), "Viin ─ rõõmu" (või veel!), "Viina joomine ─ kahju ja pahandust" (oijeh!), "Viina ostmine ─ rumalusi" (eriti Eestis enne aktsiisilangetust). Iseäranis meeldib omas selguses mulle: "Tahad vilistada, aga ei oska ─ tulemusteta millegi üritamist." Samas tähenduses võiksid kõne alla tulla ka "Tahad viiulit mängida, aga ei oska ─ tulemusteta millegi üritamist" või "Tahad kosmoselaeva ehitada aga ei oska ─ tulemusteta millegi üritamist". Siia käib vist naerumärk.

Freudi tähelepanekute kohaselt näitavad unenäod minevikku, kunagi läbielatud, enamasti seksuaalset elamussisu, maskeerides selle kujunditesse, sümbolitesse (sümbolile on võõras ühetähenduslikkus, mida hakkasid hiljem propageerima psühhoanalüüsi populariseerijad-labastajad, koostades oma "unenägude seletajaid").

Aristoteles aga ütleb, et unes ei nähta minevikku ega tulevikku, vaid olevikku. Või siis hoopis tähenduseta virr-varri. Me peame teda uskuma ─ verba magistri!

VASAK JA PAREM

Kafka "Metamorfoosi" eestikeelses tõlkes põrkasin lausele "isa nõjatus vastu ust, vasak käsi kinninööbitud mundrikuue põues". Vasak käsi! Siis pidi tema mundrikuuel ju peale käima parem hõlm. Aga nõnda pannakse hõlmad vaheliti ju naiste riietel. Kas Austria-Ungari mundrikuued õmmeldi siis naiste šniti järgi? Või näeb minategelane oma isa peeglist?

Peegelpilt vahetab ju käed ära. Hiljuti leidsin netist propagandistliku fotokompositsiooni: vasakul Putin, paremal Trump. Säravil Putin hoiab vasaku käega endal kurgu alt, Trump, keel töllakil, haarab rinnust. See kokkulõige reedab end kohe: päriselus ei kanna Putin kella mitte vasakul randmel, vaid paremal; niisamuti abielusõrmusega ─ vene kombe kohaselt pannakse see paremasse kätte, mitte vasakusse, nagu ümberpööratud pildilt paistab.

Aga Kafka "Metamorfoosis" mitte mingit peeglit elutoas ei mainita...

Vaatasin originaalist: der Vater lehnte an der Tür, die rechte (!) Hand zwischen zwei Knöpfe des geschlossenen Livreerockes gesteckt. ─ Niisiis ikkagi parem käsi vasakus põuepooles.

Märkasin, et Les Invalides'i siseõue kohal hoiab neljameetrine pronksist Napoléon vesti vahel samuti vasakut kätt! Noh, me teame, et viieaastane Napoleone Buonaparte pandi tema temperamenti ohjeldamaks tütarlastekooli, aga et ta sõjaväelaseks saanult kandnuks naisteriideid... Lähemal vaatlusel selgub, et skulptor Charles Émile Seurre, kes "Väikese Kaprali" hüvakäe hõivas kokkulükatud pikksilmaga, lahendas kurakäe probleemi geniaalselt: vasak hõlmapool jääb Napoléoni peopesa alla, sõrmed aga ulatuvad alla paremat.

Indo-euroopa keeltemaailmas seostubki vasak─parem orientatsioon kätega. Eks ütle meiegi vasakpoolse kohta "vasakut kätt" ja parempoolse kohta "paremat kätt" (võib-olla ülevõtt saksa keelest: linkerhand ja rechterhand). Vasakut kätt peavad paljud rahvad halvemaks (meiegi ütleme vasaku kohta "pahem", vastandina "paremale"), arvavad ebapuhtaks, seda ikka peidetakse, kuna paremat näidatakse avatult (nii ütleb Makovski sõnastik).

Aga mis alusel eristab vasak─parem opositsioon inimühiskonnas sugusid? Kuidas peaks mõistma, et laulatusel seisab peigmees tavaliselt altari ees paremal, pruut vasakul ning alles kirikust väljudes kõnnib pruut paremal pool? Kusjuures juutidel käib vastupidi: pruut seisab laulatusel peigmehe paremal käel. Hüva, juudid järgivad psalmi (45: 10): "kuninganna seisab su paremal käel" ─ aga miks ei tee seda kristlased? Üheks kindlaimaks tunnuseks, mis liigitab nähtuse kultuuri valda, ongi mõistatuslikkus, otsekohe seletamatus.

Aga jah, meesteriided ja naisteriided. Et hõlmad erinevalt kokku käivad, paneb tõesti mõtlema, miks. Et meestel käib pealepoole vasak hõlm, kujutab endast teatavat universaali. Konfutsiuselt (VI/V sajand e.m.a) loeme:

polnuks Guan Zhongi

me juuksed oleksid sassis

kinnitaksime rõivad vasemal küljel.

Üks vaimukamaid seletusi ütleb, et see kujutab endast viimast sugusid eristavat tunnust inimkonna garderoobis, mida täidavad unisex-rõivatükid. Ainult siilude järgi saavat nüüd veel kindlaks teha, mis ülariie käib mehe ja mis naise selga. (Muide, ka alariie ─ pükste tõmbluku kate avaneb mehe teksadel paremale, naiste omadel vasakule.) Aga kuidas too eristus üldse tekkida sai?

Kultuurisemiootik Boriss Ogibenin väidab, et sugupoolte rõivastuse erinevus kujunes praktilise kasutatavuse pinnal, meeste ja naiste tööjaotuse tõttu: kummagi tegevus nõudis isemoodi kehakatet. Isegi kui teda uskuda, läheb raskeks tuletada, milline igapäevapraktika pani naiseriidel peale parema hõlma, mehe omal vasaku. Ja mis eriline tööjaotus kehtis neil lõuna-slaavlastel, kellel riidesiilud käivad vaheliti vastupidi.

Bilateraalse inimkeha omakoordinaadistikus paratamatu eristus vasak─parem sai kunagi kultuurilise tähenduskoormuse, mis kandus üle rõivastusse. Eri rahvaste rõivad arenesid väga keerulisteks signaalsüsteemideks, mis laieneva globalisatsiooni käigus hakkasid üha lihtsustuma ja sarnastuma, kuni kängusid tänapäeva primitiivseks dress code'iks.