Linnar Priimägi. Protokoll 16 ({{commentsTotal}})

Linnar Priimägi
Linnar Priimägi Autor/allikas: Madis Sinivee / Postimees / Scanpix

Kultuuripsühholoog jätkab meie aja nähtuste analüüsimist, peegeldades neid vastu minevikusündmustelt. Seekord on kõne all teemad mustanahalisest Bondist võõruse-tundeni.

NEEGRITAR 007

Juudi nali. Neeger sõidab New Yorgi metroos ja loeb jiddišikeelset ajalehte. Juut, kes tema kõrval seisab, ei pea viimaks vastu ja küsib: "Vabandage, kas teile sellest juba küllalt ei ole, et te neeger olete?"

Juuli iidid tõid uudise, et vändatakse uut James Bondi filmi, kus too siirdub pensionile ja loovutab oma tapalitsentsi, kahe nulliga koodi 007 neegritarile, uue põlvkonna agendile. Nii nagu Eri Klas andis Gustav Ernesaksa taktikepi edasi Hirvo Survale.

Mida sümboliseerib see kahtlemata sümboolne akt? Ehkki kogu bondindus pole muud kui ookeanitagune kommerts, tundub mulle, et kuidagi loovutatakse siin mingeid positsioone. Kas ei võinuks siis teha eraldi filmisarja? Misjaoks pidi koolutama traditsiooni ja ristishambu lüpsma toda ideeliselt juba ahtrat Bondi-nimelist rahalehma?

James Bondi sari kuulub ajaviitefilmide klassikasse. Nüüdseks kestab see juba 57 aastat. Vaatasin üle esimese, "Dr No" (1962), kus kangelast kehastas Sean Connery. Pisut primitiivne tänapäeval too filmi-aatomitehnika ju tundub, aga täna tõuseb küsimus teisest vallast. Valget meest hakatakse välja vahetama musta naise vastu.

Midagi sarnast saime kogeda, kui USA presidendi kandidaatidena seisid silmitsi must mees ja valge naine – Barack Obama ja Hillary Clinton. Tookord küsis Edgar Savisaar mult, mis ma arvan, kumb võidab. Mina oletasin, et pigem mees kui naine – nahavärvist hoolimata. Ameerika ei taha etteotsa naist. Edgar vaatas mind kahtleva pilguga, aga Obama võitis tõesti ja kasseeris sõrmegi liigutamata oma valimisvõidu tasuks kohe Nobeli rahupreemia.

Nüüd Bondiga sama olukord "negatiivis": valge mees tuleb vahetada musta naise vastu. Kumma sammu peaks enne astuma, kas säilitama soo või nahavärvi, kas valge mees musta mehe vastu või valge mees valge naise vastu. Aga mindi täispangale: valge ja mees musta ja naise vastu. Kõik või mitte midagi. Aut Caesar aut nihil.

Kaelamurdev trikk. Kindluse pärast peaks külge kinnitama mingi turvatrossi või alla panema batuudi. Mõlema peale mõteldi. Maha võtmaks valge-musta opositsiooni kontrastsust, loovutab Bond üksnes oma agendikoodi, aga ise jääb Bondina ikka pildiservale.

Keskse kangelase soovahetust valmistati ette pikemalt. Nimelt kaugenes James Bond film-filmilt aina enam esialgsest macho-kangelase tüübist. "Skyfall'is" esines ta juba sellise äpuna, et kohati hakkas tast lausa kahju. Märkasin kohe, et rikutakse reeglit: James Bondile peab saama kaasa elada, aga talle ei tohi iial saada kaasa tunda! Varsti tuleb sõnavarast maha kanda väljend "väga bond tüüp". Tüüp igamehestub.

Mis siis nüüd? Kanoonilises Bondi-filmis esinevad tegus mees ja nägusad naised. Kas sooline ja rassiline pööre toob nüüd kinolinale tegusa naise ja nägusad mehed? Reklaami vallas võis säärast nihet täheldada juba 90. aastatel (kirjutasin sellest essee raamatusse "Reklaamikunst", 1998).

Klassikalisi Bondi-filme iseloomustab globaalne temaatiline formaat, seal tegutsevad maailmavalitsuse ambitsiooniga pahalased. Globaalset ülevõimu tahetakse saavutada kosmoses või ookeanis paikneva, maapealse või maa-aluse relva jõul. Vastase vägevust näitavad tema kulla- ja teemandivarud, lõpuks aga muljet avaldav, viimase peal sisustatud, seadistatud ja mehitatud peakorter, tohutu mahhiina, kuhu koondub filmi tegevus ja mille James Bond i-le punkti pannes üksipäini õhku laseb – tõeline apokalüpsis, mis Bondi-sarja apokriivades aina kahvatumaks muutub ("Quantum of Solace'is" põleb mingi vähetehnoloogiline sara, "Casino Royale'is" ja "Spectre'is" varisevad kokku linnamajad).

Seal näeme suht tavalist action'it. Kui aeg-ajalt ei käiks jutust läbi Bondi nimi, siis vaevalt keegi aru saaks, et tegijad reastasid oma järjekordse väljalaske filmiajaloolisse sarja. Pärast hiiglasi tulevad härjapõlvlased – see reegel kehtib ka filmikangelaste puhul. Heeros James Bond suri vanadusse ja need, kes end tema pähe välja annavad, käivad kõigest kääbuste ette (ka nägususelt). Jooksevad ja jälitavad, tulistavad ja tapavad, kihutavad ja kepivad ilma endise elaanita, honorari eest. A-klassi filmid on alla käinud B-klassi.

Mis siis nüüd? Vaevalt tasub enam tahta, et "vana hea" Bond reanimeeritaks. See ei õnnestuks. Ent ärevus uuristab hinge, et midagi märgilist kaob. Muutused näivad tüürivat kehvema, lahjema poole. Noh, esialgu annab "Bond, James Bond" tollele (mitte kõige ilusamale) neegritarile ära ju ainult agendinumbri 007. Kummatigi hoiatab rahvatarkus: "Annad kuradile näpu, võtab terve käe" või "Lase sant sauna, tahab lavale kah".

Hannibal ante portas! – Neegritar meestesauna uksel!

 

KÕIGE EBAMEELDIVAMAD

Postimees teeb nalja, pakub välja 39 inimest, tembeldab nad kuulsusteks ja paneb rahvahääletusele, kes neist jätab kõige vastikuma mulje. Nimekirjas leidub igasuguseid, ka ootamatuid, nagu ma ise. Ent olgu peale, kui pandi siis pandi, loodetavasti saan piisavalt hääli ega jää häbisse.

Aga nimetatakse ka sümpaatseid tegelasi. Sestap otsustasin selgusele jõuda ja koostasin tabeli, kus esimesse tulpa märkisin, kas ma teda tunnen, teise, kas ma teda üldse tean, ja kolmandasse, kas ta mulle meeldib. See viimane kriteerium ("meeldib/ei meeldi") lõi 38 kandidaati kohe kahte lehte (ennast jätsin välja).

Nende seas, kes ei meeldi, on kaheksa nime, keda ma ei teagi, mistõttu ei oska sümpaatseks arvata.

Edasi tulevad kaheksa, keda ma küll tean, aga kes mulle ei meeldi. Et ma neid ei tunne, siis võib-olla ka eksin oma hinnangus.

Kõige hullem kontingent on need viis, keda ma tean ja tunnen kui ebameeldivaid.

Üheksa inimest kuulub rühma, keda ma ainult tean, aga kes äratavad sümpaatiat.

Ja viimase seltskonna (nad peaksid ka ebameeldivuse edetabelis samuti viimasteks jääma) moodustavad head ja toredad tegelased, keda arvan tundvat. Neid leidus seitse: Andrus Vaarik, Hanna Martinson, Igor Mang, Jana Kask, Kristiina Heinmets-Aigro, Maire Aunaste, Peeter Oja ning Rolf Roosalu.

Küllap saaksin vahvaid tüüpe üles lugeda õige mitu tosinat, aga siin anti ette ainult piiratud valik. Nii et ebameeldivate kuulsuste tabel aitas välja sõeluda hoopis meeldivad. Huvitav metoodika.

 

VÕÕRAD SIIN ELU PEOL

Euripidesel tuleb Jason oma laste ema Medeia juurde seletama kavatsetavat abielu Korinthose kuninga tütrega. Ta ei õigusta ennast, ta hoopis süüdistab Kolchisest (Gruusiast; angloameerika keeli: Georgiast, gruusia keeles: Sakartvelost) kaasavõetud naist tänamatuses: olgu õnnelik, et pääses tsiviliseeritud Kreekasse!

Medeia edasiste veretööde ajendi sõnastab Jason just siin. Mitte hüljatud naise kättemaks, mille iha tekib alles pulmateate saabudes. Mitte Kolchise kuningatütre väljavaade virelda ülejäänud elu koos kahe pojaga maapaos, seegi selgub alles Korinthose kuninga otsuse peale nad minema kihutada.

Medeia on sisserändaja. Ainult Jason pakkus talle võimalust unustada oma võõramaine päritolu, kõik teised andsid alatasa märku: võõras veri! Ja võõramaalasi – barbareid – kreeklased ei sallinud. Ning äkitselt enam ei summutagi õnnelik perekonnaelu immigrandi salaängi. Ühtäkki pole Medeia enam lihtsalt hüljatud, ta oli nüüd üksi. Nii üksi, et lapsedki ei tule arvesse. Ta tapab nad.

Selles seisneb Euripidese "Medeia" (Μήδεια, 431) nimitegelase tragöödia. Lakkamatus teadvuses, et oled barbar.

Mingit pidi kostab sedasama psühholoogilist burdooni Puškini "Boriss Godunovist" (Борис Годунов, 1830). Puškin, ise "aafriklase" järeltulija, teadis veel, et Godunov põlvnes tatarlastest. Ja "väikeses tragöödias" käitub Boriss tsaarina kummaliselt, just nagu põgenedes talle võõra tegelikkuse ja valitsusvõimu eest. Ta ei kohane ametiga, võõrandub sellest ja võõrdub kohustustest, läkitades riiki aina suuremasse segadusse. Kui kaasaegne kriitik heitis Puškini Godunovi kujule ette arengupuudust, siis leiab karakteri staatika põhjenduse just selles psühholoogilises algmotiivis: omaenese võõruse tunde ja teadvuse lakkamatuses.

Egon Erwin Kisch sai "pöörase reporteri" nime alla kuulsaks, kui avaldas aastal 1924 uurimuse skandaalsest homoseksuaalsest ooberst Redlist, keda Esimese maailmasõja ajal süüdistati spionaažis. Sel teemal 1985 valminud film (režissöör István Szabó), näitab, kuidas Redl kahitakse Austria-Ungari keisririigi kõrgemas poliitilises mängus, sest tarvis läheb näitlikku süüdlast mõne väikese slaavi rahva seast ning ooberst on sobivalt russiin.

Kuid ka filmi-Redlil (Klaus Maria Brandauer) näeme hinges kustumatult pakitsevat teadvust, et kõik, mida ta elus saavutab, talle ainult antakse, ta ise ei saa mitte midagi võtta, sest tunneb end "võõrana sel elu peol". Vaid mõnikord õnnestub tal tollest tundest vabaneda, see vingutuli vaigistada. Aga lõpuks saab ta ikkagi aru, et on kippunud marjamaale, kuhu tal pole sünniõigust.

Jaapanlased ei võta omaks mitte kedagi võõrast. Etnopsühholoogid registreerivad: "Jaapani keeles tähendab uchi-no "seda, mis kuulub kodule", mille all mõistetakse perekonda, kooli, töökohta, tihtilugu rahvust tervikuna, st "on meie oma". "Nende" väljendatakse sõnaga soto-no või yosono, bukv[alistlikult] 'võõras', 'välismaailm': need on teised inimesed, teine kool, teine firma, teine rahvus. Kõik, mis on jaapanlik ja mis seda ei ole, on alati selgelt piiritletud. Selleks kasutatakse koguni eri sõnu." Võõras võib endale selga panna kimono, pulkadega süüa sušit ja lakkuda saket, rääkida puhast jaapani keelt ja täpselt täita jaapani kombeid – ikka vaadatakse tema peale pilguga, millest paistab sama palju tunnustust kui kaastunnet. Enese võõruse teadvus säilib.

Kas selline teadvus iseloomustab ka tänaseid sisserändajaid-immigrante? Tunne või isegi kontvõõra-tunne, et oled võõrsil ja sind parimal juhul võõrustatakse, siiski kuidagi distsiplineerib, ohjeldab, sunnib ennast kontrollima.

Vallutajatel, kes jalaga ukse lahti löövad, muidugi säärast tunnet ei ole. Ei olnud seda tunnet Iraagist pärit 20-aastasel varjupaigataotlejal, kes 2016 Viini Theresienbadi siseujulas vägistas 10-aastase poisi ning õigustas end "seksuaalse hädaseisundiga": ta polevat juba neli kuud kellegagi seksinud!

Kindlasti ei tundnud end võõrana eritrealane, kes juuli lõpus lükkas Maini-äärses Frankfurdis rongi alla 8-aastase poisi, ega ka mitte too süürlane, kes kaks päeva hiljem Stuttgardi tänaval tappis mõõgaga kasahhi.

Kas nendele mõistetav karistus (iraaklane sai kuus aastat) taastab tolle hapra võõruse-tunde, mis Medeia hingepõhjas püsis teadmisena, et ta Kreekas on barbar, Godunovis, et ta on tatarlane, ning Alfred Redlis, et ta on seisuseta russiin? Kui ei, mis sellest siis kasu arvatakse?

Toimetaja: Merit Maarits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: