KÕIGE TÄHTSAM TEGELANE

Eesti Muusikaakadeemia asutamise aktus peeti 100 aastat tagasi Estonia kontserdisaalis. Nüüd andis samal kuupäeval seal soolokontserdi Ain Anger. Aitäh Heli Vahingule, et mind kaasa kupatas.

Milline tämbr! (Kohati kuuldus Georg Otsa intonatsiooni.) Kui euroopalik repertuaarivalik! (Esimeses osas saksa, teises vene heliloojad.) Ja ─ milline mängulisus!

Mõni aasta tagasi kutsuti mind õpetussõnu jagama "Eesti otsib superstaari" järjekordsele aastakäigule. Seletasin neile, et püsivat edu ei taga nägus näolapp ja kena kostüüm, lahe lugu ja viimase peal vokaal, vaid iga laul tuleks läbi lavastada. Kas omal jõul või kellegi abiga, aga ei ole mõtet esitada mitut salmi järjest täiesti ühtmoodi. Laulda tuleb rolli! Toona sai vist ainult Jüri Pootsmann asjast aru (ja teisi tema toonaseid konkurente polegi enam näha-kuulda).

Ain Anger lõi nüüdsel kontserdil igas laulus rolli. Tema tundlik hääl pakkus võrratuid võimalusi ja minimaalne lavaline liikumine markeeris lauldavaid karaktereid ülitäpselt. Tõeline kontsertetendus. Rõõmustas kuulda Goethe luule viisistusi: "Prometheus", "Erlkönig", "Es war einmal ein König".

Publik täitis saali pilgeni, ning algul eestlaslikult tagasihoitud vaimustus kasvas lõpus ovatsiooniks: rahvas müristas plaksutada ja müdistas jalgu kummardava musitseerijapaari kiituseks. Laval tegutses aga kolm inimest. Esiteks muidugi solist ise, siis meisterlik klaverisaatja Kristin Okerlund ja kõige viimasena tütarlaps, kelle ülesandeks jäi pianistile ─ tol ju mõlemad käed klahvides kinni ─ noodilehti ette keerata. Sellele leheneiule ei pööranud mitte keegi tähelepanu, vaevalt ta omaette aplausi tahtnuks või oodanukski. Tuli ja läks märkamatult, varjugi maha jätmata.

Ometi hakkasin mõtlema, et viimati peab just teda pidama võtmetegelaseks. Mõelda, kui ta õigel ajal ei taibanuks oma toolilt tõusta ja pianistile "uusi ahteid" ette anda või kui ta kaks lehte korraga keeranuks või noodid hoopis põrandale maha ajanuks ─ siis oleks klaverisaade takerdunud ja sassi läinud, võib-olla isegi katkenud. Ja mida jäänuks teha Ain Angeril? Kontsert mokas.

Seda mõelnud, vaatasin ka toda tütarlast imetlusega ja plaksutasin lõpus temalegi. Ta oli vist kõige tähtsam.

TAVALINE KOLONIALISM

Mentaliteet on grupi vaimu- ja käitumislaad, mis ilmneb konkreetsel isikul konkreetses situatsioonis. Ka üldistatud "ajastu mentaliteet" või "rahvuse mentaliteet" saab esmaselt avalduda vaid eraldi isikul kindlas olukorras. Mentaliteet kujutab endast niisiis rolli, või täpsemini: ampluaad, mitte sünnipärast temperamenti või iseloomu. Nõnda võib rääkida "vargamentaliteedist", "aristokraatlikust mentaliteedist", "ameerika mentaliteedist". Ja "kolonialisti mentaliteedist". Seda viimast kujutab Jaan Krossi novell "Väike Vipper" (1981), millest ma kirjutan oma raamatus "Luule ja tõde".

Kolonialist tuleb ja käitub vallutajana. Tema mentaliteedis ei leidu kohta häbitundele, ta ei häbene mitte midagi ja seetõttu lubab endale häbitust ning häbematust. Juri Lotman meenutas, kuidas vene naisi jahmatas okupantidest Saksa sõdurite vabadus käia nende nähes ringi ihualasti. Ruggiero Deodato filmis "Cannibal holocaust" (1980) ei häbene paarike astuda suguühtesse neid ümbritsevate pärismaalaste nähes. Kui Alžeeria iseseisvaks lasti (1962) ning okupatsiooniväest demobiliseeritud noored prantslased kodumaale saabusid, siis muutis nende kaasatoodud kolonialistlik meele- ja käitumislaad Prantsuse ühiskonna mentaliteeti tunduvalt (sümboolselt demonstreerib toda mentaliteedi murdu Ettore Scola film "Le bal", 1983).

Kolonialist ei varja veendumust, et toimib peremehena ainuõigesti. Aastal 1910 pidas Balfour alamkojas kõne õigustamaks Egiptuse okupatsiooni. Retooriliselt eitas ta üleoleku-hoiakut, aga rääkis ülemvõimu-kohustusest. Briti kolonisaatorite paremus egiptlaste ees seisnevat suutlikkuses ise ennast valitseda (capacities for self-government) ning idamaa elaks endiselt despootias, kui mitte tsiviliseeritud Lääs, kes tõi neile parema valitsuskorra.

Algul Indias ja siis veerand sajandit Egiptuses koloniaalvalitsust kandnud Lord Cromer avaldas aastal 1908 artikli, kus ütles, et idarahvad viibivad in statu pupillari, vajavad eestkostet. Nagu märkis Karl Marx "Louis Bonaparte'i kaheksateistkümnendas brümääris" prantsuse talupoegadest: "Nad ei saa esindada iseennast, neid peab esindama keegi teine. Nende esindaja peab ühtlasi olema nende isandaks, neist kõrgemal seisvaks autoriteediks, piiramatuks valitsusvõimuks..."

Pärismaalasi, ütleb Cromer, tuleb igati rahustada, natsionalism asendada kosmopolitismiga. Egiptlastest ei saa teha inglasi, aga neist annab ja tuleb teha mitte-egiptlased.

Kõik rollid käivad paaris. Vana teatritarkus: kuninga mängivad laval välja teenrid. Isa rolli kõrvale läheb vaja lapse rolli. Kolonisaatori mentaliteet kutsub esile orja mentaliteedi. Orjameelsust ei saaks tekkidagi, kui puuduks, keda orjata.

Kust need mõtted. Postimees avaldas kellegi Gabriel Richard-Molard'i artikli "Jumalaga, Eesti, tere tulemast, kurbus". Pealkiri äratas tähelepanu. Vist viitab Françoise Sagani ülimenukale romaanile "Bonjour tristesse" (1954), mis on eesti keelde tõlgitud kui "Tere tulemast, kurbus" ja pärineb ühest Paul Éluard'i luuletusest: Adieu tristesse/Bonjour tristesse... Toda Richard-Molard'i tutvustatakse kui juristi ja kolumnisti, kes kuulub korraga kolme pahempoolsesse parteisse kolmes Euroopa riigis. Aga oma artikli pealkirja pani ta küll eputuseks, sest kirjatükk ise pole mitte tulvil kurbust, vaid tulist sappi.

Seal kõneleb kolonialist. Ta räägib seal meie "poliitikutest, kes ei pea kalliks Eesti huve (!), vaid ainult püüavad lõhkuda, lammutada, halba valgust heita". Tema teab kõige paremini, mis on Eesti huvid, sest meie oleme siin in statu pupillari ega mõista omaenda huve. Tema peab suveräänses riigis "halva valguse" surnuks puhuma.

Lõpuks teatab nagu Balfour: "Ärge unustage eales, et kui Euroopa Liit oleks samamoodi mõelnud enne teie vastuvõtmist liidu ridadesse, oleksite jäänudki ukse taha ja teid oodanuks väga tõenäoliselt eest Gruusia või hilisema aja näitena Krimmi saatus." ─ Oijeh. Meil ju puudub capacity for self-government, tänagem tsiviliseeritud Läänt, et saime edumeelse valitsuskorra!

Tervet tema kirjutist kannab häbematu kolonialisti-mentaliteet. Too kolmeparteiprantslane tuleb suveräänsesse Eestisse korda looma ja valgust tooma nagu misjonär neegrikülla. Pardon, monsieur, meil on siin oma vabariik ja valitsus, oma vabadus ja voli. Orjamentaliteeti ärge siit lootke. Adieu, mein kleiner Gardeoffizier!

IKKA VIIN

Facebook'i ilmus fotomontaaž: paremal Vene Föderatsiooni kaitseminister armeekindral Sergei Šoigu, rind ordenitega soomustatud, ja vasakul pildistus Nõukogude sõjaväepileti leheküljest, kus erru saadetud reamehe erialaks öeldakse Специалист войскового хозяиства ─ оленевод ("sõjaväe majandusspetsialist, põhjapõdrakasvataja"). Lauri Vahtre lisas tollele pilapildile vaimuka kommentaari PS Troika repertuaarist: "Mis ma talle küll sünnipäevaks viin?"

Venelane ja viin kuuluvad kokku nagu meri ja tuul. Selle rahvuse geenid võimaldavad taluda suurt kogust alkoholi. Tagantjärele räägitakse, et vürst Vladimir ei valinud oma rahvale muhamedi usku just sealse joomiskeelu tõttu. Peetri ajal sai vodkast rahvusrüübe. Ise lakkekrants, sundis ta teisigi. Loen nüüd, et kui ta aastal 1711 pani oma sugulase ja pärastise keisrinna Anna Ivanovna paari Kuramaa hertsogi Friedrich Wilhelmiga, siis ei suutnud too mitmepäevasele pummelungile vastu lüüa ning heitis koduteel hinge. Kurikuulus pooleteistliitrine Suure Kotka klaaskarikas, mis Peetri käsul tuli joonelt tühjendada, viis hauda nii mõnegi tema assambleede külalise.

Arvukad naljandid räägivad purjus vene pappidest, aga kohtab ka tõsimeelsemat usupärimust. Joomalembesel Tuula talupojal Stefanil käskinud unes üks vanamees minna Serpuhhovi kloostrisse austama Jumalaema ikooni "Tühjendamatu Karikas" (Неупиваемая Чаша ─ temaatiline nimi!). Stefan läkski ja pika otsingu peale selline ikoon ka leiti (orandipoosis Jumalaema ees laual seisab karikas, millest ulatub välja Jeesuslapse ülakeha, käed samuti külgedele sirutatud). Olles pühapildi ees palvetanud, naasis mees koju, pahest vaba.

Erilist numbrit viinast Venemaal siiski ei tehta. Raamat "Kultuuridevahelised erinevused" soovitab venelastega läbirääkimiste taktikat: "Istungite vaheajal jooge koos nendega, kui olete selleks suuteline." Kriminaalsarjades leidub töökohal alati kangemat, alamatel kirjutuslaua sahtlis pudel vodkat, polkovnikust alates kabineti kapis konjakit. Viina, võib üldistada, joob lihtne venelane ikka lahkesti kellegagi koos, soojalt, ei iial pudelist (ilma стакан'ita jääb joomata) ja kuni 100 grammini ühe klõnksuga, otse kõrri kallates, mitte mekutades ega mitu korda neelates.

Ja korraga tuli aastal 2015 uudis: "Venemaal tarvitatakse jätkuvalt enim kanget alkoholi, mis moodustab enam kui poole kogu riigis joodavast alkoholist. Kuid ka kange alkoholi tarbimine on vähenemas, nii joodi Venemaal mullu 12 protsendi võrra tunamullusest vähem viina." Ning nüüd 1. oktoobril: "Venemaal on alkoholi tarbimine 2003. aastaga võrreldes 43 protsenti langenud, näitavad Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 2016. aasta andmed." ─ Valvsust! Purjuspäi venelane kakleb, heldib ja lepib. Aga kainest Putini Venemaast võib kõike oodata.

Meil tegi linnapea Kõlvart nüüd septembri lõpus majandusministrile ettepaneku lubada alkoholi müüki baarides ja teistes meelelahutuskohtades tarbimiseks alates hommikul kella kümnest. ─ Puhtdekoratiivne "meede"! Kui paljud tallinlased ikka tööle suundudes baari astuvad pead parandama? Ja turistid, kes öösi nosu täis tõmbasid, ei ärkagi enne kümmet. See ettepanek paistab küll tehtud для про-формы, nagu ütles major Kurbatov ülikooli sõjalise õpetuse kateedrist.