ILU NING ELU

Mis sa mõtlid oma ilust vanamiis?

Mes sa mõtled oma elust vanamees?

Nägus 21aastane räpparpoiss Silver Orissaar ütleb Delfi klipis, et tema kunstnikunimi AG tuleb inglise keelest, sest silver on inglise keeles (!) argentum ning AG (!) olevat selle lühend.

Issand, halasta talle! Kas mitte Sina ei vihjanud piiblis, et ilu annab kõik andeks, isegi pattulanguse, isegi harimatuse seitsmenda klassi tasemel? Kui aga inetud julgevad midagi nii lolli lausuda, siis tuleb Sinul, Vägede Jehoova, neid karistada, karistada, karistada ─ esiteks selle eest, et nad midagi nii rumalat ütlevad, teiseks selle eest, et nad on inetud, ja kolmandaks selle eest, et nad kumbagi ei varja.

Aastal 1764 sõnastas šoti filosoof Thomas Reid "terve mõistuse" (common sense) seaduse: alateadlikult eelistatakse inetusele ilu, halbusele headust ja valele tõtt. See eelistusvõime tuleb inimesele sündides kaasa. Nagu ütles erakmunk Feofan: "Meie hinges kehtib juba selline seadus, et, olles tundma saanud ja kogenud paremat, pöördub ta ära halvemast ja hülgab selle."

Terve mõistuse väärtused (Ilu, Headus, Tõde) realiseeruvad igapäevas lihtsamalt kui lihtsalt. Ilus on kõik, mis rõõmu teeb (soome ilo), hea on kõik, mis kasuks tuleb, ja tõde on kõik, mida ollakse ise kogenud. Apostel Johannes alustab oma kirja (1Jh 1: 1): "Mida me oleme kuulnud, mida me oleme oma silmaga näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud ─ seda me kuulutame." ─ Kuulutavad kogetud tõtt.

Aga kolm väärtust ei avane mitte korraga. Kõigepealt torkab silma ilu. Kaunis inimene tõmbab ligi, temaga tahetakse suhelda, koos temaga saadakse ellu paremini sisse, mõnikord ka paremini elust läbi. Seejärel tuleb arvesse headus: kas ilus inimene toob kasu ning osutub heaks või siis hoopis kahju ning osutub halvaks. Ja viimaseks alles küsitakse tõe järele: kas ilu ja headus on ikka päriselt, mitte ei peida järjekordset pettumuse kogemust.

Tervemõistuslikud väärtused sõltuvad üksteisest proportsionaalselt. Ühe ülemäär saab tekkida üksnes teis(t)e arvelt. Äärmise ilu taga võib peituda saatanlikult kuri pettus, ülihea inimene äratab kahtlust kurikavala lõksuseadjana ("kommionu"), ülemäära tark inimene läheb sallimatuks, väärdub misantroobiks. Gribojedovil küsib Sofja inimpõlgurilt Tšatskit:

                             Kas teravuste seas

ehk kogemata mäletate juhu,

kus kellestki ka head teil juhtus suhu?

Kui mitte nüüd, siis vahest lapseeas?

Niisiis peavad kolm tervemõistuslikku väärtust üksteist tasakaalus toetama ─ nagu püstkoda, mis Lennart Mere kirjeldust mööda saab alguse kolmest tugiroikast (mitte kahest ega ühest).

Kultuurisemiootikud teavad, et kõik kolmikstruktuurid kipuvad tasakaalustuma nelikuteks. Ka terve mõistuse väärtuste külge kleepuvad spontaanselt neljandad. Näiteks "armastus". Üks keerulise nimega aafriklanna kirjutab: "Inimesel on neli põhiväärtust – headus, ilu, armastus ja tõde." Paraku, paraku! Tervemõistuslik Ilu realiseerub rõõmutundes, Headus heateos ja Tõde tõsijutuna. Armastusele niisugust konkreetset kinnitust ei leidu ─ ei kõlba ei suudlus ega suguakt.

Terve mõistuse väärtused mõõdavad ka inimese väärtust. Väärtuslik saab olla füüsiliselt, vaimselt või moraalselt. Need mõõtmed vastavad terve mõistuse väärtustele Ilu, Tõde ja Headus. Väärtuslikul inimesel on vähemalt kaks nendest mõõdetest. Kellel on kolm, seda tuleb pidada üliväärtuslikuks. Seevastu väheväärtuslikul inimesel saab tuvastada üheainsa mõõtme neist kolmest. Ja väärtusetul pole ühtki.

Inimese ilu, headuse ja tõesuse tuvastab teine inimene oma terve mõistusega. Küllap ka loomad, kellele võib headmeelt ning heategusid teha ja kes instinktiivselt tunnevad ära võltsi suhtleja. Ning Jumal, kellel mõnikord on "inimesest hea meel", kes vaeb nende tegusid ja kellele ei saa valetada.

Terve mõistuse alusel rühmituvad inimesed vastavalt sellele, millist väärtust nad peavad ülimaks. Mina võiksin parafraseerida Paulust: "Kuid need kolm jäävad: Ilu, Headus ja Tõde. Aga suurim neist on Ilu."

Ilujanu ei või pidada jumalavallatuks. St. Victori munk Hugo täheldas 12. sajandil, et seda tuleb pidada Jumalale igati meelepäraseks, kuivõrd maise ilu kättesaamatus äratab hinges rahuldamatuse tunde, tungi millegi muu, enama kõrgema, taevase ilu järele.

VAIKUSE ÕUDUS

Norbert Wolf nimetab "sümbolismi peateoseks" Arnold Böcklini maali "Surnute saar" (1880...; kuuest variandist viis säilinud). Böcklin, keda XIX sajandi lõpus peeti vaat et oma aja suurimaks kunstnikuks, jääb mulle võõraks. Tema "Surnute saart III" nägin Berliinis ega või salata koloriidi lumma. Aga peale koloriidi seal suurt midagi vaadata pole, elementaarne sümbolistlik sisu piirneb kitšiga. Ent väga atmosfäärne maal! Kompositsioon peaks Böcklini enda sõnutsi "mõjuma nii vaiksena, et uksele koputus paneb võpatama".

Kes seal koputaks? Kas Surm (keda kunstnik samuti on kujutanud, linnarahvast niitva Katku-Vikatimehena)? Või äkki Saatus, nagu Beethoveni Viiendas? Aga Saatus ongi Surm ─ mitte mingit muud saatust pole inimesele antud.

Üks koputus on läinud kirjanduslukku tänu De Quinceyle: "Poisipõlvest peale ajas üks moment "Macbethis" mind sügavasse kimbatusse. Säärane lugu: koputus väravale pärast Duncani mõrva jättis mu tundeisse jälje, milles ma mitte kuidagi selgust ei saanud. Efekt seisnes selles, et see andis asetleidnud mõrvale mingi iselaadi kohutavuse ja sünge pidulikkuse..."

Lugesin tema essee üle ja pettusin. Kui labane lahendus! Ta ütleb, et teise vaatuse kolmandas stseenis Duncani tapule järgnev koputus (kaaskondlastest aadlikud tulevad kuningat äratama) "isoleerib kuriteo", kui argielu jälle sisse murrab ─ asetab mõrva ja mõrvarid, millesse-kellesse vaataja jõudis sisse elada, oma õigele kohale, roimade registrisse.

Ago-Endrik Kerge lavastusest Vanemuises aastal 1987 jäi mullegi meelde too saatuslik koputus Macbethi lossi väravale. Aga mitte koputi heli, vaid kaja. Koputuse-järgne õudne vaikus, pingsad seisva aja hetked, milles tapjatele selgub nende kuritöö kohutavus ja pöördumatus, vajadus kohe kuidagi jätkata mõrvajärgset elu, paaniliselt välja mõtelda, mida öelda regitsiidi kohta.

De Quincey saab "Macbethist" aru kui pealtvaataja saalis, mina mõtestan näitleja positsioonilt. Temale kuulutab koputus parunite tulekut mõrvapaika, minule mõrva ennast kõige järellooga. Koputuse kaja õudses vaikuses on Shakespeare'i tragöödia psühholoogiline tipphetk.

Nüüd vaatan, et Shakespeare selles episoodis koputustega ei koonerda, laseb parunitel kohe kümme korda vastu väravat prõmmida ja maandab olukorra dramaatilisust veel väravavahi labase lobaga. Miks ma siis De Quinceyst (või ka Shakespeare'ist?) valesti aru sain?

Tagantjärele saabuvat selgust oma teos mäletab vist küll igaüks. "Mida ma nüüd tegin!" Täpselt nagu märkame millegi või kellegi tegelikku suurust alles siis, kui seda või teda enam pole. Valugi ei saa tegelikku tähendust siis, kui ta algab või kestab, vaid lakanuna.

Nii nagu üldse elu lõplik tähendus sünnib surres. "Need tulevased lapsed, keda ma ei suutnud ette kujutada ja kellele ma lakkamatult saatsin mulle endale dešifreerimatuid läkitusi, nägid mind surmast sünnini. Ma värisesin erutusest, tardudes oma surma, kõigi oma tegude tõelise mõtte ees... ma tõstsin pea, otsisin päevavalgusest abi, aga ka  see oli läkitus: kuidas tõlgitsetakse seda ärevuspuhangut, seda aimust, seda silmade ja kaela liigutust aastal 2013, kui on olemas mõlemad mu avamiseks vajalikud võtmed – minu looming ja minu surm?" (Sartre.)

Surm, mis on paratamatu, ja looming, mis on surematu. Böcklin, De Quincey, Shakespeare, Sartre... Neist igaühele võiks omistada mäletatavasti Katja Manni öeldud lause: Solange ihr meiner denkt, wird euer gedacht sein ─ "Niikaua kuni te mõtlete minust, on teistki mõteldud". Igaüks neist nimedest on koputus meie väravale. Kas koputustele järgneb õudne vaikus?

"НО" ─ "IKKAGI!"

Jevgenia Haponeni toimetatud telesaatesari "Vestlusi vene kultuuriloost" väärinuks riiklikku preemiat. Kadunud Juri Lotman jõudis seal meile pärandada mitte pelga teksti, vaid ka oma isiksuse võlu lektori ning inimesena. Nüüdsel netinduse ajal võiksid selle loengutsükliga Youtube'is tutvuda kõik, kes üritavad saada haritlaseks ─ vene keeles tumbadele pani Eesti Televisioon alla ka tõlke.

Võtsin viimati lahti neljateistkümnenda loengu kolmekümne kolmest, "Ringid ning ühingud" (1988). See liikus mööda märksõnu

• inimsuhtlus, suhtluskond ja suhtluskeskkond,
• kindlus- ning ebakindlustunne suhtluses,
• uue suhtluskeele sünd väikeses kollektiivis ja selle levik ühiskonnas ("Kus pole väikesi kollektiive, seal pole ka suurt kultuuri"),
• renessansiajal vestlus humanistide ringis nagu keskajal palvus kirikus,
• vabadus kui humanisti eesõigus,
• reaalteadustega tegelevate akadeemiate teke humanitaaride ühingutest,
• Firenze ─ vabariigina маленькая, но великая.

Kui seda viimatist väljendit mainisin kolleeg Tiina Hiobile, küsis ta, kas meil Eestis leiduks midagi, mille kohta saaks ütelda "väike, kuid...", mnjah, meil pole õiget ühesõnalist vastet vene великий'le, mis koondab tähendusi "suur, tohutu, ülim, vägev, kuulsusrikas, kaalukas". Kas meilt midagi säärast leida võiks? Väikesi asju jääb ülegi, aga neid, mille kohta vene keeles saaks öelda великий... Võib-olla Lotman ─ kujult väike, aga mõttehaardelt ja -sügavuselt tõesti Suur. Lotman Suur. Või eestikeelsemalt: Suur Lotman.

Ent oot! Juri Lotmani valemis маленькая, но великая sisaldub veel kolmas sõna: но. Kohe, kui seda märgata, meenub hea lugu, mille kord rääkis Zara Mints. Omaenese geniaalsuses veendunud Majakovski seadis end Puškini kõrvale ja nentis, et и в алфавите мы почти рядом ("isegi tähestikus paikneme peaaegu kõrvuti"), mispeale vaimukas Lunatšarski salvas: да, рядом, но между вами маленькое НО ("jah, kõrvuti, aga teie vahele jääb kaks tähte ─ ... М(аяковский)─НО─П(ушкин)... ─ teie vahel on üks väikene "aga"").

Vanalt, visalt ning elutargalt rahvalt lugesin veel ühe õpetliku nalja. Juut annab teisele mõistatuse: tiigi kaldal istub koer, kes peab pääsema vastaskaldale, aga ujuda ta ei tohi ning ümbertringi joosta samuti ei tohi ─ kuidas ta saab? Teine vajub mõttesse ja teatab: "Ta ei saagi." ─ "Aga ta saab!" hüüab esimene. "No kuidas?" uurib teine. "Ta ujub!" ─ "Kuid ujuda ta ju ei tohtinud!" ─ "Mis sest, et ei tohtinud ─ tema ujub ikkagi!"

Eestile otsitakse aeg-ajalt tunnusmärki ja -lauset. Imagoloogilise hariduseta projektivedajad väänlevad võimetuses ja suutsid viimati välja pigistada mingi laraka, mille rahvas ristis "oksendavaks siiliks". Niisuguste projektide kohta käib sõna boondoggle, mis ilmus angloameerika keelepruuki aastal 1935 ning algul tähendas midagi tarbetut, nüüdseks aga märgib kohutavalt kulukat ja kasutut, enamasti valitsuse tellitud projekti. Selle kisendavaimaks näiteks pakub end "Welcome to Estonia" (2002), mille tollane välisminister Ilves 13,3 miljoni krooni eest tellis oma Evelinilt. Viis aastat hiljem anti tolle nurisünnitise galvaniseeringuks veel pool miljonit. Tõeline boondoggle (eesti keeli vist lihtsalt "vargus")!

Nüüd Lotmanit kuulates välgatas, et äkki sobikski Eesti iseloomustuseks too "kolmas sõna" ─ но ─ tähenduses "aga ikkagi, kasvõi kiusu pärast, vastuseisust hoolimata, ning ometigi". Seda mõistet väljendamaks jagub meil omakeelseid vasteid: (aga) ikka(gi), kummati(gi), niikuinii, olgugi, ometi(gi), sellegipoolest, sellegipärast, siiski, trotsides, kiuste; kõigele vaatamata, kõigest hoolimata, nii või teisiti, nii ehk naa, nuta või naera; mis teha, pole midagi parata; olgu kuidas tahes, tee (hing) mis tahes/tahad/teed, tee või tina/tõrva/tonti; ei aita ussi- ega püssirohi.

Siin tähendusväljas aktualiseeruvad jonn, visadus, põikpäisus, omamoodi olek, isemoodi tegu, sõltumatu vaade ilmaasjadele ─ vaimse vastupanu tahe, mis meie esimesel ärkamisajal alles ujedalt kõlab Koidula hümnilises värsis "Sa  siiski elad südames, mu isamaa!" ja mille meie teisel ärkamisajal ülivõimsalt hüüdis üle lauluväljaku Heinz Valk: "Ükskord me võidame  niikuinii!"

"Ikkagi!" kuulutab maailmale, et vastu kõiki keelde, vajadusel vastuvoolu ujudes kehtestab ennast Euroopas üks isepäine uhke rahvas ─ eestlased.