Linnar Priimägi protokoll 31: nime jõust, sõjausust, kingitustest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Hommik Anuga" 23. septembril, Linnar Priimägi Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Seekordsed protokollis räägib kultuuripsühholoog Linnar Priimägi nime jõust, sõjausust ja kingitustest.

ESIMENE JA VIIMANE

Kreekakeelses evangeeliumis ütleb Jeesus: "Mina olen alfa ning oomega, algus ning ots." Alfa seisab nimelt kreeka tähestiku alguses, oomega lõpus. Sellise kujundi toob Jeesus kinnitamaks: "Mina olen siin teile üks ning ainus, mina olen kõik, mida te nimetada oskate või ei oska!"

Esimust, traditsiooni algataja aupaistet ihatakse ikka. Näiteks teaduses. Newton ja Leibnitz vaidlesid kaunis visalt, kummale kuulub infinitesimaalarvutuse leiutuse õigus. (Kõige ägedamalt lõi seal mainelahingus kaasa või koguni algatas selle ning õhutas tagant Newtoni poiss-sõber Fatio.)

Peeter Esimene pani tõesti esimese nurgakivi uuele Venemaale, mida mutatis mutandis ehitatakse tänini. Impeeriumi jätkuvust kuulutas aastal 1783 Peterburis avatud monumentaalne "Vaskratsanik", mille külgedele keisrinna laskis kanda ladina- ja venekeelse kirja: "Peeter Esimesele Katariina Teiselt". Järgmisena troonile tõusnud Paul võttis endale samuti ligi järjekorranumbri Esimene. Aga esimeseks ja viimaseks Pauliks ta jäigi. Ei tuldud sappa.

Nimede nummerdus kujutab endast tähendusrikast sümboolset akti. Eriti selgesti siis, kui nime muudetakse ausse tõustes. Kardinal Joseph Ratzingerist sai paavstina Benedictus Kuueteistkümnes. Mispärast tahtis ta astuda just Benedictuste ritta? Kelle joont mõtles ta jätkata? Eelmine Benedictus, Viieteistkümnes, püüdis Esimese maailmasõja ajal võidelda rahu eest, paraku edutult. Benedictus Neljateistkümnes edendas kanoonilist õigust ─ ja kardinal Ratzinger jäädvustas end kirikulukku uusima katoliku katekismuse peamise ideoloogina. Benedictus Kolmeteistkümnes võitles Prantsusmaal leviva jansenistliku eksiõpetuse vastu ─ ja Ratzinger juhtis aastast 1981 Püha Ametit, endise nimega Congregatio Romanae et universalis Inquisitionis. Siit leiab pidepunkte.

Numbriga nimi võib olla nii tagasiulatuvalt sümboolne kui ka edasiulatuvalt programmiline. Viieteistkümnenda sajandi algul valitses Etioopiat lühikest aega keiser Tewodros Esimene (Theodoros, kr 'Jumala kingitus'). Pärast teda tekkis ja hakkas levima uskumus, et Tewodrose-nimeline valitseja taastab rahva seas rahu ning õiguse, purustab Islami ning istub võitjana Etioopia esimese keisri isa, kuningas Saalomoni troonile Jeruusalemmas. Uhkes tuleviku-usus võttiski enne Kassa'ks kutsutud 37-aastane võimukas karismaatik trooninimeks Tewodros Teine. Tema unistused ei täitunud. Küll tugevdas ta keskvalitsust, rajas regulaarse palgaarmee ja korrastas maksusüsteemi, aga kohtas vastuseisu ja muutus väga julmaks, hakkas jooma ja läks liiderlikuks. Kiskus tüli Etioopia õigeuskliku kirikuga ning inglastega, kes saabusid teda karistama. Kuninganna Victorialt saadud püstoliga laskis Tewodros Teine end viimaks maha.

Aga tema nime programmiline jõud kandus edasi ning jõuab tänapäevagi. Tewodros Teise pilt ripub mõnegi etiooplase toaseinal. Gondaris, mille ta pealinnana hülgas ja mida pärast korduvalt rüüstas ning maha põletas, kõrgub keset väljakut kullasäras ausammas, kus ta uhkelt seisab, kilp ning oda vaskus, saabel paremas käes, ja mille ühelt küljelt saab kohalike kraaksjalgade alt lugeda Emperior Tewoderos Hero of the Millennium 1855─1868 ja teiselt küljelt In Memory of Emperior Tewoderos from the People of Gondar & City Administration. January 2012.

Selline on nime jõud. Botswana, põhja- ning lõuna-sotho keeles öeldakse nime kohta leena, tähendusega "see, mis jääb sinust maha pärast surma". Ühest suurem number nime taga näitab, et jäi.

SÕJAUSK

Veebruari esimesel nädalal kangutasid natsionalistid ülikooli ühiselamu seinalt maha viimase nõukogude mälestusmärgi Odessas, marssal Georgi Žukovi bareljeeftahvli. Venemaa meedias vallandus jälle pahameeletorm: kuidas saab eitada ja rüvetada mälestust väejuhist, kes vabastas natsismist Euroopa, sealhulgas Ukraina? Venelased nägid ukrainlastes ajaloolisi usukaaslasi. Aga ukrainlased vahetasid vahepeal usku ja hakkasid Suures Isamaasõjas nägema pelgalt Venemaa propagandat. Võõra ja vaenuliku nõukogude panteoni ebajumalakuju kõrvaldati.

Eks meilgi kistud üheksakümnendate aastate algul Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee (nüüdse välisministeeriumi) maja eest maha Lenini kuju ja toimetatud aprillis 2007 Tõnismäelt minema Pronkssõdur, samuti Suure Isamaasõja mälestusmärk.

Usku vahetades asendatakse ka sümbolid, nõnda käib see alati. Saksamaa ristiusustaja Bonifatius raius demonstratiivselt maha paganlike germaanlaste püha tammepuu, Donareiche. Sõjakäigul sakside vastu aastal 772 hävitas Karl Suur pidulikult tolle paganarahva tähtsaima kultusobjekti Irminsul'i, vägeva hiiepuutüve, mida kummardati kui ilmasammast.

Lahti püütakse saada ka nähtamatutest sümbolitest. Frangi õukonnas ülistati lauluga seda, kes oma pühitsuse kriisami pesi maha verega. Läti Henrikust loeme, et "liivlased... valavad end üle Väina jõe veega, lausudes: "Siin kõrvaldame nüüd jõeveega ristimisvee koos ristiusu endaga..." Ja paarkümmend aastat hilisemast ajast, et eestlased "pestes endid ja oma maju ja linnuseid veega ja puhastades luudadega, püüdsid sel viisil ristimise sakramenti oma maalt täiesti hävitada".

Sama lugu Žukoviga. Suur Isamaasõda on venelastele religioosse tähtsusega ajaloosündmus. Võidumarssali kujutisel on pühapildi, ikooni tähendus.
Külma sõja ülemjuhataja Zbigniew Brzezinski ütles üheksakümnendate aastate algul: "Pärast kommunismi purustamist on Ameerika ainsaks vaenlaseks jäänud vene õigeusk." Selle probleemiga nüüd tegeldakse, üritades luua autokefaaliaid Ukrainas ja viimati ka Tšernogoorias-Montenegros.

Samasugune rünnak tabab Venemaa "püha sõja riigiusku". Aga surve all näib see pigem tugevnevat, üha sügavamalt juurduvat. Vankumatu võit Suures Isamaasõjas innustab venelasi järjest üksmeelsemalt uskuma oma relvade võitmatusse ka täna ja homme ning ülehomme.

Ukrainlastel seda usku ei ole. Nende usutunnistus on haigutav tühik ühiselamu seinas.

PEALEKAUBA

Etioopia tegeleb intensiivselt turismi arendusega, riiklik lennufirma valis tunnuslauseks "Ethiopian. The New Spirit of Africa". Ning oma maad hoogsalt moderniseerima hakanud viimase keisri Haile Selassie (1930─1974) aegu võeti käibele reklaamloosung "Kolmteist kuud päikest" ─ sest etiooplaste kalendris ongi kolmteist kuud (too viimane, iga-aastane liigkuu, kestab küll vaid 5 või 6 päeva).

Aga ikkagi terve kuu pealekauba! Ka Erich Kästnerilt leiame luuletuse "Kolmeteistkümnes kuu". See koosneb kõigist kaheteistkümnest eelnenust kokkupandult:

Peaks kevad täitma õrnu õiekanne.
Jasmiinil, roosil oleks suvi uus.
Ning õunu nagu punakuldseid kanne
loeks sügis puus.

Ja kuused tuleks, lumised baretid
peas, välja halja kasemetsa alt
ning ostaks piibelehti turuletilt
nii odavalt.

Nüüd siis üks lisakuu sulaselget päikest! Põhjamaalasele üldse mitte paha mõte.
Meil kutsutakse kevadist suurvett Soomaal "viiendaks aastaajaks" ─ samuti üks rohkem. Nagu looduse kingitus.

Jorge Luis Borges kirjutab "Tuhande ja ühe öö" muinasjuturaamatu pealkirjast: "Öelda "tuhat ööd" on sama hea kui öelda "lõputult öid", "palju öid", "loendamatud ööd". Öelda "tuhat üks ööd" tähendab lisada üks lõpmatusele." Kui uhke! Meie reklaamikeeles kasutatav kinnisväljend "110 protsenti" mõjub selle kõrval kuidagi lõplikult ja nigelalt. Raamatupidajalikult ja koonerdavalt.

Kirjutasin esseekogumikus "Mälestusi Euroopast" (1995) kauba ja kingi erinevusest. Kauba eest peab midagi vastu andma, kink tuleb teenimatult. Inimene, kellele midagi kingitakse, ei saa esitada rumalamat retoorilist küsimust kui: "Oh, millega ma selle küll olen ära teeninud?!"

Turunduses antakse kink kaubale lisaks, olgu kas enne kaupa (virgutavad reklaamkingitused) või pärast kaupa (kinnistavad reklaamkingitused).

Reklaamipsühholoogias nimetatakse seda võlaturunduseks. Kaubamajast ostsin viimati lummava parfüümi "Soir d'orient" ja sellele pani müüja kaasa ampullikese "Soir de Lune'i". Just nagu isiklikult iseenda poolt. ─ Järelikult hää inimene, hea müüja, ma lähen tema letist ikka läbi.

Tragi memm, kelle käest ma Keskturul hapukurki saan, paneb alati paar tükki kaalukaubale peale. Nood paar pealekauba, kingiks saadut tunduvad palju väärtuslikumad ning isegi maitsvamad kui rahaga kinnimakstud kaup.

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: