Linnar Priimägi protokoll 32: komakohtadest, lõhnadest, ühest lausest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Linnar Priimägi
Linnar Priimägi Autor/allikas: Elina Poll-Riives/ERR

Kultuuripsühholoog Linnar Priimägi räägib seekordses protokollis komakohtadest, lõhnade maailmast ja ühest lausest.

KOMAKOHAD

Tartu rahu lepingu tekst lebas laual allkirjastada, kui äkki märgati, et üks koma puudub. Tuli uuesti trükkida, seekord koos komaga. Aega küll võttis, aga tulemus sai sama väärikas kui veatu. Õpetlik lugu.

Vääratusest lepingu tekstis võib sõltuda riigi ajalugu. Kuigi Sahle Maryam aastal 1868 jäi ilma troonist, mille hõivas Yohannes IV, ei hüljanud ta mõtet Etioopia valitsejaks saada. Seni laiendas ta oma Shewa kuningriigi piire, varus relvi ja kogus välistoetust. Märtsis 1889, juba Menelik II nime all keisriks saanud, sõlmis ta Itaalia kuningriigiga Wuchale (itaalia keeles Uccialli) lepingu, mille kohaselt itaallased omandasid alad Etioopia põhjaosas (Eritrea), Menelik aga sai neilt raha, 30 000 musketit ja 28 kahurit ning võis suveräänselt valitseda ülejäänud territooriumi.

Kõik paistis kena, kuni selgus, et lepingu 17. artikli amhaarikeelne tekst kõlas itaalia tõlkes pisut teisiti. Nimelt möönsid etiooplased, et nad võivad (!) välissuhtluses kasutada Itaalia vahendust. Itaalikeelses ümberpanekus aga öeldakse: S. M. il Re dei Re d' Etiopia consente de servirsi del Governo di S. M. il Re d' Italia per tutte le trattazione di affari che avesse con altri Potenze o Governi ─ "T. M. Etioopia keiser nõustub kasutama T. M. Itaalia kuninga valitsust kõikides äritehingutes teiste riikide ja valitsustega". Seda sätet võtsid itaallased kui vastaspoole kohustust, mis annab neile õiguse muuta Etioopia oma protektoraadiks.

Erinevusest aru saanud, kirjutas Menelik II Itaalia kuningale, et ei tunnista lepingupartnerite pettust. Kui dokumendile oma allkirja andnud saadik Antonelli kinnitas, et tema riik ei saa tõlkest taganeda, see olevat au küsimus, vastas keisrinna Taitu: "Ka meil on oma au." Aastal 1893 ütles Menelik II lepingust ametlikult lahti ja 1895 tulid itaallased sõjaga. Nad said enneolematult mastaapses Adwa lahingus nii rängalt lüüa, et uut sissetungi ning Etioopia okupatsiooni juba aastail 1935─1941 põhjendas Mussolini kättemaksuna häbistava kaotuse eest Adwa all.

Aga meie? Ainsad rahvusvahelised poliitilised lepingud, mida Eestist veel sõlmida saab, pole mitte riiklikud, vaid erakondlikud (Keskerakonna ning Ühtse Venemaa koostööleping). Ülejäänud on apoliitilised ─ majandus-, sotsiaal-, haridus-, kultuurialased koostöölepingud (Tallinnal ja Peterburil, Enterprise Estonial ja Hamburgi tehisintellekti keskusel, Eesti Vabariigil ja Venemaa Föderatsioonil pensionikindlustuse vallas, ülikoolidel välispartneritega, Eestil ja Venemaal filminduse ühisarenduseks jne). Seesugused dokumendid endast mingit ohtu ei kujuta, sest nendel ei ole mitte mingisugust mõju meie riigi ajaloole. Samamoodi, nagu pole Eesti ajaloole mitte mingisugust mõju valitsuste aluseks olevatel koalitsioonilepingutel. Neid ei hakka ühe puuduva koma pärast mitte keegi ümber trükkima.

LÕHNADE MAAILM

Kui ma 18-aastaselt sain viimaks kätte lapsest peale igatsetud "Dorian Gray portree", sööbis mällu lõik üheteistkümnendast peatükist:
"Ja nõnda uuris ta (Dorian) nüüd lõhnaaineid ja nende valmistamise saladusi, destilleeris tugevalt lõhnavaid õlisid ja põletas aromaatseid hommikumaa vaike. Ta mõistis, et pole hingeseisundit, millel puuduks vaste meelte tegevuses, ja hakkas otsima nende õiget suhet, küsides, mis see küll viirukisuitsus on, mis teeb inimese müstiliseks, ambralõhnas, et see kirgi erutab, kannikeses, et see äratab mälestuse kustunud armust, muskuses, et see ajab mõistuse segi, tšampakis, et see rüvetab fantaasiat; ta tegi korduvalt katset välja töötada lõhnade tõelist psühholoogiat ja hinnata magusalõhnaliste juurte, uimastava tolmuga lillede, aromaatsete palsamite, tumeda ja healõhnalise puu, iiveldust tekitava nardi, hulluksajava hoveenia ja kuulu järgi hinge nukrust peletavate aaloede erinevaid mõjusid." ─ Lummav!

Toomas Volkmann surus kunagi pihku Patrick Süskindi romaani "Parfüüm" eestikeelse tõlke. Lugesin seda ülima mõnuga ja veelgi suurema naudinguga saksakeelset originaali, mille ostsin järgmisest lennujaamast. (Romaani ainetel valminud filmi ei halvustaks ma samuti, hoolimata rumalast lõpust.)

Loo teise osa algul eraldub peategelane Grenouille liivakivikoopasse, konutab pimedas, alasti, et võimalikult vältida ihuriietega kaasa tulevaid välismaailma lõhnu (ta ise ei lõhna). Seal hakkab ta mälus ja kujutluses kokku panema kõiksugu aroome, neid teisendama ja kombineerima. Koostab olfaktoorse algebra valemeid ja teoreeme! Selle situatsiooni püüdsin nähtavaks teha "aleatooriliste sisemonoloogidena" lavastuses "Inimese lõhn", mis aastal 2006 valmis Baltoscandali tarvis. Kunstilist liikumist laval kandis Meelis Sarv (samuti proovides osalenud Jaanus Muruõis murdis etenduse ajaks jalaluu) ning helitaustana esitasid vahepealseid Kati Murutari seatud dialooge Meelis ise, Heli Vahing ja Peeter Kaljumäe. Inimkeha siseruumi koreograafia teisenes keerulisteks alasti keha sekventsideks lavaruumis.

Nüüd naasin Etioopiast kolme erilise flakooniga: ühes sealne kohalik parfüüm "Royal Runle", teises Sudaanist pärit "Pure Black" ja siis veel lennujaamast saadud ainuke (viimane!) pudel "Yuzu Man'i", millele on Caron tõepoolest osanud anda õrna ja dekadentliku jaapanliku umbrohuhõngu, nagu seda imetlen Issey Miyakel.

Otsisin uutele tulijatele kohta oma arvutilaua kuvariesisel, ja leidsingi vaevaga, teisi lõhnapudeleid, suuri ja väikesi, tihemale lükates. Ent rohkem tõesti ei mahu. Ka riiul mu lugemispuldi taga kirjutuslaual ei majuta enam ühtki enamat.

Loendasin täna oma kollektsioonis kokku 131 eri parfüümi. Egiptusest ning Indiast, Marokost ja Tenerifelt, Mehhikost ja Liibanonist, Ühendemiraatidest ja Küproselt, Peloponnesoselt ja Kreetalt, Iisraelist ning Istanbulist, Barcelonast ja Bordeaux'st, Olomoucist ja Santiago de Compostelast, Granadast ja Toledost, Veneziast ja Veronast, Napolist ja Palermost... Millist naudingut pakub mõni juba unustatud pudelike, mis pooljuhuslikult ilmub välja riiulisügaviku tagareast ja lööb lahti oma lõhnava lehviku, heiastades ammuse aja taguseid mälestusi kaugest maast!

Kunagi lugesin Brian Eno kohta, et ta kollektsioneerib lõhnu. Näiteks olevat tal eraldi pudelikeses asfaldi hõngu. Haistmisaistingud aitavat tal komponeerida. Nii nagu Schiller lõi endale loomingulise õhkkonna õuntega (Valmar Adams täiendas: mädanevate õuntega) kirjutuslaua sahtlis.

Mina olen kokku ostnud ainult kallislõhnu kõigist maailmajagudest, välja arvatud Austraalia ning Antarktis. Ent Antarktisel pole midagi paremat nuusutada kui lumi ning jää, soolane meri ja kohalik fauna. Austraalia puhul meenub jälle üks uhke postkaart Haapsalu vanatädi õrnalt ja hõrgult valget vermutit hõngava kummuti sahtlist, kus üks Rohelise Mandri väliseestlane, vist sugulane, kurdab, et kohalikud sirelid ei lõhna. Kuidas seal siis üldse elada saab?

Automaatselt ma lõhna ei tunne, nina tuleb kas "sisse lülitada" või murrab lemu ise sõõrmeisse (lasteaias lõi üks vene poiss mu näoli vastu jääd), aga tunnen sügavalt kaasa Firenze renessansi metseenile, suure nospliga Lorenzo de' Medicile, kellel haistmismeel hoopis puudus. Nii ma siis istun oma kollektsiooni keskel, valides igaks meeleoluks oma: ambra, mis erutab kirgi, iirise, mis äratab mälestuse kustunud armust, muskuse, mis ajab mõistuse segi ja kuldjaspise orhideepuu, mille lõhn rüvetab fantaasiat...

Aristoteles ütles, et inimene on poliitiline loom, zoon politikon. Mina defineerin inimest kui looma, kes ei taha lõhnata mitte loomselt, vaid taimselt.

ÜHE LAUSEGA

Viini Püha Stephani toomkiriku Neustadti altarilt, Ruprechti kiriku empooriumilt, Grazi toomkiriku lääneportaalilt ja päikesekellalt Meranis ─ kõigilt võib leida salapärase rea kirjatähti "AEIOU". Tähenduse kohta, mille noile vokaalidele andis väljamõtleja, keiser Friedrich III (1452─1493), käibib üle kolmesaja oletuse. Usutavaim saksakeelne kõlab Als erdreich ist osterreich unterthan ("Kõik maailm allub Austriale") ja ladinakeelne Austria erit in orbe universo ("Austria jääb igaveseks"). Nõnda näinud Habsburgid oma poliitilist riigiehitusprogrammi.

Peale selle võtsid valitsejad endale veel isikliku deviisi. Kõige võimsam Habsburg, Friedrichi lapselapselaps keiser Karl V näiteks ladinakeelse Plus ultra ("Enamgi veel!"). Poole maakera valitseja võis soovida veel ainult teistki poolt. Säärastesse juhtlausetesse sõnastatakse ideaalid ja programmid. Näiteks keisrinna Maria Theresial: Justitia et clementia ─ "Õigluse ja leebusega" (Poola esimese jagamise röövellikule aktile alla kirjutades tõmbas sealt maha sõna "õiglane" ja valas pisaraid!).

Ordud, mis varasemas ajaloos asendasid poliitilisi parteisid, ei varjanud oma veendumusi ega tegevuskava. Ora et labora, ütlesid benediktlased ─ "Palveta ja tööta!" Ja Malta ordu avalikustab oma eesmärgi: Tuitio fidei et obsequium pauperum ("Valvata usu järele ja leevendada vaesust"). Kurikuulsamana teatakse jesuiitide juhtlauset Omnia ad majorem Dei gloriam ─ "Kõik suurendamaks Jumala auhiilgust".

Tänapäevalgi kuulutavad riigid oma paleusi vapilausetes. Ühendriiklased loodavad Jumalale: In God we trust, tšehhid tõele: Pravda vítězi ("Tõde võidab"), šveitslased iseendale: Unus pro omnibus, omnes pro uno ("Üks kõigi, kõik ühe eest"). Brasiillased taotlevad korda ja progressi (Ordem e Progresso), prantslased Suurest Revolutsioonist saadik vabadust, võrdsust ja vendlust (Liberté, Egalité, Fraternité).

Eesti Vabariigil puudub lause, mis kujutaks endast ühtaegu sünni- ja küpsustunnistust. Selle asemele püütakse sokutada järjekordse "Eesti märgi" projekti käigus leiutatud sloganeid: Welcome to Estonia; Estonia. Positively transforming ("Paremaks muutumise maa"); Estonia: positively surprising ("positiivne sürpriis"!). Milline armetus!

Miks ei võiks meie parteidki eesmärke täpsemini lahti seletada ─ pikemalt kui nende nimes ja lühemalt kui programmis. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimest võib veel midagi välja lugeda, aga mida peaks tähendama "Reformierakond" või "Keskerakond"? Mida nad reformivad ja mille keskel asuvad? Kas neid ei võiks iseloomustada mõni tunnuslause, näiteks "Üleolek ning üksindus" või "Maailm keerleb, Keskerakond seisab paigal"? Igal juhul midagi püsivamat, kestvamat kui valimisloosungid. Meenutagem ─ 1999 Isamaaliit: "Parema elu nimel", Keskerakond: "Selg sirgu!", Reformierakond: "Tugev majandus, kindel tulevik"; 2002 Isamaaliit ikka: "Parema elu nimel", Reformierakond: "Edasi!", Keskerakond: "Meiega võidad!" Niisugused ühepäevaliblikad, nagu näha, kauemaks ei kõlba.

Aga ikkagi põhiküsimus. Mis lause võiks olla kirjutatud Eesti Vabariigi vapile kolme lõvi alla?

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: