Linnar Priimägi protokoll 33: Tule tulema! ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Vabariigi aastapäeva paraad Tallinnas
Vabariigi aastapäeva paraad Tallinnas Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kultuuripsühholoog Linnar Priimägi räägib seekordses protokollis veganlusest ja aastapäeva paraadist.

Veganlust, seda loomasõbralikku inimvaenulikku uusreligiooni ja pandeemiliselt levivat ketserlust ma ei salli. Vene õigeusu kirikuaastas peetakse ligi pooltel päevadel paastu. Range paast keelab liha, piima, munad ja kala. Sedaviisi, veganlikult, käivad kõik ühepäevased paastud (sealhulgas iga kolmapäev ja reede, välja arvatud mõned korrad). Muil paastupäevil võib vähemalt kala süüa. Nüüd näeme äärmustaimetoitlasi imbuvat võimukoridoridesse, et kohustada kogu inimkond iga päev pidama vene õigeusu ranget paastu.

Ausaadavalt kasvab taim söögiks rutem kui loom. Kui suid palju, siis napib aega oodata. Indias ning Aafrikas konsumeeritakse valdavalt taimi, tänades kõhutäie eest. Loomade elu nõnda muidugi säästetakse.

Aga taimedki on elusolendid! Miks siis neid tohib tappa ja nende laipu süüa? Tallinna botaanikaaia haritumaid spetsialiste Urmas Laansoo ütleb puu, põõsa ja lille kohta "kes", mitte "mis". Ja Joaquin Grau Martinezi "Hortensiad ei taha surra" (1976) räägib sellest, kui intensiivselt, kisenduseni, võivad taimed tunda valu. Selle peale veganid vilistavad ja naeravad, lõiguvad, praevad, aurutavad ja viimaks ka söövad kahe suupoolega.

Võtsin Selverist värske numbri Vegani't. Viisin selle kohe väljakäiku, sest seal ajakirjas räägitakse kas otse või kaude ainult rooja toorainest ─ mida süüa, et saaks kvaliteetsemat väljaheidet. Ent veidi aja pärast tõin trükise ikkagi tuppa. Kaanefoto tõttu: noor abielupaar, Kristjan ja Maris Lüüs.

Tüdruk näeb välja nuku ─ nagu nad kõik viimasel ajal, nii et nägudel ja nimedel pole võimalik vahet teha. Aga poiss, aga poiss ─ milline aristokraat! Milline ilme ja hoiak! Lõika või välja, raami ära. Tema koht ei ole küll pehme paberi rulli kõrval!

Intervjuud nendega ei hakka kommenteerima ─ mida nii noortel ikka meenuks mulle uut öelda. Aga Kristi Heili fotosid vaatasin tähelepanelikult. Teksti vahel leidus neid kuus tükki. Mõni pilt lõhkus aristokraatliku esmamulje Kristjanist ─ seal, kus ta naerab, hambad laiali (talle ei sobi naeratuski), või kus ta oma pikki peenikesi jalgu hargitab just nagu mõõdaks põllumaad (aristokraat nõnda ei tee). Ja siis küsisin endalt, miks fotograaf pidi teda nii jäädvustades alandama, naeruvääristama, tema kuvandit lõhkuma. Ei jätkunud stiilitunnet või?

Võib-olla ei jätkunud ka stiilitunnet. Aga ilmselt tahtis piltnik teha pilte, mis oleksid huvitavad. Ja tema ettekujutus huvitavusest ammendus sellega, et tüdruk kargab poisi puusale või suisa selga, seisab ta reitel või kiigub kaelas. Ent inimesi ei muuda huvitavaks, pannes nad ahvi kombel teineteise küljes rippuma.

Kokku kolmel ülesvõttel avaneb Kristjani ilmes loomulik aristokraatsus. Siis, kui ta paarispildilgi tunneb end üksi. Tüdruk iluleb ilmetult omaette, aga tema vaatab kuhugi, kus ta mõttes viibib üksinda.

Ilu ja huvitavus vist ei salli teineteist. Üht taotledes tuleb teisest loobuda. Ma pole kohanud ikooni, kus Jumalaema paistaks inetu. Aga mul puudub vastus küsimusele, mida sealt ikoonilt siis ka huvitavat vaadata saab. Vladimiri Jumalaema ei ole huvitav, ta on hingematvalt ilus. Krimka, kõige huvitavam kirjandusžanr, ei saa ilus olla iial...

Aga miks ma veganite sekti ei salli? Sest kogu nende kontseptsioon inimelust taandub seedimisele. Minu elutegevus toimub küll kõrgemates ja kaugemates sfäärides kui seedetrakt.

Kristjan, tule nende seltsist tulema! Pildi tõin juba WC-st ära!

PARAAD NING UDU

Ühes me laste kunagisist lemmikraamatuist, inglase Donald Bisseti "Kõnelustes tiigriga", leidub lugu sellest, kuidas udu tahab paraadi näha ja tuleb selleks välja, aga kuninganna peab siis iga kord paraadi ära jätma, sest väljas on udu. Seekordne paraad Tallinnas ära ei jäänud, õues siras paari-kolme soojakraadine veebruaripäike.

Paraad on see, kui sõjavägi uhkuse pärast marsib rahva silma all. "Sõdur on nagu näitleja, pidevalt näha, aga samal ajal eraldatud nendest, kes paraadi... vaatavad, seinaga, mis paistab läbi ainult ühelt poolt: teda nähakse ja tema on jälgijatele olemas, kuid nood on talle nähtamatud ning olematud" (Juri Lotman). Rahva kohustuslik osalus ei tee paraadi niisiis demokraatlikuks (sõjaväes ei tohigi valitseda demokraatia), küll aga populaarseks, või veelgi täpsemalt: populistlikuks. Populism on rahvahulga sümpaatia saavutus, populaarsus aga tolle saavutuse ärakasutus. "Vaid see on väärt nii vabadust kui elu, kes iga päev nad kätte võitma peab," kõlab Fausti suust Goethe kuldne mõte. Ka populaarsus tuleb iga päev kätte võita ─ populismi abil. Kes seda ei suuda, jätku rahva poolehoiuga hüvasti. Populism on populaarsuse kütus.

Paraad peab omainimestesse sisendama riigikaitselist turvatunnet ja vaenlastesse kartust. Nagu ütleb keisrihümn: Царствуй на страх врагам, царь православный! ─ "Valitse vaenlaste hirmuks ning õigeusklike kindlustundeks!" Venemaa paraadid paistavadki silma juba tsaariajast. Neist sai omaette kunstiharu Paul I ajal, kui вахт-парад'ist kujunes keisri kirglikem hobi ja "Korra ning Võimu metafoor" (Juri Lotman).

Nõukogude Venemaa pidas esimese paraadi 1. mail 1918 Punasel väljakul. Jalaväelased marssisid, käes 1891. aasta Mossini vintpüssid, kuulipildurid talutasid relvakandjaid hobuseid, siis tulid Maximitega tatšankad, lõpus veel kaks suurtükki ja kõige viimaks ilmus väljaku kohale lennuk. Saab näha, kuidas nüüd 9. mail tähistatakse Suure Isamaasõja võidu 75. aastapäeva! Kindlasti uhkemalt kui meie täna siin NATO-liitlastena. Kas NATO üldse korraldabki paraade?

Saksa keeles võib paraadi žanriks öelda Schau, mis tähendab "vaat(l)ust", "vaadendit", "ettenäitust" (samast tüvest tuleb inglise show). Filosoofias öeldakse "nähtumus", mis vastandub "olemusele" kui pelk illusioon. Wer Schau wünscht, gehe ins Lichtspiel, "kes vaatemängu ihkab, mingu kinno", põlastas Max Weber ─ mingu silmapette paljunduskotta. Paraadki kavandatakse suuresti silmapetteks, ikka esitletakse ennast vägevamana kui tegelikult ollakse. Seda teevad juba looma- ja linnuriigis karva turritav kass ja sulgi puhevile ajav varblane. Inimühiskonnas miles gloriosus'ed, riigid ja rahvad. Mis siis meiegi!

Kui neli aastat tagasi paraadi valvanud venekeelne tuletõrjuja Sergei Menkov toda üritust Facebookis naeruvääristas, siis lasti ta Põhja päästekeskuse kesklinna komando rühmapealiku ametikohalt ilma hüvitiseta lahti, ehkki oli tulest välja toonud 20 inimest ja saanud elupäästjamedali. "Käskkirja järgi oli kaebajal küll teenistusest vabastamise ajaks päästeteenistuse staaži üle 28 aasta ning ta oli seni olnud eeskujulik teenistuja ja varem distsiplinaarkorras karistamata, kuid rikkumise olulisus kaalus päästeameti hinnangul üles pikaajalise teenistuskäigu," võis lugeda kohtuotsusest. Kõige tähtsamad sõnad selles lauses on "rikkumise olulisus". Need räägivad paraadist ning udust.

VÕIMU SUGU

Esimene, keda muistses Egiptuses hakati kutsuma "vaaraoks", oli naine, Hatšepsut, kes ─XV sajandil haaras valitsusohjad regendina ega andnud neid käest kuni surmani. Sõna "vaarao" tähendab "suur maja" ning tuli kasutusele eufemismina, vältimaks osutust valitsejanna sookuuluvusele. Ka Hatšepsut ise "mehistus". Algul kujutati teda veel naisena, hiljem võttis keha pildil maskuliinse vormi ja lõua alla ilmus kuninga rituaalne kunsthabe. Nõnda leidis aset ajaloo esimene tähelepanuväärne "soovahetus" võimu nimel.

Võim üldse vajab usutavust, et talle kuuletutaks. Jeanne d'Arc ei saanud enne väejuhiks Orleans'i Neitsiks, kui tõmbas selga meesteriided (turvist kandsid mehed, ainus naistele mõeldud raudrüü oli voorusevöö). Kui ta oma allkirjaga taganes inkvisitsioonikohtus talle süüks pandud 12 patust, siis kohustus ta edaspidises eluaegses vangistuses kleiti kandma. Aga paari päeva pärast kongi saabunud kohtunikud leidsid ta jälle meesterõivais. Täpsemast küsitelust selgus, et Jeanne'ile nägemuses ilmunud Püha Katariina ja Püha Margareeta mõistnud tema lahtiütluse hukka kui reetmise. Mispeale Neitsi saadeti pattu tagasilangenuna tuleriidale. Riided reetsid.

Vene õigeusk tunneb pühakuid, keda kutsutakse "Issanda ullikesteks" (юродивый Христа ради). Noid peetakse seda pühamaks, mida äärmuslikumalt nad rikuvad tsiviliseeritud inimeste tavasid riietuses, söögis, suhtluses, üldse eluviisis. Neile omistatakse prohveti võimed, neid austatakse ja võetakse kuulda. Vaimus vaeste väkke ilmus XVIII sajandi teisel poolel erandlikult ka üks naine, õnnis Peterburi Ksenia, kes oli 26-aastaselt leseks jäänud. Oma uut seisust õigustamaks tõmbas ta selga meheriided ja võttis abikaasa nime. Kes siis Kassandrat usuks!

Olles 28. juuni hommikupoolikul 1762 kaardiväe toetusel Peterburi Kaasani kirikus kuulutatud Venemaa valitsejannaks, saanud Talvepalees senatilt ja sinodilt truudusevande ja kõrgemalt vaimulikkonnalt õnnistuse, suundus Katariina II pärastlõunal Peterhofi, kus tema troonilt tõugatud abikaasa Peeter III pidi parasjagu viibima. Naissoost monarhi troonile tõusu rituaali kirjeldab Vürstinna Daškova kui "soovahetusoperatsiooni":

"Varsti märkasin, et ta (keisrinna) kannab Püha Katariina (naiste)ordeni (punast) linti ega ole veel ümber pannud Püha Andrease helesinist. Jooksin krahv Panini juurde ja palusin tal anda tema enda oma ning panin selle keisrinnale üle õla. Meil tuli... vägede eesotsas siirduda Peterhofi. Keisrinna pidi selga tõmbama ühe kaardiväepolgu univormi, mina tegin sedasama. Tema Majesteet võttis mundri kapten Talõzinilt, mina porutšik Puškinilt, sest nad olid meiega enam-vähem ühte kasvu." Sellisena kujutab Katariinat ka Vigilius Erikseni paraadportree "Sõjakäik Peterhofi" (1771): ratsa, seljas Preobraženski kaardiväepolgu roheline kaftan, ümber Andrease ordeni sinine lint, mõõk käes.

Võimule sai naine tulla üksnes meheks maskeerudes.

Veelgi kummalisemasse olukorda sattus teine keisrinna, Katariina kaasaegne, Austria Habsburgide soost Maria Theresia. Aastal 1741 sai ta koos Püha Stefani krooniga tiitli "Ungari kuningas", sest kuninganna tiitlit ungarlastel ei olnudki. Patriarhaat!

Euroopa vanimaid säilinud seaduseraamatuid, "Saali õigus" (ld Lex Salica, V─VI saj), välistab valitsusjärjes naissoost pärijad: In terram salicam mulieres ne succedant. Saksa-Rooma keisririigis tühistas selle soolise piirangu "Pragmaatiline sanktsioon" (1713), mis seadustas võimu ülemineku Maria Theresiale. Venemaal jälle kehtestas keiser Paul oma kroonimispäeval 1797 seaduse, mis ei lubanud enam troonile naisi (XVIII sajandil ainuvalitses seal tervelt neli seelikut). Rootsi aujärjele võib istuda kuninganna alates aastast 1980, aga Norras ei tule enne aastat 1972 sündinud naised üldse kõne alla ─ pärast seda ilmale tulnuile avaneb võimalus, kui neil pole venda, ja kõige uuem seadusmuudatus kõrvaldas viimsegi takistuse ning Ingrid Alexandra ootab nüüd oma järge.

Ajaloo taustal paistab see, mille üle arutab tänane Eesti, kuidagi kirbutsirkuslik. Nüüdsama võis Moonika Helmelt lugeda: "Tegelikult teavad kõik, et naisülemus võib olla kordi hullem, manipuleerivam, julmem ja õelam, kui ükskõik milline meesülemus... Naisülemuse võimele peenelt ja silmakirjalikult alandada, intriige punuda, kohta kätte näidata ja tõrjuda ─ sellele ei ole kunagi head lahendust. Solidaarsus ja lojaalsus ei käi paraku mööda sugusid... Ning ei ole naised ses osas sugugi paremad kui mehed."

On alles arutluse tase!

Toimetaja: Rutt Ernits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: