DEMENTIA HUMANISTICA

Detsembris 2014 langetas USA kohus New Yorgis otsuse, et šimpans Tommy on omand, mitte õigustega isik. Paar nädalat hiljem otsustas Argentina kohus, et Buenos Airese loomaaia orangutan Sandra pole küll inimene, kuid on "mitteinimesest persoon", kellele peaksid laienema "seaduslikud õigused" ja kellelt on "seadusvastaselt" võetud vabadus.

Humanismi põhiküsimus on, keda lugeda inimeseks. Ja põhisuund ─ arvata inimeseks ehk humaniseerida aina suurem hulk olendeid, laiendada antroposfääri. Eelkõige biosfääri arvelt.

Probleem puudutab teoloogiat, sest kristluse õpetuse kohaselt lunastas Jumalapoeg oma ristisurmaga ainult inimliigi esindajad, mitte koduloomi ega muid elusolendeid. Lunastust vajava hinge sai ainult inimene, vaid inimest tohib ristida, üksnes inimene võib vastu võtta Jumala armu ja selle ka minetada.

Asi läks tõsisteks. Kui paavst Paulus III aastal 1537 otsustas, et Ameerika põliselanikud siiski kuuluvad Kristuse lunastatud inimkonna koosseisu, siis tõi see indiaanlastele rohkem õnnetust kui kasu. Koos lunastusega laienes neile ka patt, usust taganemise, ebajumalakummarduse ja ketserluse süü, mille eest inimesi karistati Euroopaski ja mille tõttu algas indiaanlaste tagakius ja hävitus Uues Maailmas. Alles paavst Benedictus Neljateistkümnenda bulla Immensa pastorum principis (1741) räägib kristliku halastuse põhimõtte laiendusest indiaanlastele ─ pärast 204 aastat halastamatust!

Kõige markantsemalt kerkibki humanismi põhiküsimus rasside puhul: kas rassipiirid on käsitatavad liigipiiridena või esindavad inimliiki kõik rassid ühtviisi? Valgustusajal arvas Immanuel Kant, et rassipiirid on bioloogilis-liigilised, Johann Gottfried von Herder aga väitis, et rassipiirid on klimaatilised ja bioloogiline piir jookseb läbi alles inimese ja looma vahelt.

Rassilise sallivuse võidukäik, mida toetavad kõigi tänapäeva kultuurriikide põhiseadused, ei ole inimese ja looma vahelise piiri küsimust mitte lahendanud, vaid üksnes teisendanud, pannes humaansuse (humanismi) proovile uutes piirvormides – suhtumises "poolinimestesse" ("inimlik" suhe lumeinimesse ja libahunti, tulnukaisse ning elukaisse populaarkultuuris).

Humanismi põhitendentsi kohaselt laienevad inimõigused üha laiemale kogukonnale. Üksteise järel hakkasid emantsipeeruma mustanahalised (abolitsionism), juudid (sionism), naised (sufražiam), lapsed (ÜRO "Laste õiguste konventsioon" 1989). Bless the Beasts and Children, palvetas aastal 1971 oma filmi pealkirjas Stanley Kramer. Nüüd jõudiski kätte loomade järg (loomatoidud ja loomariided, loomakliinikud ja loomahotellid, loomakohvikud ja loomarestoranid, loomade varjupaigad ja surnuaiad). Loomaõiguslased keelavad loomatsirkuse ja karusloomakasvatuse ning on juba jõudnud loomse toidu kallale.

Humanism laieneb pidurdamatult üle inimpiiri loomariiki, omistades elajatelegi inimõigused. See protsess algas mänguliselt, loomade käitumise inimkohasest seletustest ja sellest lähtuvalt inimese etoloogia (tegutsemismotiivide) ülekandest loomadele (antiiksetes valmides, keskaegsetes rebaseromaanides, Orwelli "Loomafarmis"). Viimati teatas ÜRO vajadusest võtta kaitse alla kivide abil pähkleid purustada oskavate šimpanside kultuur!

Loomariiki siirdatakse ka inimsoo rüpes tekkinud sotsiaalsed kasvajad, näiteks soolise võrdõiguslikkuse probleem. Oktoobris 2019 tuli uudis, et keegi dr Natalie Cooper luges kokku, mitut isaslooma ja mitut emaslooma topist eksponeerib loodusloo muuseum. Loomakaavikute hulgas selgus vahekorraks 52:48 isaste kasuks, lindude seas aga koguni 60:40. Hoolimata sellest, et isastiivulised uhkeldavad kirevama, silmiköitvama ja liigile tunnuslikuma sulestikuga, peaks tolle täistopitud lindude vahelise kisendava soolise ebavõrdsuse likvideerima, leiab too naisdoktor.

Järgmise sammuna võiks ta kaaluda, kas ehk surnuaedades peaks sooliselt võrdsustama haudade arvu, muist meeskorjuseid välja kaevates ning asendades need naislaipadega.

TULE TAEVAS APPI!

Kümne aasta taguse küsitluse andmeil tunnistab mingit kindlat usku umbes kolmandik eestlastest. Seejuures ei usugi kõik taevasse Jumalasse. Ometi leidub me keelevaras nii "taevast" kui "jumalat" õige rohkelt. Need esinevad substituutidena: taevake/jumaluke!, armas taevas/jumal!, helde(ne) taevas/jumal!, püha taevas/jumal!, taeva/jumala pärast!, taevas/jumal küll!, taevas/jumal halasta!, taevas/jumal hoidku!, taevas/jumal tule appi! Kõik need hüüatused väljendavad ehmatust, tõrjet, jahmatust. Täidavad niisiis emotiivset funktsiooni, kui kasutada Roman Jakobsoni terminit.

Kuid kultuuriloost leiame väljendile "Tule taevas appi!" ka sisulist katet.

Kolumbuse neljanda Ameerika retke ajal keeldusid pärismaalased võõraid laevu varustamast toiduga. Kolumbus, kes teadis, et 29. veebruaril 1504 tuleb varjutus, kuulutas seepeale, et jumal võtab neilt karistuseks Kuu ära. See mõjus. Taevas tuli kolonisaatorile appi.

Prantslane, Avignoni paberi- ja tapeeditööstur Joseph-Michel Montgolfier, kes oli tähele pannud suitsu ülespoole tõusu, valmistas novembris 1782 lihtsa riidekoti, mis sooja õhuga täidetult lakke kerkis. Juba järgmisel aastal ehitas ta koos oma venna Jacques-Étienne'iga samal printsiibil töötava õhupalli (mongolfjeeri), mis tõusis 1800 meetri kõrgusele ja tõstis lendu pardi, kuke ning lamba. Novembris 1783 kerkisid 91 meetrini kaks inimest. See inimese esimene ülespoole õhusõit, mida võib pidada maailmaruumi hõlvangu alguseks, sündis praktilisel ajel.

Mongolfjeere nimelt kattis värviline paber ning vendade Montgolfier'de õhupallikatsetused täitsid paberi ja tapeedi reklaami ülesandeid. Taevast oli neile kõvasti abi.

NSV Liitu häiris, et NATO lennukid luuravad Barentsi meres liikuvaid nõukogude allveelaevu ja pilluvad alla andureid registreerimaks veealuseid marsruute. Päikeselisel septembrikuu pühapäevahommikul 1987 tuli teade, et riigi õhupiiril kurseerib Norra Orion. Vanemleitnant Vassili Tsimbal sai ülesande minna tal silma peal hoidma. Too uljur oli Kaug-Ida lennuväest tulema saadetud, sest tuulutas Jaapani laevalt merre helikopteri ─ raadioeetrisse läinud lause saatel: Пиздетс котёнку! (Vassili Bui sõnaraamat seletab seda tõlkimatut venekeelset hüüatust, mis jätkub veel sõnadega больше срать не будет kui väljendit, "mille kutsub esile millegi funktsioneerimise erakordne katkestus või funktsionaalsete omaduste kaotus".) Hääle järgi tehti tembumees toona kindlaks.

Sel 1987. aasta pühapäeval nügis Tsimbal oma Су-27 mootorite õhujoaga Orioni kursilt ja viimaks vigastas kiiluga tolle parema tiiva mootorit. Orion pöördus minekule ja vanemleitnant käsutati baasi tagasi. Tema aga keeras samuti otsa ümber, lendas norrakale ette ja lahistas tema kokpiti ja lennuki kere oma kütusega üle. Säärast põlguse demonstratsiooni poleks saanud korraldada maa peal. Taevas andis uljaspeale võimaluse.

Meid eestlasi taevas nii otseses mõttes vist aidanud pole (kui välja arvata ilmastikuline abi). Meie jääme retooriliseks. "Tule taevas appi!" hüüatas president Lennart Meri 2001 oma aastapäevakõnes, kommenteerides toonase peaministri Mart Laari pildiskandaali (1999 kõmmutas too pumppüssist Edgar Savisaare fotoportreed). Jäi täpsustamata seegi, kellele taevas peaks appi tulema.

Hiljem eskamoteeris tolle eksklamatsiooni peaminister Andrus Ansip, kelle suus üsna sage "Tule taevas appi!" jäi kord-korralt sisutühjemaks.

Sisukalt võime nüüd taevast appi kutsuda ainult oma NATO-liitlaste lennukeid. Ent uudistest loeme, et tuule on tiibadesse saanud ka uued tsimbalid. Ei julge paluda, et kogu Eestimaa kohal oleks selge taevas. Sapienti sat.

AVE MARIA

Naistepäeval meenutasin Neitsi Maarjat, "õnnistatut naiste seas", nagu tõlgitakse katoliku kiriku ilusaimat palvet. Teda tuleb kahtlemata pidada läänemaailma tuntuimaks ja võimsaimaks õrnema soo esindajaks.

Taevakuninganna, Regina caeli, kelle poole palvetatakse, et ta paluks meie eest nunc et in hora mortis nostrae ─ "nüüd ja meie surma tunnil".

Möödunud sajandi lõpus, kui hakati koostama kokkuvõtvaid nimekirju, ilmus raamat "1000 aastat, 1000 inimest. Aastatuhandet kujundanud meeste ja naiste edetabel". Saja esimese hulgas 6 naist. Kõigepealt (kohal 45) Mary Wollstonecraft kui naisõiguslane (meil rohkem tuntud "Frankensteini" autorina), järgmisena (kohal 73) jaapani romaanikirjanik Murasaki Shikibu, edasi tulevad Marie Curie (75), Jeanne d'Arc (83), veel üks naisõiguslane Elizabeth Cady Stanton (86) ja viimasena (91) kuninganna Victoria. Ma tean neist nelja.

Sakslannade kirjutatud "50 klassikut: Naised. Maailma tuntumaid naisi" (2001) tutvustab Jeanne d'Arci, Mary Wollstonecrafti ja Marie Curied. Ning alustab teist aastatuhandet Neitsi Maarjaga, pajatades kokku fantaasiaküllase loo mitte pühast Jumalaemast, vaid argiinimesest, keda õnnitleda naistepäeval.

"Ave Maria" algussõnad pärinevad Luuka evangeeliumist, kus peaingel Gabriel kõnetab Neitsi Maarjat kreeka keeles χαῖρε ─ "rõõmusta!". Nüüdseks kinnistunud ladinakeelne ave tähendab "tervist!". See kõlab pidulikumalt kui lihtne "tere", millele vastena võiks käibida salve. Ave öeldi keisrile ja surnutele. Ave, Caesar, morituri te salutant, hüüdsid gladiaatorid areenilt ─ "Ole tervitatud, Caesar, sind tervitavad surmaminejad!". Ave atque vale, hüüdis Catullus järele surnud vennale ─ "Ma tervitan sind, ja mine nüüd!". Salve kõlab vähemalt distantsilt, just nagu "terekest kah!". Gabriel ei saanud Maarjat kõnetada "No tere!". Säärases toonis ei kõlba rääkida ka Taevakuningannast.

Püha Ignatius Loyola käsiraamat "Vaimsed harjutused" soovitab, et "mõttes palvetades öeldakse iga hingetõmbega üks sõna kas Pater noster-palvusest või mõnest muust, mida loetakse, nii et öeldaks ainult üks sõna kahe hingetõmbe vahel, ja selle aja sees keskendatagu tähelepanu just vastava sõna tähendusele või isikule, kelle poole palvetatakse, või iseenda madalusele – või siis vahele säärase suuruse ning iseenda alamuse vahel".

Enne kui läkitada Neitsi Maarja poole oma ave, peab endale aru andma, keda kõnetatakse palvega kosta meie eest "nüüd ja meie surma tunnil". Ave on selle kauni ja saatusliku palvuse psühholoogiline lävi.