Naised ei kõlba filosoofiks, neil ei jätku halastamatust. Üks mu tutvuskonna kõige kaunimaid olevusi Malle Pärn avaldas sõnumi "Jõuluks 2019": "Meie lootus on kindel. See on inimese lootus, kes pilvisel päeval usub, et päike ei ole maailma maha jätnud, et meil on vaja vaid kannatlikult oodata, kuni ta jälle selges sinises taevas särab, meid kõiki soojendab ja valgustab.

Selline on ristiinimese lootus. Seda tõotab meile iga-aastane oodatud jõuluaeg. Ükskõik kui pilvine või tormine on meie tänane päev, meie teame, et pilvede taga on selge taevas ja särav päike."

Aga usk ei ole ninnu-nännu. Me teame, mis tuleb. Teame, aga usume siiski.
Lootus ei ole kindel. See on inimese lootus, kes ei jõua ära oodata pilviste päevade ja tähitute ööde lõppu ja kellele näib, et päike on maailma maha jätnud. Ainult sellisel meeleheitlikul lootusel on mõtet, sest lootus ei tohi olla kindel.

Ebakindlus kasvab selles Pauluse astmestikus: usk ─ lootus ─ armastus. Ja kõige ebakindlam maailmas on armastus.

Meie trikolooris tähistab sinine värv taevast ning usku, must lootust omale maale (mida meil tänini pole, vähemalt Tapal mitte), valge aga armastuse täiskirjutamata lehte, kirjutamata armastuskirja.

Kunagi ma arvasin, et Paulus räägib teadmisest. Et usk võib olla lihtsalt meeleseisund, hardus, mis täidab inimest üleni, aga millel pole suunda. Et lootus seevastu on suunatud teadmise poolt: loota saab ainult midagi ähmaseltki teadaolevat. Aga armastus on ülim teadmine, ülim mõistmine, mis välistab igasuguse hukkamõistu. Ütleb ju Paulus, et "armastus... vabandab kõik".

Kunagi arvasin, et nood inimhinge kolm dimensiooni, kolm ulatust ─ usk, lootus ning armastus ─ teostuvad üksteise arvel. Et see pole mitte pelk metafüüsilise tunnetuse seik, vaid tuleb meile tuttav ette igapäevaelustki. Musäus kirjutas kord: "Armastus ilma lootuseta on tegelikult kibedam kui surm." Me loeme siit välja, et mida suurem on inimese armastus, seda vähem näib tal olevat lootust. Ja mida kangem on inimese lootus, seda väiksem näib olevat tema usk.

Usk välistab meeleheite, lootus jätab sellele ruumi. Aga armastus ilma meeleheiteta pole armastus.

ÕIGUS NING ÕIGLUS

Nüüd kordavad paljud seda igiammust tõde, mille meie juriidilises mõtlemises elustas Rein Müllerson: kohtu otsus mitte ainult ei pea olema õige, vaid ka peab paistma õiglane.

Küsimus on seaduse tähes ja vaimus, need kaks peaksid olema kooskõlas, kui ühiskonnas valitseb demokraatia. Kui ei valitse, siis läheb lugu libedamalt – mida valiseja ütleb, see on ühtlasi nii õige kui ka õiglane. Ka paavstiga ei vaielda.
Aga demokraatias käivad õiguse ning õigluse mõiste kohustuslikult lahus. Instants räägib õigust, rahvas nõuab õiglust. Mary Krossi kaasus näitas seda viimati selgesti. Kriisi kodifitseeris omal ajal (ehkki teistel alustel) tollane justiitsministe Rein Lang sõnaga JOKK – "juriidiliselt on kõik korras", aga õiglustunde kohaselt ei ole.

Meil Eesti Vabariigiks praegu ilmnenud poliitikute ning ametnike batrachomyomachia näitab selgesti, et ametnike poolest kehtib õigus, aga poliitkute poolelt räägib õiglus. Kas saaks need kaks asja kokku ajada? Õiglust teha õiguseks (mida tahavad poliitikud) ning õigust kuulutada õigluseks (mida tahavad ametnikud)?

Minu meelest on selles dilemmas endiselt vastamisi riik ja rahvas. Rahvas tahab õiglust, riik ajab näpuga õiguse järge. Rahvas tahab teisest pensionisambast oma raha kätte, pankade eestseisjad riigiametnikud ütlevad, et see tähendavat suisa kogu (alaealise!) rahva enesetappu... sest pangad kannatavad! Ja kui pangad kannatavad, siis kannatab riik... Stopp! Kas kannatab ka rahvas, kes "riigile" (tegelikult pankadele) laenatud raha tagasi võtab?

Kui mina (mitte Kersti Kaljulaid) oleksin president, siis ma läheksin nüüd riigikokku, seljas dressipluus kirjaga: "Pangad meie riiki ei kamanda. Meie riik otsustab pankade saatust Eesti pinnal – mitte vastupid!" Kahjuks ei jõudnud ma selle kirjaga dressipluusi saata Jürgen Ligile selga, kui tema rahandusministriks olleks kuuldavasti pesti läbi Eesti pankade 32 miljardit (32 000 000 000) eurot kahtlast raha. Ei tea, kas tal olnukski häbi seesugust selga tõmmata (nõudis endale ordenit). Ja nüüd vaata – ta on endiselt riigikogus ja tema sõnavõtte kuulatakse, kõrv kikkis, suu ammuli. Mul oleks juba ammu kõrv ammuli ja suu kikkis.

Ükskõik, kui palju te ise seal ei tea kust võõrsilt varastate – laske käia! Aga rahvas tahab kindel olla, et raha, mille ta oma tööga on välja teeninud, kuulub talle. Las igaühel olla oma raha. Teil võib olla kelle tahes oma, aga Eesti inimesel olgu tema oma! Nii on õiglane.

LINGUAE MUTANTUR ─ KEELED MUUTUVAD

Oktoobri lõpus tuli uudis: "Donald Trump kuulutas oma hiljutises Twitteri postituses, et teda toetamast keeldunud vabariiklased on "hullemad ning ohtlikumad kui mitte midagi tegevad demokraadid" ning et nende "inimjätistega" (human scum) tuleb olla ettevaatlik. Intervjuus CNN-ile märkis USA esindajatekoja välisasjade komitee liige Adam Kinzinger, et USA presidendil ei sobi niiviisi väljenduda, ja kutsus kolleege üles loobuma sõimust ning "rääkima üksteisega nagu täiskasvanud"."

Tsiviliseeritud ühiskonna sisekommunikatsioonis ilmneb üha selgemini tähelepanuväärne nihe. Muutub keelepruuk, täpsemini: aset leiab stilistiline nihe mingi uususe suunas, mida võiks nimetada otsekõneks. Otsekõne on ilustamata, s.t otsesõnu välja öeldu.

Nüüd tungib otsekõne ka diplomaatiasse, poliitikasse, hakates välja tõrjuma "poliitilist korrektsust". Rahvusvaheliselt äratas tähelepanu Suurbritannia europarlamentääri Nigel Farage pöördumine Euroopa Liidu presidendiks kandideeriva (ja selleks saanud) Herman Achille van Rompuy poole: "Ma ei taha olla ebaviisakas, aga teil on sama palju karismat kui vanal kaltsul ja teie väljanägemine meenutab alama astme pangaametnikku... Kes te olete? Ma polnud teist kunagi kuulnud. Mitte keegi Euroopas polnud teist kunagi midagi kuulnud."

Eesti poliitikasse tõi otsekõne Jürgen Ligi. Väljendeid, millega ta ennast on jäädvustanud püsivamalt kui ministrina, tasub meenutada: kolleegidele poliitikutele öeldud "ära kaaguta", "suured silmad kinnise suu kohal", "sisserändaja poeg roosast erakonnast".

Ja kas mitte Igor Gräzin ei nimetanud Tallinna TV-s oma "Pooltunnis" Saksamaa kantslerit Angela Merkelit poemüüjaks, võrreldes Adenaueriga?

Äsja andis "kanakarja kambakaks" (Urmas Reinsalu) põhjust Mart Helme, kes tuletas oma raadiosaates meelde "Vladimir Lenini ütlust, et igast köögitüdrukust võib saada minister. "Nüüd me siis näeme, kuidas ühest müüjatüdrukust on saanud peaminister ja kuidas seal mõnestki teisest tänavaaktivistist ning harimatust inimesest on saanud valitsuse liige"," edastas DELFI.

Mis Leninisse puutub, siis ütles ta täpsemalt järgmist: "Me teame, et iga mustatööline või iga köögitüdruk pole võimeline praegu asuma riiki juhtima... Aga... me nõuame viivitamatut lahtiütlust sellest eelarvamusest, just nagu riiki juhtima, argist, igapäevast juhtimistööd tegema oleksid võimelised üksnes rikkad või rikastest peredest võetud ametnikud. Me nõuame, et riigi juhtimise õpetust annaksid teadlikud töölised ja soldatid ning et sellega tehtaks algust viivitamatult, see tähendab, et neisse õpinguisse hakataks viivitamatult kaasama kõiki töölisi, kogu kehvikkonda."

Kas ei räägi Lenin siin sedasama, millega Sanna Marin vastas Mart Helmele: "Ma olen Soome üle erakordselt uhke. Siin võib vaesest perekonnast pärit laps saada hariduse ning püüelda elus paljude asjade poole. Poemüüjast võib saada peaminister. Ilma töölisteta Soome ellu ei jää."

Kõik räägivad ju ühest ja samast ─ Lenin, Helme ja Marin! Aga Mart Helme üleolev toon, kõneldes Soome vastsest peaministrist, jääb Ameerika presidendi sõnapruugile ikkagi alla. Lärmi löödi siin rohkem.