HULLUD LOOD

Venemaal avaldati statistika, et kõige rohkem esmadiagnoositi aastal 2018 vaimsete häiretega patsiente pealinnades ─ Peterburis (4700) ja Moskvas (2800). Järgnesid osariigid Tatarstan (2500) ja Baškortostan (Baškiiria, 2400). Kõige vähem diagnoose pandi välja Neenetsi autonoomses ringkonnas (8), Tšukotkal (44), Magadani oblastis (56), Murmanski oblastis (71) ja Sevastopolis (88).

Hüva, olukorra paremuse edetabelit juhtivad piirkonnad paiknevad kõik perifeerias külma mere kaldal, äkki elatakse seal tervislikumat elu, aga võib-olla ka ei valvata vaimset seisundit nii teraselt, ehk napib neis piirkondades psühhiaatreidki. Ent Sevastopol ─ sooja Musta mere ääres! Ning 53 korda vähem hulle kui Peterburis ja 32 korda vähem kui Moskvas! Rahvas, paistab, tunneb end Krimmi peamises linnas pingevabalt.

Venemaalt ei öelda, mis vaimuhaigus või -puue kuskil kandis valitseb. Üldises statistikas valdavad neuroosid, siis tulevad psühhoosid, nõrgamõistuslikkus ja skisofreenia, kolmandana vaimne alaareng.

Ent Eestis? Tõenäoliselt leiab stressirohkemast Tallinnast rohkem neurootikuid kui Võrust. Või hoopis kütab just ääremaastuvas Võrus-Valgas-Haapsalus neuroosi sealne väljapääsutuse atmosfäär, perspektiivituse tunne? "See ajab mind marru," ütles ettevõtja Arne Veske Läänemaa alade Pärnumaa alla mineku kohta. "Lihula lahkumine on sama nagu Brexit. Peamine süü on siin riigil, kes jättis oma osa haldusreformis tegemata ja veeretas vastutuse kohalikele tegelastele. Mingi suvaline kamp lammutas ajaloolise Läänemaa ära."

Äkki peaks regionaalpoliitikat ja haldusreformi kavandades vaatama Eesti kaarti ka läbi vaimse tervise prisma? Peaks ehk töörühma kaasama doktor Enneti, kelle tundlikku sotsiaalset närvi võiks ära kasutada.

Peeter Tulviste rääkis kord sünnipäevalauas loo, kuidas Punaarmee vabastas Saksamaal koonduslaagrite vange ning üks väeosa jõudis hullumaja raudväravateni. Need löödi kohe lahti ja hüüti õues jalutavatele vaimuhaigetele: "Gitler kaputt, ir frai!" ─ "Hitler kaputt, teie vabad!" Hullud ei saanud aru, mis sünnib, ega tahtnudki eriti laiali minna.

Nüüd meediat jälgides paistab, nagu lastuks vallale rohkem kui ühe seevaldi kontingent. Mitte ainult netikommentaaridest, vaid ka juhtkirjadest ning arvamuslugudest ilmneb, et Eestis, eriti Tallinnas kasvab depressiooni, ärevuse, kadeduse, viha ja süütunde käes vaevlevate neurootikute arv. Kas midagi annab ette võtta või lendab ühiskond jonnituuris lõhki?

Samuti peaks regionaalpoliitiliselt midagi ette võtma, et depressiivsetesse väikelinnadesse ei jääks pärast aktsiisilangetust ─ veerandi võrra rohkema läbimüüdud odava viina mõjul ─ hulkuma üksnes külahullud.

MONAAD, FRAKTAL JA PÜRAMIID

Mäletan, et lugesin Tartu Riikliku Ülikooli tollal uues raamatukogus Ficino tõlkeid ja vahepeal läksin kohvikusse, mis oli keskpäeval üsna täis. Tuli lugupeetud Juri Mihhailovitš kandikuga ja küsis, kas koht mu lauas on vaba. Õnneks oligi. Ta tuhnivat Migne'i patroloogias.

Küsisin, kas tema kultuuriteooria ei käi viimaks ainult suurte kultuuride kohta, nagu vene, aga väikestel kultuuridel, nagu eesti, peaks olema oma teooria.

Ta vastas üsna pikalt ja põhjalikult, et kultuurid on Leibnizi monaadide sarnased (ma ei hakka peast tsiteerima, "Monadoloogia" § 67 ütleb): "Mateeria igat osa võib vaadelda kui aeda, täis taimi, või kui tiiki, täis kalu. Kuid iga taime iga oks, iga olendi iga osa, iga piisk tema vedelikust on samasugune aed või tiik." Tänapäeval ütleksime, et inimkultuur on fraktaalne ja selle igas osas ─ sõltumata mastaabist ─ kehtivad samad seadused nagu tervikus.

Ta tõi ka huvitava näite, mispärast võib tekkida suuruse-väiksuse vahe illusioon. Võtkem Medeia lugu, ütles ta. Milles see seisneb? "Мужик разлюбил бабу" (verba magistri). Kui Ateenas etendati Euripidese tragöödiat, siis vaatas seda lugu, kuidas mees naise hülgab, Elva linna suurune publik ja sündmus tundus tohutu kaalukas. Nüüd teab toda müüti kogu haritud maailm üleslugematute narratiivide seas. Naise mahajätt esineb elus loendamatutel juhtudel. Aga müüt, müüdi tuum on ikka sama monaad. Nõnda kõneles Lotman.

Leibnizi tsitaadi seost Medeia looga ei osanud ma kohe seostada. Aga nüüd taipan. Võib-olla annab seda seletada näitlikumalt. Püramiidi defineeritakse kui hulktahukat, mille üks tahk (põhi) on hulknurk ning ülejäänud tahud on kolmnurgad. Ükskõik, kas püramiid on korrapärane või korrapäratu, ta kuju on määratud tema tipuga. Tipus on antud nii külgede arv kui ka nende nurgakraadid ning ükskõik kui palju noid külgi kasvatada ─ need näitajad kehtivad konstantselt. Iga konkreetse püramiidi "idee" on kontsentreeritud tema tippu.

Selles mõttes võib kultuuri mudeliks kõlvata püramiid. Ükskõik, kui suur on konkreetse kultuuri haare ja maht, struktuur jääb samaks, mis tal oleks ka väiksena.

ELU PÄRAST SURMA

All'ombra de' cipressi e dentro l'urne

Confortate di pianto è forse il sonno

Della morte men duro?

Nende ridadega algab Ugo Foscolo ehk tuntuim luuletus "Hauad"  (Dei Sepolcri, 1807). Ülikoolis tegi nalja, kui väliskirjanduse õppejõud dotsent Albert Trummal resümeeris tolle pika poeemi mõtte: "Suurmeeste hauad peavad aktiivsemalt sekkuma poliitilisse võitlusse." Aga asi jääb naljast kaugele, kui meenutada, mismoodi surnud oma nime all osalevad elusate elus.

Ramses Kolmanda ajal puhkes Egiptuses mäss. Säilinud korralduses mässajate süüasjas otsustavatele kohtunikele kirjutab vaarao: "Minge ning uurige, mida inimesed rääkisid. Te kuulate nad üle ja saadate surma, kelle te peate oma käega surma saatma, ilma et ma sellest midagi teaksin; te lasete karistuse täide viia teistegi puhul, ilma et ma sellest midagi teaksin." Egüptoloogilidele valmistas peavalu just see lisand: "ilma et ma sellest midagi teaksin" ─ mida see tähendab? Kuni Vassili Struve esitas vägagi tõenäolise tõlgenduse: "Kuningas tõepoolest tapeti, aga hoitakse püsti fiktsiooni, et kohut mõistetakse ikka tema nimel; ta annab niisiis oma juhised hauast."

Rooma ajaloolane Livius jälle kirjutab, et kui seaduslikud troonipretendendid lasksid neilt võimu üle löönud Tarquiniusele kirve pähe lüüa, siis tõukas tolle naine kuningaks oma väimehe Servius Tulliuse, kelle tema kinnitust mööda Tarquinius jätnud ajutiseks asemikuks. Servius tuli liktorite saatel paleest, istus troonile ja hakkas kohut mõistma, käies vahepeal silmakirjaks ära just nagu kuningaga nõu pidamas (consulturum se regem esse simulat, XLI 6).

Ka keskaeg teab säärast lugu. Hispaania rahvuskangelane Cid sai varitsusest haavata ja võttis surres kaaskonnalt tõotuse edasi rünnata. Ta käskis oma laiba, täisturvises ja mõõk käes, sadulasse seada ning väe eesotsas lahingusse viia. Omad said sellest indu, saratseenid aga peletas surnuks arvatud Cidi tulek põgenema.

Renessansi kultuuriloost meenutab Burckhardt, et "paavsti kondotjeer Boldrino juhatas veel surnult oma vägesid, kui korraldused tulid lippudega ümbritsetud telgist, kus lebas balsameeritud surnukeha – kuni leidus väärikas järglane".

XVII sajandil kordasid Dumas' musketärid Cidiga tehtut La Rochelle'i piirates: ""Grimaud," ütles Athos, osutades surnutele, kes lamasid bastionis, te võtate need härrad, seate müüri najale, panete neile pähe kübara ning annate kätte püssi.""

Ja XVIII sajandil hoiti Venezia valitseja (doodži) surma salajas kuni karnevali lõpuni, et mitte rahva pidutuju rikkuda.

Küllap leidub hilisemastki ajast lugusid, kus üksnes öeldavasti elus inimene teiste päriselu kujundab. Aga paneb mõtlema, kas tõesti peab sõnaõigust olema vaid elusolijal. Tõelised suurkujud mõjutavad tegelikkust surnutenagi, ja märksa olulisemalt. Selles seisnebki nende surematus ─ kuvandi elujõus. Nagu kuulutab ka Ugo Foscolo: hauatähised mälestusmärgid  säilitavad järelpõlvedele silmapaistvate eellaste eeskuju ning inspireerivad looma kunstiteosed ja sooritama uusi kangelastegusid. "Suurmeeste hauad peavad aktiivsemalt sekkuma poliitilisse võitlusse," võttis kokku Albert Trummal.