KAS LAUL LAULDUD?

Ajaloolane mõtleb pretsedentides, otsib ajaloost kordusi ning analoogiaid, et mõista maailma funktsioneerimise seaduspärasusi. Seepärast ei saa päriselt nõustuda nendega, kes pimesi kordavad Hegelile omistatud lauset, kuid õigupoolest Heinrich Heine ajakirjanduslikku kalambuuri, nagu korduks ajalugu ainult iseenda farsina. Hegel räägib hoopis sellest, et alles korduvus eristab seaduspära juhuslikkusest, et inimteadvus hakkab iga ajaloolist murrangut tõsiselt võtma alles siis, kui see uuesti juhtub.

Kas me siis üldse suudame oma laulvat revolutsiooni tõsiselt võtta? Millena see enne korduma peaks?

Mina näen tänini tollastes sündmustes palju juhuslikkust, pretsedenditust. Olukorras orienteerumaks ei olnud õppida mitte millestki muust kui olukorrast endast. Aga tegelikkust võeti tõsiselt, mitte mänguna, mitte luurekana, mida peetakse põnevuse pärast. Ja vigugi tehti ausalt, püüdmata end targaks bluffida.

Seesama Hegel ütleb, et igal rahval on ainult üks võimalus maailma ajaloos rolli mängida, teist võimalust ei tule enam kunagi. Kas Eesti rahva ajalooline roll ammendus Nõukogude Liidu lagunedes? Pärast NATO-sse ning Euroliitu minekut ei ole meil enam omaenda suurt ülesannet. Uutes ühendustes saame ajada ainult teistega ühist asja. "Eesti asi" oli ära.

Mõned siiski usuvad "Eesti asja teise tulemisse". Ja nende usk paistab vägev.

ODAV BRÜSSELI PITS

Aastal 2009 nimetas ameerika kirjastus Foreign Policy saja mõjukaima mõtleja hulgas Jacques Attalid, president Mitterrand'i kauast nõunikku, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga esimest juhti, Prantsuse kõrgharidusreformi autorit, Brüsselis resideeriva, innovatsiooni rahastava valitsustevahelise organisatsiooni EUREKA kaasasutajat jne. Mis viimati nimetatusse puutub, siis hämmastab selle instantsi logo "Σ!", mille ametlik rööbikvorm "E!" reedab organisatsiooni nime algustähte.

Nimi ise pärineb anekdoodist, et vanakreeka füüsik Archimedes avastanud vannis oma kuulsa seaduse (vedelikku asetatud kehale mõjuv üleslükkejõud võrdub tema poolt väljatõrjutud vedeliku kaaluga) ja tormanud suures avastusrõõmus paljalt tänavale, hüüdes "Ηὕρηκα! Ηὕρηκα!" (hilisemas kirjapildis Εὕρηκα) ─ "Ma leidsin! Ma leidsin!". See sõna, nagu näha, algab kreeka keeles kas eetaga (Η) või epsiloniga (Ε). EUREKA tunnusmärgi "Σ!" inspireeris üksnes kreeka sigma väline sarnasus ladina E-tähega. Seda sorti "stilisatsiooni" võib kohata harimatute reklaamidisainerite toodangus: kreeka margi "Sirtaki" plakatile kirjutas üks sääraseid mühakaid: "INSPIRATSIΘΘN KRΣΣKAST" ─ kus mitte ainult e pole asendatud sigmaga (s-ga), vaid ka o asemel seisab teeta (th). Ja nüüd samasugune filoloogiline labastus valitsustevahelise organisatsiooni logol... Oh ajad, oh kombed!

Aga revenons à nos moutons! Attali avaldas aastal 1998 "XXI sajandi sõnastiku" (Dictionnaire du XX^e siècle), kus ta märksõna "Vendlus" (Fraternité) avab seletusega: "Jõudumööda aitas XIX sajandil Vabadus rahvused õitsengule, andes paraku ka ekspluateerida töölisklassi. XX sajandil avas Võrdsus jõudumööda tee sotsiaaldemokraatiale, paraku ka kommunismile. XXI sajandil suudab ainult Vendlus ühitada kaks eelmist utoopiat. Ainult tema suudab lepitada turu ja demokraatia, suunates vähemused aktsepteerima enamuse otsuseid, nõnda toetades võrdsust, aga jättes vähemustele ka võimaluse enamuse otsused vabaduse nimel tagasi lükata."

Mõistekolmik, millega Attali opereerib ─ Vabadus, Võrdsus, Vendlus ─ kujutab endast Prantsuse Vabariigi tunnuslauset. Tolle frankotsentristliku paradigma laiendab sõnastiku autor kogu läänemaailmale kahel möödunud ning ühel käesoleval sajandil.

Valmis triaadi ülekannet mingisse eluvaldkonda tuleb pidada odavaks ning isegi naeruväärseks. Koos Hegeliga võib siin näha "pelgalt välist korrastatust, mis eelnevalt püstitab mingi skeemi ning selle järgi painutab juhusliku ja suvalise ainese formaalselt ning meelevaldselt".

Sama hästi saaks võtta uustestamentliku loosungi "Usk, lootus, armastus" ja rääkida, et XIX sajandit iseloomustas helge usk tehnika progressi, XX sajandit lootus ellu jääda sotsiaalsetes kollisioonides ja globaalprobleemide keskel, XXI sajandi aga päästab vaid armastus, kus kõik vaenupooled ära lepivad ning üksteisele kaela langevad, et päästa maailm tuuma- ja kliimakatastroofist, bantu keeles: ubuntu ─ kõikide inimeste vastastikune lähedus rahu ja hüva läbisaamise nimel.

Või miks mitte võtta kuulus Uvarovi triaad "Usk, isevalitsus, rahvalikkus"? XIX sajandil tormakalt arenev tsivilisatsioon tekitas ka iha stabiilse hingepideme järele, see toitis arvukaid usulisi, marginaal-religioosseid ja pseudoreligioosseid liikumisi. Vastupidiselt Eugenio Garinile, kes ütleb, et teaduse areng pimedat usku hajutab ("salapära aupaiste kaob teaduse iga edusammuga"), näitab Juri Lotman, et just teaduse ja tehnika kiireneva arengu perioodidel laieneb ja süveneb müstika, maagia ning okultismi usk. XX sajand jäädvustas end kollektiivsesse mällu suurte isevalitsejatega: Lenin, Mussolini, Stalin, Hitler, Franco, Salazar, Mao... XXI sajand aga on rahvalik, isegi üldrahvalik: demokraatia, rahvusriiklus, sotsiaalvõrgustikud. ─ Mille poolest selline kodifikatsioon kehvem või ebaõigem paistab kui Attali "Vabadus, võrdsus, vendlus" või Pauluse "Usk, lootus, armastus"?

Sääraseid (Hegel ütleb: "maneristlikke") kolme-mõiste-kombinatsioone võib hõlpsasti kokku heegeldada 300 ruutmeetrit tunnis. Nende tõsiseltvõetavusele annab ränga hoobi tõsiasi, et seletused saab ära vahetada. Kas kogu XIX sajandit ei kujundanud mitte Napoléoni isevalitsus, millele järgnes keisrite Püha Liit, kus Nikolai I mitte ainult ei tõmmanud Venemaad liistule, vaid mängis ka "Euroopa sandarmit"? Kas XX sajand ei olnud üldrahvalik, emantsipatsiooni, võrdõiguslikkuse ja koloniaalsüsteemi krahhi sajand? Ja kas inimkond suudab XXI sajandi üle elada ilma usuta kõrgematesse väärtustesse kui seda on igapäevane ninaesine ja hõlptulu jaht, elu "üks päev korraga"?

Attali "XXI sajandi sõnastik" ei anna tunnistust autori eriti sügavast mõttetööst. Kui "Vabadus, võrdsus ja vendlus" katavad XIX, XX ja XXI sajandit, siis lubatagu küsida, kuidas jääb XVIII sajandiga? Sellele seletust enam ei jätku ─ näpud põhjas!

PARALLEELSED ELULOOD

Ameerika ulmeklassik Murray Leinster tõi jutustuses "Küljetsi ajas" (Sidewise in Time, 1934) käibele mõiste universes in parallel, "paralleelsed maailmad". Ta pidas silmas, et tegelikkusel pole mitte üks ning ainus minevik ja tulevik, vaid neid paikneb rööbiti terve hulk. Maailmade paljusus, mida Giordano Bruno kujutles ruumiliselt, sai tema kujutluses ajaliseks.

Leinster subjektiveeris maailma mõiste: universum on kõikjal, kuhu ulatub inimese intuitiivne teadmine. Meie "maailma" võiks määratleda samamoodi. Ladina mundus tähendas inim-maailma (sealt prantsuse tout le monde ─ "kõik inimesed") Vene keeles kirjutati inim-maailma tähendav sõna i-ga: міръ ─ erinevalt rahu tähendavast, iže'ga sõnast миръ). Alates Alexander Viiendast (1409) süütas tseremooniameister Püha Peetruse katedraali siseneva vastvalitud paavsti ees kolm takukoonalt, hüüdes: Pater sancte, sic transit gloria mundi! ─ "Püha isa, nii möödub inimese maine hiilgus!" (Ekslikult nähakse selles lauses maailmalõpu ettekuulutust.)

Rööbitisust tolles inimeste maailmas avastas vanakreeka kirjanik Plutarchos. Tema "Paralleelsed elulood" (Οἱ βίοι παράλληλοι, 96/120) panid paaris kokku suurkujusid: üks kreeklane ning üks roomlane (Alkibiades ja Coriolanus, Aleksander ja Caesar, Demosthenes ja Cicero...) Inimelukäigud Plutarchosel mitte ei kulgenud ajaloos kõrvuti, vaid paardusid üleajalises järgnevuses.

Tänapäeva Plutarchos pööraks kindlasti tähelepanu ühele eredale paralleelile antiigi ja Suure Prantsuse Kodanliku Revolutsiooni ajast.

Vana-kreeka "seitsme targa" hulka arvati sküüdi kuningapoeg Anacharsis, kes tuli Ateenasse haridust omandama. Tema leiutanud pottsepakedra ning ankru, ning jätnud endast maha mitu vaimukat ütlust. Väljastpoolt tulnud vaatlejana täheldas ja registreeris ta kreeklaste käitumises imelikke asjaolusid. Et ta ise kasutas ebaviisakaid sõnu, siis hakkasid ateenlased säärase pruugi kohta kasutama väljendit "räägib nagu sküüt". Kui Anacharsis kodumaale naasis, siis ta tapeti. Kas tegi seda oma vend kõrvaldamaks troonipretendenti või siis ei sallitud, et ta kummardas võõrsilt kaasa toodud jumalaid. Aga tema nimest sai üldnimi: Anacharsiseks hakati kutsuma inimest, kes tuleb kaugelt, barbarite keskelt kultuurist osa saama.

Prantsuse Suur Revolutsioon sünnitas sellise. Anacharsise nime võttis endale Jean-Baptiste du Val-de-Grâce, parun de Cloots, kes annaalidesse läks kui Anacharsis Cloots. Aga mitte sellepärast, nagu tahtnuks ta end võrrelda antiikaja targaga, vaid just võõrsilt tulnukana. Parun de Cloots sündis nimelt Preisimaal, Brandenburgis, ja saabus sealt aastal 1776 Pariisi nii nagu esimene Anacharsis saabus Sküütiast Ateenasse. Vahepeal rändas ta viis aastat Euroopas ja naasis 1879, revolutsiooni eelõhtul. Liitus jakobiinidega ja muutus käredaks patrioodiks. Moodustas 36 välismaalasest "Inimrassi saatkonna", kes 1791 läkitas Rahvuskogule deklaratsiooni, et kogu maailm (inimkond) järgib revolutsiooni demokraatlikke ideaale. Sai kodakondsuse ja valiti aastal 1792 Konventi. Sealt tõukas ta Prantsusmaa sõtta: revolutsiooniarmee peab vabastama kogu Euroopa! Aasta pärast liitus äärmuslike ebertistidega ja hakatas nende ridades halastamatu võitluse katoliku kiriku vastu. Seepeale heitis Robespierre ta jakobiinide hulgast välja ning saatis aastal 1794 tapalavale kui välisagendi. Samal põhjusel ─ rahvuse reeturina teenib võõraid jumalaid ─ tapeti tapeti ju ka muistne Anacharsis. Parun Cloots leidis endale antiikse eeskuju ettearvamatult surmaski.

Alkibiadese sündides oli Coriolanus juba 38 aastat surnud, Aleksandri surma lahutab Caesari sünnist 223 aastat, Demosthenese surma ja Cicero sünni vahele jääb 216 aastat ─ üsna lühikesed perioodid, parajad veel pilguga haarata, eriti kui tegu on suurkujudega.

Antiik-Anacharsist ja revolutsiooni-Anacharsist seevastu lahutab ligi 24 sajandit. Kui meie ajast peaks tahetama kedagi kõrvutada tolle kuulsaima sküüdiga, siis kasvaks vahemaa veel kahe sajandi võrra, 2600 aastani.

Aga keda leiaks tänapäevast seada antiikse targa kultuurikandja kõrvale? Kellel meie kaasaegseist oleks vähegi võrreldavat mastaapi? Keda nüüdsetest kõrvutada isegi kahe sajandi taguste, XIX sajandi alguse suurkujudega? Tänapäeva Plutarchos jääks igatahes nälga.