VIISIPÄRA KÜSIMUS

Esimene professionaalne kunstiteadlane Giorgio Vasari kinnistas "viisipära" mõiste. Viisipära on kujutusviisi vastavus kujutusainele: kuningas paistku kuninglik ja kerjus kerjuslik, mitte vastupidi. Titus Livius ütleb Rooma kuningast Servius Tulliusest, et "noorukiks sirgunud, ilmutas ta tõeliselt kuninglikke omadusi". Ja Horatius õpetab Pisodele kirjandusloomet:

Suur vahe on, kas saab sõna taevane või mõni heeros,

rauk, kes aastailt küps, või see, kes nooruse õites

pulbitseb; kange matroon või amm oma andunud hooles;

kaupmees rändlev või see, kel hoida on põlluke haljas...

Keskaegne pärsia maksiimide raamat "Sahl-i mumtani'" manitseb veel selgemini: "Kui kirjutad ülistuslaulu, kirjuta ülistatava väärselt. Sellest, kes pole iial nugagi vöö vahele pistnud, ära ütle: "Su mõõk surmab lõvi ja vihaga läbistad sa Bisutuni mäe, noolega aga lõhud juuksekarva." Sellele, kes pole istunud eesligi seljas, ära ütle, et tema ratsu sarnaneb nii Dulduliga kui Burakiga kui Rahšaga kui Šebdiziga." (Burak on salapärane loom, kelle seljas Muhamed öösi lendas taevasse, Rahšiks kutsuti Firdousi ülistatud kangelase Rustemi sõjaratsut ja Šebdiz on printsess Širini ratsu "Chosroese ja Širini" loost.)

Viisipäratuse uhket näidet pakub Braunschweigi hertsog Karl II, kes aastal 1830 minema kihutati, kuid kes võttis eksiili kaasa tohutu kokkuriisutud varanduse, sealhulgas maailmakuulsad briljandid (teda kutsutigi Briljandi-hertsogiks). Aastal 1873 avati pärast surma Genfis tema testament: 24 miljonit Šveitsi franki päris Genfi linn – tingimusel, et Karl saab uhked matused ja kalli mausoleumi avalikus paigas. Surnu pandi hõbedast valatud sarkofaagi, mis ümbritseti palisandrist voodriga ja lasti kirikukellade kuminal ajutisse hauda – kuni 1879 valmis Verona Scaligeride hauamälestise eeskujuline mausoleum kadunukese esiisade marmorreljeefide ja tema enda pronks-ratsakujuga.

Tänapäeval imestatakse toda silmapaistvat hauamonumenti ja küsitakse: kes see säärane veel oli?

Omal ajal ehitati Eestiski uhkeid eramuid, mis nüüd järjest müüki pannakse – ei ole enam midagi teha nii palju ruumiga, lapsed "kik ilmalaanen laiali", abikaasa vana... Liialt uhke sai. Ei tulnud viisipärane.

Monumentaalseks ja viisipäraseks tuleb aga tunnistada Arvo Pärdi Keskus. Selle formaat on sisu mõõtu.

ACTE GRATUIT

Oma eluloo "Mask ja hing" lõpupeatükkides meenutab Šaljapin skandaali Peterburi Maria teatris pärast üht "Boriss Godunovi" etendust. Et saalis viibis ka keiser Nikolai II, siis tahtsid koorilauljad mingis rahaküsimuses otse Tema Majesteedi poole pöörduda. Pärast viimast pilti valgusid nad hümni lauldes lavale ja laskusid põlvili valitseja looži poole. Šaljapin, ise tsaari kostüümis, ei teadnud suure ähmiga, mida teha. Läinuks minema, kui koor poleks ainsat tagalava väljapääsu ummistanud. Kõrvalt kostsid kolleegide palved: "Armas Fjodor Ivanovitš, ärge jätke meid maha!" – "Mis siin lahti on? Kõik see – mu mõtted ja püüd leida väljapääsu – kestis muidugi vaid mõne hetke, ometi tundsin ma selgesti, et mina oma pika koguga ei või enam sekunditki seista põlvitava koori ees totralt nagu mingi hirmutis. Siinsamas minu kõrval oli Borissi tugitool, kiiresti laskusin ma tooli käetoe juures ühele põlvele."

Kohe läks lahti. Gorki kirjutas Buninile: "Südame asemel peab rinnus kivi olema, et edasi elada, kui Fjodor Šaljapin, rahva geenius, laskub põlvili Nikolai Romanovi, andetuima inimese ette maamunal." Ja Šaljapinile endale: "Milline häbi – kujutleda sind, geeniust, põlvili lurjuse, kõikidest Euroopa lurjustest kõige jälgima ees." Gorki, nagu näha, ei sallinud Nickyt ning armastas Šaljapinit, kellega ta hiljem Capril ära leppis, kui too pisarsilmi ära seletas, mis tegelikult juhtus.

Ja mis siis tegelikult juhtus? Üksainus impulsiivne, ettevalmistamata liigutus ─ põlvepainutus. Koorilauljad olid oma palveaktsiooni läbi mõtelnud ning üritasid seda etenduse käigus mitu korda, kuni lõpuks välja tuli. Aga Šaljapinit-Borissi tabas see врасплох. André Gide räägib novellis "Halvasti aheldatud Prometheus" motiveerimata teost:

"Tema arutas nii: vaba tegu – kuidas seda teha? Ja pidage meeles: ei maksa arvata, et see on tegu, millest ei ole mingit kasu, sest ilma selleta... Ei, vaba tegu: tegu, mida mitte miski ei põhjusta. Kas saate aru, ei vajadus, ei kirg, mitte miski. Vajaduseta tegu, iseendast tekkinud, eesmärgitu tegu; volitamatu tegu, prii tegu, tõeline tegu?"

Sõnale gratuit pakub Villecourt vasteks "vabatahtlik; aluseta, otstarbetu, põhjuseta". Neist ainult "otstarbetu" antud juhul ei sobi (Gide: "ei maksa arvata, et see on tegu, millest ei ole mingit kasu"). Küll aga "aluseta, põhjuseta" ─ niisiis pikemalt motiveerimata.

Tolles Maria teatri episoodis võibki näha acte gratuit'd, mille täpseimaks psühholoogiliseks vasteks sobib ehk impulss, impulsiivne uid – kuid sellegi on mingi trikkel, mingi päästik, ajend, viimane tilk karikasse. Sageli ei lõpe motiveerimata tegu heaga. Tuntud meditsiiniembleemil tilgutab viimase piisa karikasse madu ja kultuurisemiootikud teavad, et läbinähtamatu tähendusega märk tuleb saatanalt.

Muide, "Prometheuse"-loos ei leia Gide oma mõistele head näidet, lugu algab kirjeldusega, kuidas pankur laseb juhuslikul möödujal 500 franki sisaldava ümbriku adresseerida kellelegi suvalisele. Aga ta on selleks teoks valmistunud, hommikul pannud ümbrikusse raha ja mantlitaskusse tindipoti ning sule... See ei ole spontaanne akt!

Šaljapin, äkilise loomuga, pärast Tšaikovski surma maailma kuulsaim venelane, sattus üldse alailma jamadesse ja kartis elu lõpul (ta suri 1938 Pariisis), et kui ta enam lavadel ei laula, siis talletab järelpõlv mälestuse temast üksnes chronique scandaleuse'i lehekülgedelt. Aga keisrikummarduse lugu jättis kõige valusama jälje. Hiljem pandi samavõrd pahaks, et ta aastal 1918 võttis Lunatšarskilt vastu Sotsialistliku Vabariigi esimese rahvakunstniku aunimetuse. Siis, kirjutab ta, "peeti jälle kuriteoks, et ma ei visanud Lunatšarskile näkku autasu rahvakunstniku nimetusega" (üheksa aastat hiljem võttis Nõukogude valitsus talt selle tiitli tagasi otsusega, mis omakorda tühistati 1991).

Peeter Torop sõnastab võtme mõistmaks suurt isiksust, rääkides Juri Lotmanist: ta ei mõtelnud tänasele, ta ei mõtelnud homsele, ta mõtles ülehomsele. Šaljapin paistab väike ning isegi väiklane seal, kus ta muretseb aastal 1932, milliseks kujuneb tema homne maine. ─ Fjodor Ivanovitš, ärge unustage, et teie elasite, laulsite ja lõite oma surematud lavarollid ülehomsele! Unustage kõik kunagised ja tänasedki kadestajad, kiusajad ning laimajad nagu Lotman: "Ülehomse seisukohalt olid need inimesed ju ise olematus."

Lead  kui  teaser

Nüüd, kus arvutist saab artiklit lugeda vaid raha eest, peavad autorid harjuma oma jutu iva välja ütlema kohe esilõigus. Teaduspublikatsioonide maailmas tuuakse viimasel ajal samuti resümee artikli algusse, mitte ei lisata lõppu. Tänane näide: ma ei raatsinud Kalev Stoicescu artiklit "Massimõrvarite pärandi keelustamine, austamine ja unustamine" tervenisti lugeda (autor pole nii huvitav) ja teen järelduse kättesaadava algusotsa põhjal: Stiocescu õigustab massimõrvu kui rahvaarvu regulaatoreid.

Tuleb tuttav ette: Hitler pidas sõda vajalikuks rahvushügieeni nähtuseks: pikk rahuaeg rikub inimesed, muudab nad vastupanuvõimetuks, de-immuniseerib vägivalla suhtes. Rahu on moraalne AIDS.

Ja Peeter I vaagis Bütsantsi saatust: "... Võtkem meieusulised kreeklased: kas nad ei hukkunud mitte seetõttu, et hülgasid relvad ja neist sai võitu pelk rahuarmastus; soovides elada rahus, andsid  nad vaenlasele muudkui järele, too aga loovutas nende rahu igavesse orjusse türannidele."

Stoicescu paistab samuti uskuvat, et elu heidutusrežiimil kasvatab meie hinge vahvust. Eks meie rahva enamik arva, et Eesti Vabariik püsib NATO armust, mitte Venemaa armust.

Aga ikkagi ajakirjandusest...

Angloameerika meelelahutusfilmimaailma eeskujul tehakse teaser'eid, peagi linastuva toote reklaamklippe, mis peavad huvi õrritama. Traditsioonilises ajakirjanduses täitis seda rolli lead, artikli peamist mõtet sõnastav lause, mis pärines põhitekstist. Nüüdismeedias peab lead toimima kui teaser – äratamaks huvi autori mõttekäike edasi jälgida. Aga kas tasub?

Igamees võiks kirja panna nende autorite nimed, keda tema (kas maksu eest või ilma) lehest loeb. Stoicescut küll, aga mitte iial raha eest. Pulleritsu igal juhul, Kivirähka samuti (pettudes, kui ta poliitilistel teemadel dileteerib). Esimesed meeldetulevad näited.

Meil mõõdetakse ajakirjandusväljaannete usaldusväärsust. Aga usalduse loovad ju kirjutajad! Üksnes mõnel kriitilisel juhul saame aimu, kuidas suhtutakse konkreetsesse ajakirjanikku (Ahto Lobjakasse, Vilja Kiislerisse, Vahur Kersnasse). Väljend "endale nime teha" kehtib ka žurnalistikas. Valdo Panti ning Urmas Otti kiitsid kõik ühest suust. Neeme Raud meenutab sooja sõnaga veel Rein Karemäed. Aga keda nüüd ajakirjandusmaastikul virvendavatest autoritest peaks tingimata lugema täna? Kas neist kellegi arvamus pakub sügavamat huvi? Suurem osa, kelle nimed tulevad tuttavad ette, ei üllata värske mõttega, kordavad parimal juhul iseennast (ja halvimal juhul seltskondlikku usutunnistust). Olles läbi lugenud pealkirja ning allkirja, võin ma neist igaühe artikli ise valmis kirjutada. Informaatikas nimetatakse tarbetust liiasuseks – uue sõnumita läkitusel puudub mõte.

Lahjadele artiklitele panevad toimetused üha sagedaminei teaser-pealkirju, mis huvi äratamaks moonutavad alljärgnevas artiklis öeldut. Näiteks teatab Õhtuleht: "Taavi Aas: eelarve strateegia Haapsalu raudteed ei luba". Nii et kulla Läänemaa, lepi oma aeglase surmaga! Põrutav uudis – valitsus suretab Eestit. Altpoolt aga loeme, et jutt käib ainult "lähiajast" ning et uue majandusprognoosi saabudes hakatakse teemat sügisel uuesti arutama. Aga vabandage, mis on "lähiajaline stateegia"? Mis on strateegia, mis sügisel muutuma saab hakata?

Strateegiat mõistetakse kui kaugemat eesmärki järgivat pikka kava. Mõne kuuga võib vahetuda ainult taktika, kava teostuseks vajalik võttestik muutuvates oludes. Kas seda aabitsatõde ei tea pealkirja treinud ajakirjanik või majandusminister Taavi Aas või mitte kumbki. Või siis pandi õrritavalt eksitav pealkiri meelega. Nimme nihkes pealkirju leidis varem kirjatükkide kohalt, mis kõnelesid Keskerakonnast, viimasel ajal EKREst.

Muidugi on õrritus reklaam. Aga reklaami ei tohiks teha nii primitiivselt. Seda me ülikoolis õpetame. Hobusevaras peab olema palju osavam!