Linnar Priimägi. Protokoll 17 ({{commentsTotal}})

Linnar Priimägi
Linnar Priimägi Autor/allikas: Madis Sinivee / Postimees / Scanpix

Kultuuripsühholoog Linnar Priimägi protokollib ühiskondlikke nähtusi, analüüsides nende tähendusi kultuuris ja elus.

OKASIONALIST JEESUS

Aforism pöörab käibetõe pea peale. Oscar Wilde'i kuulus sentents "Ainus viis kiusatustest vabaneda on neile järele anda" teeb niisuguse triki kristliku suunisega kiusatustele igati vastu hakata. Sest ahvatlus tuleb Saatanalt.

Ning ometi palub ristikirik oma tähtsaimas palves Meie Isalt: "Ära saada meid kiusatusse!"

Nõnda õpetab Jeesus ise mäejutluses ja tema sõnu ei tohiks tõlkes sirgeks triikida, nagu teeb EELK Uue Testamendi väljaanne 1990, öeldes "ära [sina ise] saada" asemel "ära lase meid [meie omal algatusel] sattuda"; või Uue Maailma Tõlge hoopis vabalt: "Aita meid, et me kiusatusele järele ei annaks" ─ nii et joonealuses märkuses tuleb tunnistada: "Sõna-sõnalt "ära vii meid kiusatusse"."

 Apostel Jaakobus kinnitab, et Jumal ise ei kiusa kedagi (1: 13), aga Paulus väidab, et ta siiski valmistab inimestele kiusatust (1Ko 10: 13), laseb inimesi kiusata. Selle kontseptsiooniga nõustub "Katoliku kiriku katekismus" (1931): Jumal laseb kiusatusi meie üle tulla.

Mida siis inimesed paluvad? "Suur katoliku katekismus" Baieri koolidele (aastaarvuta) omistab Jumalale küll võime inimesi kiusatusse saata, aga täpsustab: me palume tal seda võimu mitte kasutada. Ning uusim katoliku katekismus tõlgendab meid paluvat, et Jumal ärgu jätku meid kiusatusse üksi. Ent Jeesus ütleb otsesõnu: "Ära saada meid kiusatusse!"

Jumal kui kiusaja leiab õigustuse erinevusest kiusatuse ja katsumuse vahel ─ ta panevat inimese proovile, tegevat meist igaühega inimkaitseid. Ikka kasvatamaks meis "valvsust ja püsivust" kiusatustele vastu seista, kinnitavad niihästi katoliiklased kui ka õigeusklikud. Piiskop Aleksandr (Semjonov─Tjan-Šanski) õpetab oma katekismuses: "Kiusatus, kannustades meid tema vastu võitlema, innustab meid palvetama." Ja metropoliit Filaret (Drozdov) nõuab enda omas "ennastsalgavat, pidevat ja vaibumatut valvsust, pagendades oma südamest iga lubamatu soovi ja kavatsuse ning igasuguse kiindumuse maistesse asjadesse". ─ Kõik need interpretatsioonid kisuvad eemale palve pühadest sõnadest: μὴ εἰσενέγκῃς (!) ἡμᾶς εἰς πειρασμόν, ne nos inducas (!) in tentationem, ne nous induis (!) pas en tentation, lead (!) us not into temptation, führe (!) uns nicht in Versuchung ─ "ära saada (!) meid kiusatusse"!

Ilmselt kõige õigem arusaam sünnib selle soovi kontekstuaalsest seosest palve lõpuga "vaid päästa meid ära kurjast" (mõeldud on kurjuse kehastust, Saatanat). Niisiis: ära saada meid kiusatusse Saatana kätte! Ei loe siin meie endi tublidus tühjagi. Kui Jumal tahab, siis saadab. Meie võime ainult paluda Patrem Nostrum.

Tähelepanu väärib säärase käsituse sugulus Malebranche'i okasionistliku filosoofiaga, mis õpetab, et maailmas pole olemas konstantseid põhjusi, vaid üksnes Jumala loodud "juhused" (pr occasions) tekitamaks tagajärgi. Kui Descartes väitis, et inimeksistents ei vaja tõestust (Cogito, ergo sum), küll aga vajab seda Jumala olemasolu, siis Malebranche pööras tema öeldu "aforistlikult" pea peale: inimesele pole antud tunda inimolemust, aga Jumala-teadmus on vahetu, ilma igasuguse tõestuseta.

NÄITLEJA PARADOKS

Diderot' "Näitleja paradoksi" (Paradoxe sur le comédien, valmis 1777, avaldatud 1830) võib lugeda ka eesti keeles (Akadeemia 2006, nr 11 ─ 2007, nr 1). Mina leidsin antikvariaadist venekeelse. See aastal 1938 väljaantud raamatuke paistab silma imetlusväärselt ammendava põhjalikkuse poolest. Mitmekülgne ja viljakas filoloog, kirjandusteadlane, lavastaja ning teatriloolane Konstantin Deržavin varustas oma tõlke sissejuhatusega "Denis Diderot, näitekunst ja XVIII sajandi teatriteooria", lisas põhitekstile esialgsed "Hr Diderot' märkused brošüürile pealkirjaga "Garrick ehk Inglise näitlejad", teosele, mis sisaldab mõtiskluse näitekunstist, etenduskunstist näitlejate esituses koos ajalooliste ja kriitiliste märkustega ning anekdootidega Londoni ja Pariisi erinevate teatrite kohta. Tõlgitud inglise keelest" (pr k 1769), kirjutas järelsõna ""Näitleja paradoksi" autorsuse küsimusest" ja varustas raamatu asjakohaste seletavate märkustega. Vaat, kui põhjalikult ja professionaalselt osati omal ajal tööd teha, kui üliõpilastele andsid haridust veel tsaariaegase kooliga õppejõud!

Kuid selles 1938. aasta raamatus esineb veel üks tegelane, sama huvitav. Nimelt leidub esikaane siseküljel lilla tindiga sissekanne:

г. Севастополь
28/VII 38 г. день моего
рождения
Вл. Уральский.
к./э. Одес. кино ст. по
кар. "Морской пост."

Tegu on filminäitleja Vladimir Uralskiga tema 51. sünnipäeval. (Neti andmepangad annavad tema sünnikuupäevaks 28. augusti, aga siit loeme hoopis juuli. Küllap teadis ta oma sünniaega ise kõige täpsemini, või siis vääratas sulg ─ lapsus calami.)

 Uralski osales tollal Odessa stuudios valmivas linateoses "Vahipost merel" (1938; ma ei suuda välja mõtelda, mida selles kontekstis võiks tähendada tema lühend к./э.). Varemalt oli ta kõrvalosi täitnud nõukogude klassikas ("Aelita", Eisensteini "Soomuslaev "Potjomkin"" ja "Streik"). Hiljem tegi ligi 130 filmirolli. Aga tollal teda mingiks staariks muidugi pidada ei saanud.

Igatahes liigutav, et 51-aastane vene nõukogude näitleja kingib endale sünnipäevaks raamatu, ja veel Diderot' teatriteoreetilise dialoogi, õieti siis õpiku! Ning loeb selle läbi ─ pannes põhiteksti lõppu, leheküljele 126, just nagu kinnituseks, tollesama lilla tindiga allkirja: ВУрс. Ja päris raamatu tagakaane siseküljele: В. Уральский.

Imetlen inimest, kellelt see raamat jõudis aastast 1938 taevas teab mis teid pidi minuni. Just nagu oleks ta Sevastoopolis merre heitnud pudeliposti, mille hoovused ja lained viimaks Tallinnas randa uhtusid. Minu ees pole nüüd lahti mitte pelgalt Diderot' "Näitleja paradoks", vaid ka näitleja Vladimir Uralski paradoks.

"Vahiposti merel" leidsin Youtube'ist. Uralski mängib majakavahti.

À propos, nüüd, kus Vene─Jaapani suhetes aktualiseerub Kuriilide teema, omandab "Vahipost merel" uudse poliitilise kõlajõu.

AUSÕNA JA VANDETÕOTUS

Leibniz, kes monaadilisuse printsiibi õigusteaduslikku analoogi nägi jagamatu juriidilise isiku mõistes, kiitleb kuskil kirjas, et täiustas oluliselt jurisprudentsi. Oskus aina paremini (õigemini, õiglasemalt) kohut mõista kuulub tsivilisatsiooni valda. Tsivilisatsioon vastab küsimusele "Kuidas seda teha?" ning areneb, täiustub, progresseerub. Andrei Kontšalovski juhib aga tähelepanu, et pärast tsivilisatsiooni toimib inimühiskonnas veel kultuur: "Kui teadus progresseerub, siis eetika mitte." Sest kultuur vastab küsimusele: "Mida mitte teha?"

Juriidikat saab täiustada, ausõna täiustada pole võimalik. Ausõna on kultuurinähtus. Teda murda tähendab au kaotanuna põlgust pälvida.

Konsul ja väejuht Marcus Attilius Regulus langes Esimeses Puunia sõjas kartaagolaste kätte ja saadeti Rooma kallutamaks kaasmaalasi rahu sõlmima või vange vahetama. Kui missioon ei õnnestu, lubas Regulus naasta. Roomas aga veenis ta senatit hoopis sõda jätkama ja vange mitte välja andma. Pärast seda läks ta tagasi Kartaagosse, kus ta surnuks piinati. Ta pidas antud sõna.

Mõned loevad selle pärimuse väljamõeldiseks. Tõsi, enamasti talletatakse ju lugusid sõnamurdjatest ja reeturitest. Aus elu pole atraktiivne.

Ausõna ainus kinnitus ning ainus tagatis on sõna andja au. Selle poolest erineb ta vandetõotusest, mis antakse kellegi-millegi teise-kolmanda tagatisel: "Vannun oma ema haua juures..." Ja vannet kinnitatakse millegagi. Aastal 1097 kogunesid Vene vürstid Ljubetši linna lõpetamaks omavahelised tülid. Aga kohe pärast seda laskis suurvürst Svjatopolk silmad peast torgata vürst Vassilkol, kellega koos oli rahulepet kinnitanud Jumala nimel risti suudeldes.

 Ometi manitseb Jeesus mäejutluses: "Muistsele põlvele on öeldud: "Issandale antud vandeid tuleb pidada!" Aga mina ütlen teile: "Ärge vanduge üldse, ei taeva juures ega maa juures!" 

Ausõna murrab autu, vandetõotuse murrab reetur.

Nüüd räägitakse äraandlusest eriti palju. Deniss Metsavas kõneleb riigireeturlusest ameerika Atlanticule ja Vladimir Putin inglise Financial Times'ile. Mõlema ütlusi levitavad tuhanded infokanalid ─ ning eks jõudumööda meiegi. Putin nimetab äraandjaid kõige jälgimateks kurjategijateks. Ka Dante arvates ei leidu sellest hullemat pattu: tema põrgu viimast, üheksandat ringi asustavad sümboltegelastena Kain, kes reetis sugulussuhte, Antenor, kes reetis oma riigi ja rahva, Ptolemaios, kes murdis külalislahkuse seadust, ning Juudas, kõikide reeturite koondkuju, Saatana söök:

"Quell' anima là sù c'ha maggior pena",
disse 'l maestro, "è Giuda Scarïotto,
che 'l capo ha dentro e fuor le gambe mena."

"See hing, kel pea on sees ja jalad väljas nii siplevad," nüüd ütles juht, "on Juudas Iskariot; sel karistus on suurim."

 Uusaja vene kultuuris sai näidisreeturiks ukrainlane Mazepa, kes Poltava lahingu eel jooksis üle rootslaste poole ja kellele Peeter I laskis vermida ainueksemplaarse viiekilose hõbedast Juuda ordeni.

Ajad muutuvad. Nüüd ümbritsetakse põrgu üheksandasse ringi kuuluvaid riigireetureid, nagu Litvinenko ja Skripal või Metsavas, avaliku õigustava tähelepanuga. Vexilla regis prodeunt inferni ─ "põrguriigi lipud lähenevad".



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: