Linnar Priimägi protokoll 11
Kultuuripsühholoog Linnar Priimägi protokollib ühiskondlikke nähtusi, analüüsides nende tähendusi kultuuris ja elus.
Linnar Priimägi
KEISRID JA KERSTI
Harun ar-Rašid, muinasjuttudest tuttav Bagdadi kaliif (786─809), käis inkognito öösiti linnas kuulamas, mida rahvas elust ja valitsusest arvab. Nüüd loen, et samamoodi käitus moguli keiser Akbar (1556─1605), omal ajal maailma rikkaim valitseja. Kord, kui ta ära tunti, kukkus ta silmi pööritama, kõõritama ja grimassitama ─ veenmaks rahvast, et ta ei ole keiser, sest keiser niisuguseid vigureid teha ju ei saa.
Mõlemad idamaa valitsejad taotlesid rahvalähedust, korjasid hinnanguid ning ideid esmaallikast, võltsimatuid, lipitsemata arvamusi.
Tänapäeval pole see võimalik. Nüüdne riigijuhtide rahvalikkus (mida äärmuslikuna näeme Ukrainas vastvalitud Zelenski puhul) on pelk familiaarsus või joviaalsus. Familiaarsus ja joviaalsus on mõlemad käitumistüübid, mis kehtestavad neutraalsest väiksema (lähedasema) psühholoogilise distantsi. Aga joviaalsuses säilib "vertikaali" tunne ─ et semutseja seisab siiski kõrgemal auastmel (nii nagu siis, kui Juncker patsutas Brüsselis Zelenskil pead nagu koeral). Familiaarsus aga sisendab "horisontaali" tunnet, et ülemusega kõneldakse nagu oma pereliikmega, võrdne võrdsega.
Dressipluusi väel riigikokku vabariigi valitsuse ametisseastumise tseremooniale ilmunud president Kaljulaid taotles kindlasti rahvapära, Toompead ümbritseva inimhulga poolehoidu. Ei olnud ju tema rinnale trükitud kuulutus, et "Sõna on vaba", mõeldud üksnes rahvasaadikuile. Ta püüdis televisiooni ja hiljem muude kanalite kaudu kontakteeruda rahvaga, demonstratiivselt riietudeski lihtrahvalikult.
See polnud esimene kord. Hannes Võrno kohtas teda Virtsu praamil: "Seljas murelivärvi sulejope. Peas beežikarva fliisist pibo ja jalas ecrud slimmid." Ma küll ei tea, mis need "ecrud slimmid" on, aga loen Võrno kogumuljet, et Eesti Vabariigi president näinud välja nagu "Orissaare seeneline". Tühja sellestki, eks kinnitanud Anu Saagim, meie kohalik arbiter elegantiae, et niisugune kostüüm ongi kõige šikim. Aga Võrno esitas ka tähtsa imagoloogilise küsimuse: "Vali, kes sa tahad olla! Lihtne Eesti noorik?" ─ Kaljulaid otsustas distantsituse kasuks, niisiis jääb valida joviaalsuse ja familiaarsuse vahel.
President pole nende kahe suhtlusstiili küsimuses otsust langetanud ja vireleb nüüd nagu Buridani eesel kahe heinakuhja vahel. See on tema suurim imagoloogiline fiasko. Kuvandikäkk.
Lisaks veel sõnumi segadus: enigmaatiline "Sõna on vaba". Siit hargneb edasi seosteahel: "vaba nagu lind"... "sõna on nagu lind: läheb lendu enam kinni ei püüa"... ─ ja mis järelduseni see viimaks välja viib? Kas ta seda tahtiski öelda? Kas ta ise oskab seletada, mida see lause ta rinnal tähendas? Võiks ju proovida!
Oma rahva seas ringi liikunud Harun ar-Rašid ning Akbar ei laskunud kaklusse nii nagu undercover Roomat mööda ekselnud keiser Caligula tolles Brassi-Guccione-Lui poolpornograafilises filmis (1979). Aga tundub, et Kersti Kaljulaid läks väljakutsuvalt riigikokku just nimelt kaklema. Kas võitlusvalmi hoiaku diagnoosiks sobib "emotsionaalne ülesköetus", võib kahelda. Võib-olla sobibki.
Kuid imagoloogina pean küsima, kas Kersti Kaljulaid tõesti tahab end Eesti Vabariigi ajalukku jäädvustada kuvandiga "Orissaare seeneline", "dressipluusi-president" ning "emotsionaalselt ülesköetud naine"? Vaadates, kuidas ta pildi peal kargab, kui kolmas maailm hääletas Eesti ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks... Niimoodi poleks teinud ei Helle Meri ega Ingrid Rüütel.
KRISTUS JA ZOMBI
Voodoo usundis kutsutakse nõiaväel elluäratatud laipa zombi'ks, sõnaga, mis tuleneb bantu nzambi'st tähendusega "jumal". Lääne kommertskultuuris kutsutakse noid peletisi walking dead. Aga ometi näidatakse "kõndivaid surnuid" õudusfilmides üpriski elusatena, nad liiguvad ringi ning isegi nende ainevahetus funktsioneerib, kui nad konsumeerivad tavakodanike verd, aju jm rupskeid. Nad ahistavad ja tapavad ─ aga kas nad on oma tegude eest moraalselt vastutavad? Kindlasti mitte, sest ega nad ise ennast surmast äratanud, keegi pidi olema nad ellu kutsunud.
Ühtki inimest ei tohi hukka mõista selle eest, mida ta pole saanud ise valida. Neegriks sündinu pole saanud valida oma nahavärvi, naiseks sündinu pole saanud valida oma sugu, homoks sündinu pole saanud valida oma ilumeelt. Seda mõistis too antiikfilosoof kes tänas saatust, et sündis kreeklaseks, mitte barbariks, meheks, mitte naiseks, ja vabaks inimeseks, mitte orjaks. (Tänapäev pakub valikuvabadust rohkem: võib ette pleegitada valge näo nagu Michael Jackson, minna soovahetusoperatsioonile, hakata homoks või orjaks. ─ Kõik moraalsed otsused, millele tohib anda heakskiitva või hukkamõistva hinnangu.)
Olla zombi pole vabatahtlik eelistus. Nood surnud äratas keegi, kes nendelt luba ei küsinud. Nad ei saa enam hakata mittezombiks.
Aga Kristus? Puhtväliselt paistab erinevus, et zombid on meie kujutluses koledad nagu öö, ülestõusnud Kristus aga kaunis nagu päev. Kõige selgemini näitab seda Isenheimi altar, kus Matthias Grünewald kujutab Ristilöödut lausa jumalatult inetuna, Ülestõusnut aga Issanda ilu hiilguses. Kuid peale silmnähtava peab kehtima olemuslikki erinevus.
See saab olla ainult üks: Kristuse ülestõusu ime seisneb selles, et teda mitte ei äratatud surnuist, vaid et ta tõusis surnuist ise, omaenese jõul! Alles siis muutub Ülestõusmine millekski enamaks kui Laatsaruse laiba elluäratus.
Evangeeliumides valitseb segadus, mille paljastab kõige näitlikumalt Johannes (10: 17─18).
Vulgata jätab otsad lahtiseks: ego pono animam meam ut iterum sumam eam, aga ladina sumo tähendab nii "võtma" kui ka "saama".
Eesti tõlgetest kinnitavad ühed, et Kristus võtab endale elu tagasi omast tahtest: "... Ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta... Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta" (Piibel 1997 netis, sama ütleb Briti ja Välismaa Piibliseltsi tõlge aastast 1938).
Kuid on ka Kristust zombistavaid eestindusi. Uue Maailma Tõlge vahendab: "Ma annan oma elu, et saaksin (!) selle jälle tagasi." ─ Kellelt? EELK aastast 1990: "Ma annan oma elu, et saada (!) teda (!) jälle tagasi." ─ Kellelt? Ja miks "teda", milleks osasihitis ─ kas Kristus oli valmis üles tõusma poolsurnuna?
Võib-olla nõuab täht-täheline täpsus säärast eestindust, aga pühakirja mõista pole täheteadus! Olulisimaks jääb sisu.
Zombilaste-leeri paigutub apostel Paulus, kes korintlastele kirjutab (1Ko 15: 14): "Kui Kristus pole üles äratatud (!), siis ka meie usk on mõttetu." Ja roomlastele (6: 4) "Kristus on üles äratatud (!) surnuist Isa kirkuse läbi." Jumal-Isa näol on tegu muidugi Jumal-Poja enda hüpostaasiga, aga Paulus läheb neis kirjades liiga üheselt lahku Kristuse enda öelduga evangeeliumis.
Augustinus esindab "Pihtimustes" (X 43) vastasleeri: unus ille in mortuis liber, potestatem habens ponendi animam suam et potestatem habens iterum sumendi eam ─ "Tema, surelikuna ainsana vaba omast väest loovutama oma hinge ning omast väest see jälle saama". "Omast väest saama" tähendabki "võtma".
Sekkumata pühameeste vaidlusse, saame tugineda kõige kindlamale, mis Pühas Kirikus kehtib, usutunnistusele, et Kristus resurrexit, s.t tõusis surnuist ise. Selles seisnebki Ülestõusmise ime. Kristus polnud zombi.
PIDU KATKU AJAL
Igal asjal on tõsine külg ja naljakas külg teiste silmis. Just sellepärast on teatri sümboliks saanud naerev mask ja nuttev mask ─ teater on miski teiste silmis, publik tuleb naerma ja nutma ajada, näitlejad ise ainult teesklevad. Mina kui publik vaatan, kuidas nüüd Eesti Vabariigis värske hooga valmistutakse kriisiolukorraks. Selles näen nii nutma- kui ka naermaajavat ja siis veel mõlemat ühekorraga.
Kõigepealt kurvem kant. Viiest soovitusest, mis vabariigi elanikkonnale jagati, ütleb esimene: "Varuge koju ühe nädala jagu toiduaineid, esmatarbekaupu, ravimeid ja sularaha." Kui ajakirjanik küsib: "Eestis elab vaesuses umbes 22 protsenti elanikkonnast ja viiendik lastest, kellel on probleemid igapäevase toidukorviga. Mida neile öelda? Mida peaks tegema inimene, kes ei suuda ise varusid soetada?", siis kostab asjaomane vastutaja, siseministeeriumi asekantsler Viola Murd: "Valmistumine pole vaid toiduvarud. Mõtesta olukorrad läbi. Käitumisjuhistega tutvumine ei vaja raha." ─ Säh sulle! Kui süüa pole, siis loe menüüd! Inimesed, kes elavad kogu aeg kriisiolukorras, peost suhu, ja kelle lapsed on nälgas, peavad veel midagi tallele panema. Ja kui nad seda ei suuda, siis vähemalt tutvugu leevenduseks soovitusega: "Varuge koju ühe nädala jagu toiduaineid, esmatarbekaupu, ravimeid ja sularaha."
Nüüd lõbusast. Linnaleht manitses mullu oktoobris valmistuma "võimalike sügistormide ja talvekülmadega kaasnevateks ohtudeks, mis võivad muuhulgas tuua kaasa elektrikatkestusi, muuta teid läbimatuks ja põhjustada küttehäireid". Iseküsimus, miks meil siin Eestis iga vähegi tugevama tuule korral elekter ära läheb. Kas sellist olukorda peab taluma? Aga ärgem heitkem meelt! Maalehes annab "rootsieestlasest ellujäämisspetsialist" Harry Sepp "tarvilisi ellujäämistarkusi linnainimesele": "Kui külmetus käes ja paha olla, soovitab Harry Sepp viskit. Mitte et see raviks, aga vähemasti on patsient rõõmsameelne." Nii tore!
Traagika ja koomika saavad kokku fenomenis "pidu katku ajal" ─ kui pidutsetakse meeleheitest.
Seda kirjeldab "Dekameroni" sissejuhatuses Boccaccio: "Kui palju oli väärikaid mehi, kauneid naisi, toredaid noormehi, ... kes hommikust sõid omaste, seltsimeeste ja sõpradega, aga õhtust juba teises ilmas oma kaugete esivanemate seltsis!" ─ Säärases olukorras paistabki "kõige tõhusam rohi palju juua ja nautida, lauldes ja lõbutsedes ringi hulkuda, nii palju kui võimalik kõiki oma ihasid rahuldada, naerda ja nalja heita kõige üle".
Hiljem võtab sama teema üles Puškin oma mini-värssdraamas "Pidu katku ajal" (1830), kus peategelane seletab, miks ta taudi tandril pidutseb, ehkki oli äsja süles hoidnud oma surnud ema:
... я здесь удержан
Отчаяньем, воспоминаньем страшным,
Сознаньем беззаконья моего,
И ужасом той мертвой пустоты,
Которую в моем дому встречаю —
И новостью сих бешеных веселий,
И благодатным ядом этой чаши...
Ma püüan tõlkida:
... siin peab mind kinni
meelt heitma panev jube mälestus,
see teadmine, et rikun elu seadust
ning õudne surnud vaikus, mida kohtan
ma kodumajja sisse astudes ─
ja metsiku peo esmakordne uudsus
ning selle peekri õndsusrikas mürk...
Mida siis teha, kui kriis on käes ─ olgu looduslik või poliitiline? Üks publikust kostev hääl meenutab: Solon, kellel ei õnnestunud ateenlasi veenda, et Peisistratose türannia on kurjast, istus täis relvis oma lävele: "Kui teie ei kaitse oma linna, siis mina kaitsen oma kodu." Ja kui talt päriti: "Millele sa loodad?", vastas ta: "Oma vanadusele."
Loota, et aastad jätkuvad, ja loota surra ise.
Toimetaja: Indrek Spungin