Linnar Priimägi protokoll 10 ({{commentsTotal}})

Linnar Priimägi.
Linnar Priimägi. Autor/allikas: MADIS SINIVEE/POSTIMEES/SCANPIX BALTICS

Kultuuripsühholoog Linnar Priimägi protokollib ühiskondlikke nähtusi, analüüsides nende tähendusi kultuuris ja elus.

Linnar Priimägi

KIIRUS JA TEMPO

Näeme, kuidas meie elu väärtused pole mitte igavikulised, vaid ajalikud. "Oh häda, majanduse kasvu tempo aeglustub!", "Oo õnnetust, naabrite SKP kasvab meie omast kiiremini!" – Kes kuulutas välja tormamise religiooni?

Ja tagantutsitus pole mitte kapitalismi eritunnus. Samamoodi lisati vaarti ka nõukogude korra ajal: "Viisaastak nelja aastaga!" ning isegi: "Lõpetame valimisnimekirjade koostamise ennetähtaegselt!" (no milleks küll läks neid vaja palju varem enne ammu kindlaksmääratud valimispäeva?). Ühest nõukogudeaegse ilukirjandusteose järelsõnast loeme, et autori "jutustuste "kangelased" pole otseselt kolhoosikorra vastased, kuid nad kannavad endas vanu kombeid ja harjumusi, pidurdades edasiminekut". Vaat kus kahjurid – või pidurdavad!

Vanasti öeldi: kiire on kirpu tappa. Nüüd käib mingi üleilmne tants ja tagaajamine.

Aga vanad roomlased õpetasid: Festina lente! – "Rutta aeglaselt!" ja teatasid: Roomas jooksevad ainult orjad. Endast lugu pidavad inimesed nii ei tee.

Otsapidi on too veendumus jõudnud meiegi ellu. Usume ju, et väärikates paikades ei sobi joosta: kirikus või kalmistul, aktuse-, kontserdi-, teatri- ja muuseumisaalis (Bertolucci filmis "The Dreamers" harrastasid noored mässajad "ekstreemsporti", lidudes valvurite ehmatuseks tulistjalu läbi Louvre'i).

Igatahes: seal, kus me ruttame või meid tagant kiirustatakse, ei ole pühadust. Meie riik ei ole püha muul kui hümni ajal, kui ei sobi joosta, vaid peab sirgelt paigal seisma. (Ameeriklased ja neid ahvides nüüd ka ukrainlased, nagu olen näinud, panevad veel parema käe rinnale, kust nagu tunneksid südamerabandust lähenemas.)

Öeldakse, et päikselisel Kuubal vastab ametnik igale küsimusele tüüpiliselt: Mañana, mañana! – "Homme, homme!", kiiret pole kuhugi. Meie seda siin päikeseahtrais oludes endale lubada ei saa. Mida me siis saaksime?

Kõige tõhusam rohi hullupööra tormamise vastu on täpsus, "saksa" täpsus, sit venia verbo. Eile alles kogesin, kui mugavaks on muutunud Tallinna ühistranspordi süsteem just tänu teabele ja täpsusele. Üldse kinnitab tähtaegadest kinnihoid ausust. Ning enamik meie elust möödub maailmas, kus tähtis pole mitte kiirus, vaid õigeaegsus. Ja kui on kiire, siis tuleb tegutseda väga aeglaselt, sest rutuga möödapandut pole enam mahti ümber teha.

Nõnda ütlevad üksnes mõned elutarkused.

Suuri asju ei anna teha kähku, need võtavad aega. Küll saaks üks-kaks-kolm ühele poole väikestega – aga siis samuti pole tarvis tormata. Üks ajaplaneerija tegelane õpetas, et kui vastus meilile võtab vähem kui mõne minuti, on targem kohe ära toksida. Pikemat mõtlemisaega vajava korrespondentsi võib ootele jätta. Just selles ajalises lähimõõtkavas kehtib ka jesuiitide põhimõte Quod facis, cito fac! – "Mida teed, tee kiiresti!" (tähenduses "kohe"). Ehk meie armsas emakeeles:

Tänasida toimetusi
Ära viska homse varna!
Igal päeval omad ikked,
Tunnil omad toimetused,
Murekoorma muljutused,
Omad soovimuste sõuded.
Tahad tunnist tulu saada,
Õnnekesta õngitseda,
Ära võta aega viita,
Kauemini veel kõhelda.
Kiirelt käivad õnne sammud,
Viitjal viisi viletsusta,
Kõhelejal kuusi koormat,
Seitse salasõlmitusta.

Maailma majandusralli kujutab endast ühepäevapoliitikat ─ usus, et homme tuleb üks samasugune päev.

 

HIRMU TÜPOLOOGIA

Paanilise kõrgusekartjana jäin mõtlema oma väikese Isaaci tunnistusele: "Kõrgust ma ei karda, ma kardan kiirust." Jah, võib kujutleda seda tunnet, kuidas kõik ümberringi käib nii kiiresti, et väljub meelemõistuse kontrolli alt.

Kõrgus ja kiirus. Kõrgushirm on staatiline, kiirushirm dünaamiline. Need on kaks hirmu põhitüüpi.

Kõrgushirm on tegelikult sügavuskartus: peljatakse alla kukkuda või põhja vajuda. Kierkegaard rajas sellele oma teoloogia. Aadama pattulangus on millegi tagajärg, inimese patusus jälle on eeldus. Järelikult kas Aadam ei olnud inimene (mida piibel ei luba väita) või siis peitus temaski nagu igas inimeses mingi patu eeldus. Aadama patu eeldus, ütleb taani eel-eksistentsialist, oli äng, ahastus kui inimese põhitunnus. Pattu tõukas Aadama just see äng kui hirm teadmatusest, hirm Mittemiski ees, just nagu sügavik tõmbab kõrgusekartjat. Nõnda kõneles Kierkegaard.

Inimese kõrgushirm on halvavalt staatiline, naelutab paigale sügaviku tõmbe pingesse.

Dünaamilist hirmu valmistab teadmatus sellest, mis kõik kohe-kohe tulla võib ja tulebki. Siin sobivad mudeliks ameerika mäed. Muidugi lastakse tolle atraktsiooni lõppedes inimesed vagonettidest välja ning loodetavasti pole mitte keegi südamerabandusse surnud. Kõik piletiraha maksnud teavad seda. Aga hirm ei ole finalistlik isegi dünaamilisena: ei küsi sellest, mis lõpuks saab, ta on lihtsalt olemas kogu selle aja, mis talle on antud ja millest ta läbi kihutab.

Kui tuli raudtee, siis leidus pidurdajaid, kes väitsid: maastikud vahetuvad vaguniaknas nii vilksamisi, et see sünnitab peavalu ja vaimuhaigust. Sada aastat hiljem kurtis poetess Marina Tsvetajeva sama: autosõit lõhub maastiku, inimene ei kontrolli enam oma vaateid, maailm tema teadvuses fragmenteerub ja kaleidoskoobistub, läheb hulluks kätte.

Staatiliseks või dünaamiliseks liigituvad oma tekke põhjuselt arvatavasti kõik muudki hirmud. Kunagi seostus mul just kõrguskartusega filosoofiline horror vacui – õudus tühjuse ees, millest tunnistab Pascal: Le silence éternel de ces espaces infinis m'effraie – "Selle lõpmatu ruumi igavene vaikus hirmutab mind". Milline pettumus oli teada saada: horror vacui tähendab vaid, et loodus ei salli tühja kohta, et looduslikku vaakumit pole olemas, nagu õpetas Aristoteles. Too "Poeetika" autor oli kõige ebapoeetilisem antiikfilosoof.

 

KASTISÜSTEEM EILE JA TÄNA

Hampi lennuvälja raamatupoest sain "The History of India for children" ─ mulle täiesti paras lugeda, kokkuvõtlik, ülevaatlik, värvikate detailide küllane. Paraku leidus ainult esimene köide kahest, asjatult otsisime koos müüjaga teist. Nüüd tõi Hedvig teisegi köite, mis algab mogulite (mongoli valitsejate) ajastust.

Isegi laps näeb, et India ajalugu koosneb ainult sõdadest. Selles orienteerumaks tuleb teada hirmus palju kohanimesid: kes mida vallutas, mis ulatuses tagasi võitis, millise tüki jälle kaotas kellelegi, kes oma valdusi laiendas ja mõne aja pärast kukutati. Katkematu keeris: seiskumatu sõda, lakkamatud lahingud, mõõtmatu möll, värvikad väehulgad, lugematud langenud, vallutatud varandused ... See oli India. Teist sellist ei leidu! Miks?

Maailma vanim säilinud kirjandusteos, –II aastatuhande Põhja-India aarialaste Rigveda pandi kirja enne kastisüsteemi teket. Seal räägitakse küll brahmiinidest ja kšatrijatest, aga mitte kui pärilikest kastidest, vaid kui tegevusaladest. Brahmiinid valitsesid usuasju, kšatrijad ilmalikke. Kšatrijate põhimassi moodustasid sõdalased. Nende tegevusala oligi sõdida. Hiljem, kui kastisüsteem arenes ja sulgus, tekkis elanikkonnas suur hulk inimesi, kes kohe sündisidki sõdima. Nad ei tohtinud midagi muud teha kui lahingut lüüa. Nii et alatine sõjaseisukord oli India ühiskonda sisse kavandatud (sisse sünnitatud!). Suur hulk rahvast ei olnud mitte lihtsalt sõjaväekohuslane, vaid otse sõjakohuslane. Maailma pikim, india rahvuseepos "Mahabhárata" (–IX/VIII sajand) jutustab 90 000 śloka vältel sõjast, pärulussõjast. (Millest meie "Kalevipoeg"?)

Kast piiritles, kes mida tohtis teha või pidi tegema. Kastist välja ei lubatud ei mõtelda ega astuda. Kast tähendas sajaprotsendilist erialastumist, või nagu ütles kadunud Hardo Aasmäe: professionaalset kretinismi.

Nõnda vaadates näeme, et meilgi on olemas vähemalt üks kast: poliitikud. Neid kasvatatakse-kastitatakse poliitbrolileritest, kes hiljem elus ei oskagi mitte midagi muud, ei valda ühtki teist tegevusala kui üksipäinis poliitika. Nõnda tekib poliitikute kast. Just seal toimuvat kirjeldas Mart Helme viimati: "... Ühtede ja samade inimeste maksimaalselt kaua ametis hoidmine või nende nagu malenuppude ümber paigutamine ühelt ühiskondlikke protsesse suunavalt ja kontrollivalt kohalt teisele. Näiteks: politseiameti juhi suuname KAPO-t juhtima ja KAPO juhi suuname politseid juhtima, peaprokurörist teeme õiguskantsleri ja õiguskantslerist teeme peaprokuröri, ühe ülikooli rektori suuname teise ülikooli ja teise ülikooli rektori suuname esimesse ülikooli. See, et korra kohaselt toimuvad konkursid ja valimised, ei puutu asjasse. Ametisse saavad ikkagi ainult õiged ja süsteemile lojaalsed ning seda käigus hoidvad inimesed."

Kasti kuuluv professionaalne kretiin peab ka ise oma ametist kümne küünega kinni hoidma, sest ühtki teist tööd ta ei oska, pole õppinud ega harjutanud. Kui ta kastist välja kukub, jääb abituks. Kas vanem Kallas või noorem Must veel üldse oskavad midagi muud teha kui nad kogu aeg teinud on? – Vastust pole vaja mulle ette öelda.

Toimetaja: Merit Maarits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: