Linnar Priimägi protokoll 26: lendloosungitest, parimast arvustusest, pimedast usust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kultuuripsühholoog Linnar Priimägi.
Kultuuripsühholoog Linnar Priimägi. Autor/allikas: MADIS SINIVEE/POSTIMEES/SCANPIX

Kultuuripsühholoog Linnar Priimägi võtab vaatluse alla lendloosungid, elu parima arvustuse ja pimeda usu.

LENDLOOSUNGID

Inimkeel tunneb mitmeid konstante (tsitaatsõnu ja -väljendeid): fraseologismid, vanasõnad, lendlaused, maksiimid, aforismid, ilukirjanduslikud tsitaadid ... Mõnd neist seostatakse konkreetse autoriga, teised jäävad anonüümseteks. Ühtesi tuntakse ja kasutatakse laiemalt ja kestvamalt, teisi kitsamas ringis ning ajuti.

Eriline koht kuulub lendlausetele, mis suudavad lisaks inimvaimule liigutada ka inimhulki. Laulva revolutsiooni ajast jäi kõlama "Ükskord me võidame niikuinii!" Propagandistlikke laused, mis mobiliseerivad rahvast või rahvaid, nimetan ma lendloosungiteks. Need sõnastavad idee, mis pingestab õhku, kipitab kõigi keelel ... Ja siis tuleb keegi, kes oma sündi ootava mõtte välja ütleb. Meil tuli Heinz Valk.

Võimsaks liikumapanevaks jõuks osutus Marxi-Engelsi Proletarier aller Länder, vereinigt euch! – "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!" See "Kommunistliku partei manifesti" (1848) lõpulause sündis vaimses õhustikus, mille kujundasid marksismi eelkäijad: aastal 1843 (ingliskeelne trükk 1847) avaldas furjerist Victor Considerant teose "Sotsialismi printsiip. XIX sajandi demokraatia manifest", mille mõtted korduvad kommunistlikus manifestis. Aga lõpuloosungi hüüdsid välja siiski Marx ja Engels. Sellest sai aastal 1918 Venemaa Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi ja hiljem (1923) Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vapilause.

Aastal 1898 sai samuti vapilauseks Suure Revolutsiooni palangus esimest korda 1790 Robespierre'i sõnastatud kolmik Liberté, égalité, fraternité – "Vabadus, võrdsus, vendlus" (olen sellest põhjalikumalt rääkinud ajakirjas Vikerkaar 1989). Sinna kiputi vahepeal lisama veel neljandat elementi, aga kummagi revolutsiooni kehtestatud konstitutsioon (1791 ja 1848) jäi truuks kolmele. Tänase Prantsuse Vabariigi tunnuslause kuulutab vabaduse, võrdsuse ja vendluse tolle rahvuse põhiväärtusteks.

Puhtrahvuslikeks neid siiski pidada ei saa. Ka Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei programm (1961) deklareerib: "Kommunism ... kindlustab maakeral rahu, töö, vabaduse, võrdsuse ja õnne kõikidele rahvastele." Mis saaks selle vastu olla?

Mõned järgima sütitavad laused ei pärinegi nendelt, kellele neid omistatakse. Galilei ütles inkvisitsioonikohtus aastal 1633 pidulikult lahti Koperniku õpetusest, et Päike on maailma kese ning on liikumatu; et Maa pole kese ja liigub. Allkirjastanud abdikatsiooni, pobisenud Galilei endamisi: Eppur si muove! – "Ning ikkagi Maa liigub!" Muidugi ei tohtinud ega saanudki seda mitte keegi kuulda! Too anekdoot sündis alles aastal 1757 ingliskeelses kataloogis, mille Giuseppe Baretti koostas kuulsate itaallaste teostest. Seal seisab: "See on kuulus Galileo, kes oli kuus aastat inkvisitsioonis ja teda piinati, sest ta ütles, et Maa liigub. Hetkel, kui ta vabaks lasti, vaatas ta üles taevasse ja maha ning jalaga vastu maad põrutades ütles mõtlikult Eppur si move, see on still it moves, pidades silmas Maad."

Jutustus kordub aastal 1761 ühe imeliku nimega abee, Augustin Simon Irailh (ei oskagi hääldada) prantsuskeelses publikatsioonis kirjanike vaidluste teemal: "Väidetakse, et hetkel, kui ta vabaks lasti, hakkas südametunnistus teda piinama. Ta langetas pilgu maapinnale ning ütles, põrutades jalaga vastu maad: Cependant elle remue ("Ikkagi käib ta ringiratast")."

Asjaolu, et Galileile 124 aastat hiljem suhu pandud repliik nii laialt levis, saab vist küll seletada üksnes teadusloolise või teadusmoraalse võtmetähendusega: Sapere aude!

Louis XIV kuulsat ütlust L'état c'est moi – "Riik, see olen mina", millega ta sisenenud aastal 1655 Pariisi parlamenti, ei leidu toonastes protokollides. Prantsuse allikad edastavad selle anekdoodi alles XIX sajandi keskel (1853, 1855). Aga neist varasem Revue Britannique (1851) omistab nood sõnad hoopis Elizabeth Esimesele! Igal juhul innustasid nad kordama. Wilhelm II vastas oma väejuhatuse ettepanekule, mis talle ei meeldinud: "Kindralstaap, see olen mina!"

Rousseau loosung Retour à la nature – "Tagasi looduse juurde" ei pärine samuti temalt, ehkki võtab kokku ta soovi vastandada tsivilisatsioonist rikutud ühiskonnale nn õilsa metslase maailm, loomulik olek ja lihtsad inimsuhted. Too lühike lause kujutab endast nii ilmset Rousseau' ideestiku resümeed, et paneb lausa imestama, miks ta ei võinud seda ise ütelda.

Mingil määral tekitavad elevust ka poliitilised moeväljendid, nagu "emotsionaalselt ülesköetud naine". Aga neid korratakse algul sagedamini ja siis üha harvem, nii et nad jäävad konkreetsele isikule külge vaikimisi. Kuni keegi kiuslik biograaf nad uuesti lagedale kraamib. Ütleb ju Oscar Wilde, et igal suurmehel on jüngreid, aga eluloo kirjutab alati Juudas. Ent mitte iga poliitiku elu ei vääri enamat kui nekroloogikest mõne päevalehe sabas.

PARIM ARVUSTUS

Klaudia Taevi nimelise laulukonkursi ja Pärnu ooperifestivali põhikorraldajaid, rahvusooperi Estonia kunagine dirigent Erki Pehk on professionaal, kes mõistab hinnata kunstilisi riske. Olin lavastanud ja kujundanud kümmekond tükki Eesti teatrites, tema oli neist näinud ühte, aastal 2000 esietendunud Friedrich Schilleri "Don Carlost" Viljandi Ugalas.

Pärnu rahvusvahelise laulukonkursi võitjale anti aastal 2001 lisaks rahalisele preemiale esimest korda (maailmas!) võimalus valida endale auhinnaks ka üks roll kahe aasta pärast, järgmise konkursi ajaks sealsamas spetsiaalselt talle lavastatavas ooperis. Tookord võidutses veenvalt Anna Samuil: esikohal tema, seejärel nn tükk maad tühja kohta (teine preemia jäeti välja andmata) – ning alles siis kõik ülejäänud. Laureaat tuli Moskva konservatooriumist, Irina Arhipova lauluklassist, ning oli Stanislavski-nimelise ooperiteatri debütant. Kunstiliseks auhinnaks valis ta Gilda partii Giuseppe Verdi "Rigolettos".

Erki Pehk kutsus mind lavastama. Ettevalmistuseks jäi mõni kuu, prooviaega anti kolm nädalat mais. Ühes hilisemas intervjuus põhjendas ta oma valikut sellega, et kedagi teist nii hullu, kes selle ülesande teha võtaks, ta ei teadnud. Mina nõustusin tingimusel, et nimiosa laulab Jassi Zahharov.

Etendused läksid ülimenukalt, Anna ning Jassi kandsid vokaalselt, mänguliselt ja psühholoogiliselt välja mu kontseptsiooni. Kõik lavalised, lavatagused ja -kõrvased tundsid, et annavad hic et nunc endast kõik. Aplaus ei tahtnud lõppeda. Publikus viibis ka president Arnold Rüütel koos abikaasa Ingridiga ja pärastisel banketil kinkisid nad Annale tänuks lillekimbu.

Korraga märkasin, et lavastuse muusikaline juht ja dirigent Erki Pehk on kadunud. Läksin maja peale otsima – ega's ometi minema sõitnud!

Leidsin ta omaette kõndimast juba pimedas teatri jalutusruumis. "Erki, mida sa siin teed?" Ta vastas nõrgal häälel: "Palun mine ära! Ma ei saa praegu tulla, ma toibun etendusest."

Eemaldusin kikivarvul. See oli mulle kui lavastajale hetk nagu dirigendile vaikus pärast viimase noodi kustumist orkestris – too juba partituurist välja jääv paus teose ning aplausi vahel. Hääletus, mille pikkus ja pinge mõõdab lavasündmuse suurust, kunsti ja tegeliku, teatrivälise inimelu seose sügavust.

Tuikusin tagasi puhvetisse. J'en était tout étourdion me l'avait jamais dit. Mitte keegi polnud minu loomingut veel nõnda arvustanud.

PIME USK

Kui kunstiajaloos leiutati renessansi ja baroki vahele veel manerism, siis sündis see võimatuse tõttu mööda vaadata üliandeka ja -viljaka Caravaggio loomingust. Ta uuendas nii piltide temaatikat (dekadentlikud silmapilgud) kui ka kunstikeelt. Peamiselt räägitakse tema nn keldriluugivalgusest (teatrikeeli: ühe prožektori valgusest pimedal laval), aga David Hockney ja Martin Gayford osutavad oma vestluses veel ühele eripärale. Nimelt ei leidu mitte ühtki Caravaggio joonistust tema maalide eeltööna. Ta maalis otse. Ta kasutas oma näiteseltskonda nagu lavastaja. Mõni modell esineb ühel ja samal pildil koguni kahes rollis, aga on äratuntav ka eri piltidel. (Kunstniku trupitööd näitab ka Derek Jarmani film "Caravaggio", 1986.)

Sellise menetelu käigus läks puhuti kaotsi nn visuaalne koherentsus (Gayford): "Maalid ei koosne [Caravaggiol] mitte ainult eraldi nähtud ja kokkusobitatud figuuridest, vaid ka fotokollaaži sarnaselt kokku pandud inimkujutise osadest." "Õhtusöögil Emmauses" (1601) istub paremas servas mees, kelle pildisügavusse sirutatud käsi oma ebaproportsionaalses suuruses on lihtsalt külge monteeritud; "Roosikrantsimadonna" (1601) paremas servas seisab muude pilditegelaste seas hiiglane. Ja sedagi peab Gayford montaaži tunnuseks, et Püha Toomas maalil (1600) "ei silmitse üldse Kristuse küljehaava, vaid vaatab otse sellest mööda".

Sellele, et see möödavaade pole üldse tingimata kompositsioonitehniline vaegus, hakkasin mõtlema, kui nägin Viini kunstiajaloo muuseumis Mattia Preti samateemalist maali aastast 1660: Thomas pöörab seal üldse pea Kristusest ära, ilma et ta kellegagi ümberseisjatest kontakteeruks. Ta keskendub!

Psühholoogiast teame meelte kompensatsiooni fenomeni: kui üks nõrgeneb, siis korvavad puudujäägi teised. Pimedatel teravnevad kuulmine ja kompimine. Kõige hõlpsamini saab ka nägija välja lülitada kõige informatiivsema meele, sulgedes silmad. Midagi väga tähelepanelikult kuulatakse kinnisilmi – selle järgi võib kontserdisaalis ära tunda muusikagurmaane-degustaatoreid. Samuti juhtub kompides – Viini Belvedere galeriis pakutakse pimedatele võimalust eraldi puldil tutvuda Egon Schiele maali "Kükitav inimpaar (Perekond)" (1918) reljeefseks tehtud kontuuridega, aga kui nägija publik seda huvi poolest katsus, siis pandi kas silmad kinni või suunati pilk mujale. Apostel Toomas seal Caravaggio maalil teeb sedasama, ta vaatab kõrvale, et sõrmedes selgemini tunda Kristuse haava puudutust.

Ja Kristus ütleb talle (Jh 20: 29): "Õndsad on need, kes ei näe, aga siiski usuvad."

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: