02.02.2019: KASS NING ISESEISVUS

Tartu rahu aastal 1920 kirjutas Rainer Maria Rilke prantsuskeelse eessõna pildiraamatule Miisust, kelle poiss üles korjab ja tema eest hoolitsema hakkab.

"Jõulud on mõnikord liigagi täis ahvatlusi. Vitsutatakse kooke, nii et jäädakse haigeks. Ning et sellest üle saada, heidetakse puhkama. Miisu, kellel hakkab teie pikast uinakust igav, mitte ei tule teid äratama, vaid teeb minekut...

 Leida mingi ese on alati tore, hetk tagasi see polnud veel teie oma. Aga leida samamoodi kass ei ole usutav! Sest too kass, nõustuge, ei tule teie ellu mitte täiesti... Kuuludes nüüd kõige naha ja karvadega teile, jääb osa temast ikka kuhugi väljapoole..."

Seda lugedes meenub esiteks, et pealinna vanuritele jagati seltsiks varjupaiga kasse. See on nende isiklik seos miisuga: "Kuuludes nüüd kõige naha ja karvadega teile, jääb osa temast ikka kuhugi väljapoole..."

Ning avalik seos oleks meeldetuletus meile kõigile enne seekordseid riigikogu valimisi märtsis: Eesti iseseisvus on nagu kass ─ kui me kauemaks magama jääme, ei suuda ärkvel ja valvel püsida, siis iseseisvus ei tule meid äratama, iseseisvus läheb oma teed. Niisugune loom on iseseisvus.

03.02.2019: EESTI ALGUSTÄHT

24. jaanuaril 2019 peeti teaduste akadeemia saalis maha konverents "Eesti riigikeele sajand". Pealkiri ei ava, et eesti keel kehtestati riigikeeleks alles Eesti Vabariigi põhiseaduses 1920: "§ 5. Eesti Vabariigi riigikeeleks on Eesti keel." Küllap hakati juubelit tähistama juba hoovõtu korras.

Tähelepanu äratab üks asjake selle paragrahvi sõnastuses: suuretäheline "Eesti". Tänapäeval kirjutame ju väikese algustähega: "eesti keel". Kõik mis on eestlaslik käib nõnda: "eesti jonn", "eesti sugu", "eesti kunst". Kui aga on silmas peetud riiki ja territooriumi, siis tuleb võtta suurtäht: "Eesti linnad", "Eesti lipp", "Eesti rahvas(tik)". Meil tehakse siin vahet, angloameeriklased kasutavad igal puhul suurt algustähte, sest nende mõttemaailmas asendab rahvuslikkust kodakondsus, riiklikkus (nationality, ka täpsemalt: citizenship). Kunagi tegi Jaan Kaplinski ettepaneku neist eeskuju võtta...

Mõnel puhul tekib meil tõesti probleeme. Kas on olemas "eesti teadust" kui midagi meile ainuomast või on olemas ainult "Eesti teadus", s.t teadus, mida tehakse Eesti Vabariigi pinnal, sõltumata teadlaste rahvusest? Või tuleks "eesti teaduseks" lugeda üksnes eestlaste tehtavat teadust, esijoones siis omamaiseid rahvusteadusi, mis uurivad eesti keelt ja kirjandust, folkloori jms? Aga kas see uuring üldse saab olla ainult eestikeelne olemaks teadusena aktsepteeritud?

Praeguste õigekirjareeglite kohaselt võib 1920. aasta viiendast paragrahvist aru saada, et riigikeeleks saab olla iga Eestis kasutatav keel. Omal ajal seda kindlasti niiviisi ei mõistetud, aga näe, tänase probleemi märkisid nad aastal 1920 maha. On ju neid, kes tahavad Eestisse kaht riigikeelt, nagu on sugurahval Soomes ─ üks nende endi, teine vallutajate rootslaste oma. Ja nüüd arutatakse Päevalehes "Kas Eesti Laul peaks olema eestikeelne?" Kui tegu Eesti riiki võistlusel esindava teosega, siis kandku armeenlane või rootslane see ette kasvõi suahiili keeles ─ aga see ei oleks eesti laul.

Rahvuslikku identsust ja meie rahvuslikku kuvandit ei väljenda muidugi mitte suure algustähega "Eesti". Tammsaare ja Luts, meie rahvusteadvuse võimsad kujundajad, ei ole "Eesti kirjanikud", nad on "eesti kirjanikud".

Võitlus väikese algustähe eest sõnas "eesti" jääb meie võitluseks selle eest, et me ennast ka tulevikus iseendana ära tunneksime.

04.02.2019: PARUKAS JA PEA

8. veebruaril 1587 kulus timukal selleks, et maha raiuda 44-aastase Šoti kuninganna Mary Stuarti pea, kolm kirvehoopi. Ja kui ta maharaiutud pead hakkas publikule presenteerima, kukkus see parukast välja kolks! vastu tapalava laudu. Ehmatavalt vana naise, rauga pea.

Sellest, et valimisplakatite tarvis poliitikute portreid fotošopitakse, ei tehta enam saladust ega räägitagi enam kuigivõrd. Plakatil oleks ka juba hilja midagi isikupärast kuulutada, tekst piirdub üheainsa õõnsa hüüdlausega ja kulunud valimislubadusega. Mõjuma peab näopilt kandidaadi nime juures. Plakateid ja teleklippe vaadates jääb küll mulje, et riigikokku pürivad endised iluduskuningannad ja Mister Estoniad: Vilja Toomast, Kaia Iva, Riina Solman, Mailis Reps, Jaan Toots, Siim Kiisler, isegi Andres Herkel.

Ainsa erandi moodustab selles eedide ning leedide tänava- ja netigaleriis EKRE, kes sihilikult on välja riputanud kõige jubedamad kandidaatide portreed: Eve Pärnaste, Martin Helme, Leo Kunnas... Nad ei saanud seda teha ju kogemata, nende peletislikud mustvalged näod peavad kandma mingit sõnumit!

See on ilmselt demonstratiivne ausus, millega tahetakse võita vaataja usaldust.

Probleem on aga selles, et propagandateooria kohaselt toimivad terve mõistuse väärtused Ilu, Headus ja Tõde üksteise arvelt. Näopildi ülemäärane ilustus paneb kahtlema portreteeritu heasüdamlikkuses ning uskuma, et ta võltsib. Lipitseva headusega varjatakse ilu ning eksponeeritakse valelikkust. Ja rääkides tõtt, ainult tõtt, loobutakse ilust ning mõjutakse tigedalt.

Tõde on Mary Stuarti parukata pea. Omas aususes eemaletõukav.

Ka pea, mis kõlbab ainult parukas ilulema, ei tohiks riigikokku sobida. Leida Ilu, Headuse ja Tõe tasakaal konkreetse kandidaadi ja konkreetse erakonna puhul on keeruline imagoloogiline ülesanne. See pole jõukohane mitte igale nurgatohtrile.