22.04.2019: PRESIDENT JA PRESIDENT

Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid käis kohtumas Vene Föderatsiooni presidendi Vladimir Putiniga. Seda ei oodanud mitte keegi, isegi vist mitte Putin, Marko Mihkelsonist rääkimata. Aga kohtus. Esiteks pole viisakas daamile ära öelda. Ja teiseks oli tolle daami samm niisama ootamatu nagu omal ajal Lennart Merel, kes aastal 1994, minnes kohtuma Jeltsiniga, ütles: et Vene väed Eestist välja viidaks, olen ma valmis tantsima kasvõi vanakuradi vanaemaga.

Muidugi ei viida NATO sõjardeid siit välja, muidugi heidutavad nad edasi, nagu oskavad. Aga president Kaljulaiu samm oli imagoloogiline. Las NATO meil olla siin Venemaa piiril, aga me peame vabanema väikese vihase natsiriigi kuvandist. Las EKRE meil olla valitsuses, aga me peame vabanema väikese tigeda natsiriigi kuvandist. Ka kõige pikem tee algab esimesest sammust. President Kersti Kaljulaid astus selle. Julgelt ning üksi. Ent julge ollakse alati üksi, alati ise.

Ma otsustasin, et ei nimeta president Kaljulaidu enam mitte kunagi "Kadrioru tüdrukuks".

23.04.2019: OCKHAM JA PILVED

Helistas vahva Igor Volke ja kutsus Nõmmele von Glehni teatrisse arutama salapäraseid viljaringe Inglismaa põllul. Muidugi olen ma kursis selle fenomeniga, mida püütakse seletada maaväliselt ja naeruvääristada maapealselt. Ma ei ole spetsialist, ehkki Tartu päevil pidasin Jüri Linaga sarnastel teemadel pikki vestlusi tema kitsukeses kodus. Ei saanud minust ufoloogi. Korra käisin nende kokkutulekul, mille Tunne Kelam korraldas kuskil lasteaias. Istusime kobaras koos madalatel beebitoolidel ja rääkisime kõrgetest fenomenidest taevaavarustes. Pidasin seal isegi ettekande, oma mälestust mööda pealkirjaga "Ufoloogia ja kosmoloogia", selle tekst peaks Tartus kuskil alles olema, kui otsida.

Aga seni pooldan "Ockhami habemenoa" printsiipi: kui midagi saab seletada vähema hulga mõistetega, siis ülemääraseid mõisteid pole tarvis sisse tuua, need tuleks ära lõigata, välistada. Omnes nimium nocet ─ kõik üleliigne teeb kahju. Alles siis, kui maiste seletuste fond in actu et in potentia on ammendatud, tohib hakata pilvedest ennustama.

Piibel ütleb: "Sest need rahvad, keda sa ära ajad, kuulavad pilvestlausujaid ja ennustajaid, aga sinule ei ole Issand, su Jumal, selleks luba andnud" (5Ms 18:14).

Lähen ikkagi ja kuulan, mida minust targemad inimesed sel teemal räägivad. Mine tea, äkki on neil õigus.

24. 04.2019: KESKPÄRA KULUB ÄRA

Kätte sattus saksakeelne "Ühe aadlidaami mälestused Louis XVIII-st, tema õukonnast ja tema valitsusest" (Breslau 1829). Selle esimeses köites räägib anonüümne, kuid vägagi isikupärane autor Prantsuse kuninga elust Hartwelli eksiilis: "Ta näitas mulle oma väikeses raamatukogus härra Baour-Lormiani "Ossiani" ja "Omasist" kõrvuti Delille'i teostega. Tema laual olid Horatiuse oodid krahv Darult. Ta ütles mulle: "Truumalt ja maitsekamalt üht tõlkimatut luuletajat tõlkida ei anna." Samuti rääkis ta minuga Chênedollé "Génie de l'homme'ist", Esmenard'i luuletusest "Laevasõit", filosoof Andrieux' jutustustest, Duvali draamadest, Picard'i komöödiatest."

Millised nimed! (Pent Nurmekund õpetas, et Prantsusmaal kehtib reegel: mida pikem kohanimi, seda väiksem asula.) Tänapäeval ei tea isegi prantsuse filoloogid Pierre-Marie-François Baour-Lormiani (1770─1854), kes aastal 1806 avaldas viievaatuselise värsstragöödia, mille peategelane Joosep nimetab Egiptuses end Omasiseks, ning andis aastal 1827 trükki Ossiani laulude värsstõlke (kuidas küll sai Louis XVIII tol Hartwelli emigratsiooni ajal, 1808─1814, seda teost juba näidata?). Vaevalt mäletab nüüd keegi veel luuletajat ja tõlkijat Jacques Delille'i (1738─1813) või keisririigi krahvi Pierre-Antoine-Noël-Mathieu Bruno Darud (1767─1829), riigi- ja kirjameest tema Horatiuse-värsstõlgetega (1797), või Chacques-Julien-Lioult de Chênedollé (1769─1833) poeemi "Génie de l'homme" või Joseph-Alphonse Esmenard'i (1769─1811) luuletusi. Advokaat François-Guillaume-Jean-Stanislas Andrieux'd (1759─1833) tema jutukogumiku "Contes et opuscules" (1795) põhjal filosoofiks nimetada tundub küll liiast. Unustuse hõlma on vajunud nii Alexandre Duval (1767─1842) kui ka Louis-Benoît Picard (1769─1828). Aga mida peab tunnistama ─ Louis XVIII oli kursis oma kaasaegse prantsuse kirjandusega, mis sest, et toonased autorid püsiväärtuslikke teoseid ei tootnud. Kuningas luges keskpärast.

Ka Freudile pakkus uurimuslikku huvi just keskpärane kirjandus. Ta ütleb loengus "Kirjanik ja fantaseerimine" (1907), et kõige näitlikumad pole "mitte just nood autorid, keda kriitika hindab kõige kõrgemalt, vaid pretensioonitumad, kes see-eest leiavad arvukamaid ning innukamaid mõlemast soost lugejaid". Just teise sordi kirjandus kõlbab oma lihtsuse poolest inimhinge analüüsi aineks ja tööriistaks. Kõrgkirjandus on liiga keeruline.

Omal ajal nii populaarne Fukuyama "Ajaloo lõpp" (1992) osutus möödapanekuks (Putin põrmustas Fukuyama), küll aga sugereerib arusaama, et lõppenud on kirjandusklassika ajalugu. Kirjandusena publitseeritakse nüüd keskpärast literatuuri, millel puuduvad ilukirjanduse tunnused. Kirjandusmaastikul kõnnivad ainult lahjad lehmad ─ ja neid ei ole seitse nagu vaarao unenäos, nende kari ulatub silmapiirini.

Aga palun väga ─ seda keskpära loevad ja hindavad nüüdsed otsustaja-kuningad täie tõsidusega. Mitte ükski kirjandusauhind ei jää välja andmata, alati peetakse kedagi väärivaks. Ja nüüdsed kirjandusteadlased leiavad sellest keskpärast rikkalikult endale sobivat põhjaliku analüüsi ainet. Sirbis või Müürilehes kirjutavaid arvustajaid lugedes hakkab piinavalt valus asjatult elatud elude pärast. Aga vist ainult minul, kes ma olen harjunud küsima: kas seda uudisteost loetaks veel kolmesaja aasta pärast? Tammsaaret ja Lutsu loetakse. ─ Kui meid eestlasi siis üldse veel olemas on.