PROGRAMMID JA MULJE

Imagoloog peab nentima, et see, mis valimisprogrammi täpselt kirja lihvitakse, suurt ei loe. Loeb, mis mulje erakond jätab. Just üldmulje määrab, kuidas keegi suhtub ühte või teise programmilisse lubadusse ─ kas saab uskuda või mitte. Kõik need lubadused hõljuvad valimiste eel avalikus inforuumis läbisegi (ainult fanaatikud loevad valimisprogramme näpuga järge ajades) ja kõiki neid kirjus parves lubadusi eristab vaid konkreetne erakondlik kaubamärk, mis on meelde jäänud ühe või teise lause küljes.

Noh, aga ei jää meelde, kes lubas tõsta keskmist pensioni ja kes päris pensioni. Kes kui mitmerealiseks lubas ehitada millise maantee. Kes täpsemalt püüab arstiabi kättesaadavaks teha, kes hariduse ümber korraldada...

Niisugusel juhul hakkab inimene (ka valija on inimene!) mõtlema opositsioonides: kes kellele vastandub ja mis alusel. Kusjuures imagoloogiline vastandus erineb poliitilisest "vasak/paremast" ja siis veel mingist "keskteest" nende vahel (millest kogu aeg räägivad roosad sotsid). Imagoloogiliselt vastanduvad inimlikud kategooriad.

Esmalt tulevad kõige algelisemad, fundamentaalsed kujundid-kontseptid: "naine/mees" ning "noor/vana". Selles koordinaadistikus paigutub Isamaa näiteks "vanema mehe" veerandisse ("Isamaa on igavene", alalhoidlik ─ Helir Valdor Seeder), EKRE pigem "noorema mehe" omasse (aktiivne, tulevikule tormi jooksev ─ Martin Helme). Keskerakond seisab pigem pehmete, "mamma"-väärtuste eest, millest hoolivad vaesemad ja nõrgemad ─ "Õiglane riik kõigile" ─ ("vanem naine"). Reform jälle kaitseb vankumatult kõvu "papa"-väärtusi ─ ettevõtlust, omavastutust, rikkamaid ja tugevamaid. Ainult et "meeste"-positsioonid on mõlemad ─ nii "vana" kui ka "noor" ─ juba hõivatud ning imagoloogias kehtib samuti nagu loogikas reegel tertium non datur ("kolmandat võimalust pole ette antud"). Ja nõnda pöörabki Reformierakond oma pea kord Isamaa, kord EKRE suunas nagu Buridani eesel. Kui ta võimule saab, siis võib talle mõlemat vaja minna. Aga tulevik on alles pilvedes.

Mis puutub erakonda Eesti 200, siis nendele tuleks teha eraldi rubriik "alaealine" ─ mitte millegi muu kui poliitilise infantiilsusega ei anna nende Hobujaama-plakati-aktsiooni seletada.

Nagu öeldud, programmid pole rahvakirjandus. Aga nagu eristatakse seaduse kirjatähte ja seaduse vaimu, eristuvad ka programmi kirjapandu ning üldmulje erakonna programmilistest lubadustest. Üldmulje on summa kõikidest vastandipaaridest, mille kassikangast koob valija alateadvus (niisiis mängib kaasa ka "kukk või kana, noor või vana").

Kõigepealt loeb talle muidugi, kas erakond paistab olevat teha võtnud midagi olulist või hoopis lubab ebaolulist (kusjuures pole tähtis, mis kellelegi konkreetselt tundub oluline). Ja teiseks mängib rolli, kas lubatavad muudatused tulevad üsna kohe või annab neid kauem oodata. Meenutagem Hando Runneli sõnu: "Inimlikult kohutavaimaks sai teade: õndsuseriik ei saa kättesaadavaks kõigile õiglastelegi, ta ei olegi üldinimlik, kõik põlvkonnad sinna ei jõua, kõigile ei jätku aega..."

Praegu paistab, et pigem olulisi, kaalukaid, tõsiseltvõetavaid lubadusi annavad Keskerakond, Reformierakond ning EKRE, aga EKRE eristub teistest kahest, lubades just kiireid muudatusi, teised toimivad pikema vinnaga. Pigem ebaolulisi, dekoratiivpoliitilisi, isegi tühisõnalisi perspektiive avavad sotsiaaldemokraadid, Isamaa, Eesti 200 ja Vabaerakond ─ ent ainult Vabaerakond jätab selles seltskonnas vilkama mulje, teised kolm on ette võtnud aeglasema "tühja töö ja vaimu närimise".

Pole parata, säärane jääb mulje. Ning imagoloogias kehtib reegel, et mulje eest vastutab mulje jätja, mitte saaja. Mulje ei teki tühjast. Siia lõppu kuluks ära moto Gogoli "Revidendi" algusest.

JUMAL JA DEMOKRAATIA

Nüüd peamiselt angloameeriklaste püstihoitav "jumaliku demokraatia", divine democracy idee on pärand Inglise reformatsiooni järelmängu ajast, kui puritaanlik kirikurevolutsioon muteerus väikekodanlikuks poliitiliseks revolutsiooniks, mis ründas kirikut ja kuningat avaliku meelsuse ning arvamusega, et puritaanlik kristlus ongi demokraatia ning demokraatia ongi puritaanlik kristlus. Ajalooliselt sündis "lääneliku demokraatia" kontseptsioon niisiis konkreetsetes lokaalsetes oludes; hiljem, kui puritaanist sai võitu kaupmees, suruti see lokalism peale tervele läänemaailmale. Nüüd loitsib isegi Juske-poiss DELFIs, et "solidaarne ühiskond aitab kõige paremini demokraatiat hoida".

Demokraatia pole universaalne ega vältimatu ühiskonnakord, nagu seletab Rein Müllerson (viimati "Europe Disunited and What to Do About It", Valdai Discussion Club 01.02.2019). Inglise reformatsiooni järelmõjudest puutumata jäänud rahvad saavad enesega hakkama ka ilma lääneliku demokraatiata.

Demokraatiale vastandub klerikalism kui kiriklik tsentralism. Katoliku kirikus ei ole demokraatial kohta. Passau piiskoppi ei saa tagandada isegi viiesaja meeleavaldaja allkirjaga seadmaks tema asemele rahva soosingu võitnud preestrit. Katoliku kirikus asjad nõnda ei käi.

Idakirik on märksa demokraatlikum, küll ei loe sealgi koguduse enamuse allkirjastatud otsus siirduda uue usuorganisatsiooni rüppe, kuid kanoonilisi asju otsustab ikkagi kollektiivne oikumeeniline sinod. Nüüdne Ukraina värske usulõhe teadvustab seda selgesti, et Konstantinoopoli patriarhil ei ole õigust langetada ainuisikulisi otsuseid, ta pole paavst, kelle kohta öeldakse: Roma locuta, causa finita ─ "Rooma on kõnelnud, juhtum on suletud". Ukraina juhtum jääb avatuks. Jumalal on aega küllalt.

NIMBUS NING UFO

Jäin silmitsema Andrea del Castagno maali "Püha õhtusöömaaeg" (1450). Nagu kristlikus kaanonis tavaks, kujutatakse seal evangelist Johannest vajununa oma käsivarrele laual, silmad kinni. Kas kunstnik tahtis öelda, et Jeesuse lemmik magas püha sakramendi kehtestuse maha? Mida ta teeb seal?

Jätkem praegu see. Huvitav on pühapaiste Johannese pea kohal. Castagno kujutab Jeesuse ning apostlite nimbust taldrikuna, mida hoiavad üleval kahelt poolt pead väljuvad kiirtevihud. Niisiis just nagu kiirgavale valgusele toetuvad kettad, mingid kaaluga esemed. Pead ümbritsevad auhiilgusest, pühaku traditsioonilisest tunnusest on tema pildil saanud aineline atribuut, samasugune ese nagu torn Püha Barbara käes või omaenda pea, mida hoiab Püha Dionysios. Või, ilmalikuks minnes, nii nagu "Sachsenspiegel'i" illustratsioonidel kannab muusik ametitunnusena seljas viiulit ja kohtunik hoiab käes kirvest (mässulist linnust maha kiskumaks pidi kohtunik kõigepealt andma kolm kirvesilma hoopi vastu müüri ning alles siis võisid lammutajad tööle hakata).

Andrea del Castagno maalil on Johannes peadpidi vajunud oma käsivarrele ─ ja pühapaiste-ketas on vajunud kaasa, magaja kiiru kohal serviti Jeesuse rinna taustal nagu mingi lame kaabu, mille paelad on unustatud kurgu alt lahti sõlmida. 

Veel hämmastavam on Francesco del Cossa "Maarja kuulutus" (1472), kus Gabrielil on pühapaistena peas mingi tahke mehhanism, rihmadega pähe seotud "kõvaketas". Just nagu oleks ta tulnud Jumalaemale rõõmusõnumit kuulutama nagu Karlsson Katuselt, mootor pea kohal, või mingist lendavast taldrikust kantult.

Meil oleks neist piltidest õppida isegi kogu oma harimatuse juures. Müstilise valgusena ümbritseb nimbus ju igas asendis pühaku pead ühesuguse katkematu kiirtepärjana. Aga kui pühapaiste on ainult mehhaaniline atribuut, siis võib ta ka küljest ära käia, lahti tulla, irduda ning omasoodu lendu minna nagu ufo.

Kui paljudele poliitikuile on külge monteeritud selline mehhaaniline pühapaiste, mis kaob koos nendega, kui enam ei leidu andrea del castagnosid ega francesco del cossasid, kes neid pildil hoiaksid! Küsigem siis kuulsuselt ikka: kas sa oled ingel või helikopter? Kas su aupaiste on seesmine valgus või välispidi külgekonstrueeritud mehhanism?