ESIPLAAN JA TAGAPLAAN

Püha Ursula relikviaari, mille kohaliku kloostri abtiss tellis Püha Johannese hospidalile Brügges, kaunistavad Hans Memlingi maalid stseenidega märterpühaku elust. Kunstnikule omaselt on need teostatud ülipeenelt ja -täpselt. Üks kunstiteadlane osutab, et esmakordselt on siin kasutatud huvitavat võtet: "Memling maalis esiplaani tegelaskujude näod justkui "fookusest väljas olevaks ", pehmendades nende joonistust, vähendades selgust. See-eest näod, mis paiknevad pildiruumi sügavuses, aga millele kunstnik tahab juhtida vaataja tähelepanu, maalib ta välja rõhutatud hoolikusega." Mõnikord võib niisiis tagaplaan domineerida esiplaani üle.

See kunstilooline tähelepanek äratas tähelepanu Ukraina presidendivalimiste taustal, kus võidukalt nihkus esiplaanile poliitiliselt tundmatu Zelenski (tema nimel on ka mingi veidram, ukraina variant, aga mina seda kasutama ei hakka), mistõttu vana Porošenko pidi tagasi tõmbuma. Kummatigi lahkub ta, ähvardades naasta peaministrina, olles saavutanud enamuse duumas, mida samuti hakatakse kohe varsti valima. Kas noorem ja kogenematu Zelenski ikka suudab end esiplaanil kehtestada riigijuhina, küsitakse nüüd.

Paralleelid on kerged tekkima. Nõnda nihkus Putin üheks vaheajaks tagaplaanile, hakates Venemaa peaministriks ja loovutades esiplaani vaheaja-presidendile Medvedevile. Ja kumb neist siis riiki juhtis?

Või teine näide Venemaa ajaloost. Aastal 1575 tõstis tsaar Ivan IV enese asemele troonile Simeon Bekbulatovitši. Järgmisel aastal võttis maha ning hakkas jälle ise valitsema. See käik oli talle majanduslikult vajalik ja kasulik. Võim jäi tema kätte.

Mida nüüd Eestist mõtelda? Meil on esiplaanil Jüri Ratas, kes on poliitilise pildiruumi sügavusest ettepoole toonud EKRE. Nood paiknevad nüüd teisel plaanil, otse peaministri selja taga. Ja nende vihaseid vastaseid valdab nüüd hirm, et äkki see teine plaan hakkab esiplaanil olijaile kuklasse hingama ja riigis poliitiliselt domineerima.

See hirm kannustas ka Vilja Kiislerit kirjutama artiklit "Asi pole retoorikas, sisu on õõvastav", mis kaalus üles tema töökoha Postimehe toimetuses. Kirjatükk on muidugi pinnaline ja tendentslik. Ta küsib, kust paistab Euroopa föderaliseerumine. ─ See paistab sealt, kus räägitakse Euroliidu eelarvete tsentralisatsioonist, ühtsest välispoliitikast ning ühisest sõjaväest. Või ei paista?

Ühiskonnas vahelduvad entroopia ning negentroopia kasvu perioodid. Praegu kasvab entroopia (segadus) sel määral, et läheb raskeks tegelikkusest üldse aru saada. Poliitikas tegutsevad enneolematud jõud ettearvamatul moel (Švartsi Draakon ütleb: "Ma töötasin välja salalöögi ─ n käpaga x suunas!"), rahvuslased ja liberaalid kütavad omavahelist vastuseisu, erakondade koostöö kobrutab, relvastusi moderniseeritakse, lepinguid öeldakse üles, sanktsioone laiendatakse, süüdistusi pillutakse, kliima soojeneb, rahvad rändavad, kirikud põlevad, kõik sõimlevad, paljastavad, hirmutavad, kimbutavad, ahistavad, heidutavad, räuskavad ja ründavad. Harari leiab, et kaootilises süsteemis on "tunnelvaatel" alati eelis. Aga kui kaos ongi tekkinud sellest, et igaühel on oma "tunnelvaade"? Või "arvamusvabadus", mida dzotile viskudes kaitseb Vilja Kiisler.

PARADIIS EES VÕI TAGA

14. sajandi keskel läksid vaidlema Novgorodi peapiiskop Vassili ja Tveri piiskop Fjodor. Vassili pooldas tollal üldlevinud usku, et Eedeni aed ehk maapealne paradiis on päriselt kuskil olemas. (Sama arvas veel Kolumbus poolteist sajandit hiljem!) Fjodor seevastu väitis, et säärane paradiis eksisteerib üksnes ettekujutuses, inimvaimus. Ja resoneeris nõnda samal ajal tekkinud strigolnikute ketserlusega ─ nood käsitasid kogu religiooni subjektiivselt ja eitasid seetõttu kirikut üleüldse.

Unistus maapealsest paradiisist aga jätkus poliitikas: Moruse "Utoopia" (seal küll range tööparadiis), Campanella "Päikeselinn" (mida kõrgelt hindas Lenin), Marxi kommunistlik ühiskonnaideaal (ja sellest tõukuv Ernst Blochi "konkreetne utoopia"), aga ka American dream ja Jehoova tunnistajate maailmalõpu-idüll...

Tee õnnele viib olevikust tulevikku ja mida tõtakam on kulg, seda parem. Plehhanov väitis lausa progressi põhiküsimuseks, kas mingi aktsioon seda kiirendab (siis on edumeelne) või aeglustab (siis on tagurlik). Lunatšarski sõnastab rakenduse: "... Meie aja ülesanne on võimalikult kiiresti (!) veenda esmajoones Euroopa ning Ameerika proletariaadi masse, seejärel aga kogu maailma vaeseid vajaduses haarata relv..." Ka majanduses, sealhulgas Eesti omas, aetakse taga arengu kiirendust ja tuntakse muret, kui majanduskasv aeglustub. Ning mida ütles Reformierakonna "peenhäälestusprogramm"? ─ Et kurss on õige, nüüd tuleb ainult kiirendada.

Need, kes arvavad, et hea on hoopis aeglustus, et tuleks hoopis pidurdada ja takistada, on samuti utopistid. Aga nende utoopia projitseerub saavutamatusse tulevikku ideaalina minevikust. Kas nad seda tahavad möönda või mitte, ent iga keskkonnakaitsja hingepõhjas hõõgub kujutelm ökoloogiliselt ideaalsest maailmast, ja sellest kujutlusest ei tohiks tänapäev eluümbrust saastates ja rüüstates enam kaugeneda. "Tõmmake pidurit!" hüüavad nad kihutavas progressisõidukis, pisarpilk tahavaatepeeglis.

Kõik võimsad poliitilised strateegiad on tuleviku-utoopilised: Stalini kommunism, Hitleri Lebensraum, Mussolini Uus-Rooma impeerium ─ kui näidetes piirduda 20. sajandi Euroopaga. Kuid selgub, et utoopiline on ka väiksemat mõõtu poliitika. Parteide valimisprogrammid tehakse ju kõik utoopilised: sinna kirjutatakse küll ihaldusväärsed, aga tegelikult saavutamatud eesmärgid. Kummatigi on  paratamatus luua demokraatlikus ühiskonnas kompromissi ja konsensuse alusel koalitsioone nii ilmne, et pole üldse mõtetki pärast valimisi näpuga järge ajada valimiste-eelsetes lubadustes. Noormehele, kes vaidluses osutas argumendina konstitutsioonile, vastas elutark Talleyrand: "Kulla sõber, konstitutsioon on nagu kaunis naine. Teda võib eemalt imetleda, kuid ei tasu iial uurida liiga lähedalt."

Poliitika on eo ipso utoopiline. Ja paavst Johannes Paulus II toimis arusaajana ning mulle tundub, et ka pisut irooniliselt, kui ta aastal 2000 kuulutas kõikide poliitikute kaitsepühakuks just "Utoopia" autori Thomas Moruse.

BANDARLOGIDE PLANEET

Eesti Keele Instituudi teadur ehmatas mind 11. mai Postimehes: "Retoorika ehk kõnekunstiõpetus tekkis juba vähemalt 7000 aastat tagasi Vana-Kreekas..." Tohoh! Viienda aastatuhande algul enne meie ajaarvamist polnud sealmail vist veel isegi pelasge. Kas seal üldse kedagi elas? Ons nii varasest ajast mingeidki arheoloogilisi leide? Ja korraga ─ tekkis retoorika.

Järgmine kord, kui netist vaatasin, seisiski 7000 asemel juba: "2500 aastat tagasi". Kui usume selles näha näpu- ja trükiviga, siis ─ ikka juhtub.

Kuid õudus kasvas. Olin oma Facebooki suhtluskonna tähelepanu juhtinud sellele kultuuriloolisele kurioosumile. Ja mäherdune reaktsioon! Mikk Pärnits, keda ma kaudselt tean haritlasena, vastas: "Vana-Kreeka ei koti kedagi. Me elame pärismaailmas, mitte antiikajastul."

Kui meenutasin, et Euroopa kultuur on sündinud antiigi, kristluse ja germaanluse (Spengler ütles: faustlikult püüdleva vaimu) ühendusest, siis virutas vastu: "Euroopa kultuuri kolm alussammast on kolonialism, monarhia ja patriarhaat. Õpi ära!" Taevake, need pole ju üldse geneetiliselt ega spetsiifiliselt Euroopa nähtused, samavõrra mängivad nad rolli Aasias, Aafrikas, Ameerikas ning Austraalias. Aga Aasia, Aafrika, Ameerika ega Austraalia ei sündinud antiigist, ei sündinud kristlusest ega faustlikust vaimust. Nii palju kui noist kolmest komponendist võõrsile jõudis, saabus see Euroopast. Nimetatud kolm ─ antiik, kristlus ja faustlik vaim ─ on Euroopa ning europotsentristliku maailma alusväärtused.

Viimasel ajal räägitakse palju "euroopalikest väärtustest" ning enamik sellest on plära. Just nagu kuulaks ahvirahvast Kiplingi "Džungliraamatust". Tolle ahvirahva, Bandar-log'i kohta ütleb seal karu Baloo: "Neil pole omaenda keelt, vaid nad kasutavad varastatud sõnu, mida nad on kuulnud... Neil pole mälu (remembrance)."

Kipling räägib teatavast inimtüübist. Hindikeelne bandar-log läkski käibele tähenduses "vastutustundetu pläraja". Lugedes Postimehest "7000", ehmusin ja mind haaras hirm, et näe, nüüd on bandar-log'id (bandarlogid) tungimas ka meie antiigi alale. Et ahvide planeet saab tegelikkuseks ning Eesti ei jää sellest globaalsest pöördest kõrvale, vaid trügib esirinda.

Noh, numbriviga ju parandati. Aga mida näitab Pärnitsa "Vana-Kreeka ei koti kedagi"? Ning tema "kolonialism, monarhia ja patriarhaat"? Kõige hullem veel see enesekindlus, millega oma harimatust kaitstakse ning levitatakse: "Õpi ära!" Sõjakas harimatus pole enam mitte ainult rahvuse, eesti rahva, vaid kogu Euroopa ja inimkonna allakäik. Ka allakäigutrepil on esimene aste.

Milvi Martina Piir, "kirjanik ning ajaloolane", nagu teda tutvustatakse, kirjutab 16. mail ERRi arvamusküljel, et Euroopa "väärtusarhitektuuri ehituskivid" on "humanistlik mõtteviis, ratsionalism, ilmalikustumine, õigusriik, demokraatia ja inimõigused". ─ Aga need ei ole ju üldse Euroopa väärtused, need on kosmopoliitsed väärtused! Kas too "kirjanik ning ajaloolane" on tõesti bandarlog, kel pole mälu ja kes kordab teistelt kuuldud, varastatud sõnu? Aasta aega tagasi esitas Delfis täpselt sama "Euroopa väärtuste" kosmopoliitliku loendi mulle tuttavapoolse nimega Tarmo Kaldma, kah bandarlog.

"Harimatus on vabatahtlik alaarenenus, omasüüline alaealisus." Kant ütles selbstverschuldete Unmündigkeit teises tähenduses. Raamatus "Poeedid ja kangelased" (1921) määratleb Friedrich Gundolf halastamatult: "Inimene ─ see ei ole rahvusvaheline ahv!" Kipling arvas sama.

__________________________________

Joonistus: Anni-Liisi Hanni (2017)