HALDJATE HIERARHIA

Hiina kirjanduses kommenteeritakse klassikalist luulet katkematult. Vene orientalist Vahtin näitas, et iga kommentaar kaugeneb algtekstist, kuivõrd kommenteerib ka eelmisi. Viimaks jõutakse seisu, kus algtekst polegi enam tuvastatav.

Eks tööta meie mälu samamoodi: uued jäljed, déjà-vu'd ja teisendid vormivad kunagisi muljed ja mälestusi. Mälu pole mitte üksnes talletuse ning esiletoome mehhanism, vaid ka töötlev aparaat. Kuidas inimene muidu targemaks saab või avastusi teeb?

Mingitele tekstidele jagub väärtust vaid meelespeetult. Need on suuliseks (olgu või sisekõnes) esituseks mõeldud palvus, riigihümn, hällilaul, muinasjutt... Jah, ka muinasjutt elab vaid mälus ja tema arvukad variandid kõikidel rahvastel näitavad, et mälu pole tõesti mitte ait, vaid sepikoda.

Sirje meenutas kord hiina muinasjuttu. Noormees kohtab mägedes oma haigele emale ravimtaimi korjates haldjasneidu ning armub temasse. Haldjas, samuti armunud, kutsub teda endaga. Noormees tahaks, aga ei saa ─ kodus ootab suremas ema... "Ma tulen tagasi!" tõotab ta. "Ei," raputab neid pead, "haldjas palub ainult üks kord elus." Noormees läks koju, ravis ema terveks ja suri igatsusse...

Teadsin seda muinasjuttu varemalt, oskamata näha raskuspunkti: haldjas palub ainult üks kord elus. Kui kurb ning ilus!

Hiljem lugesin uuesti üle ega leidnud sealt nii selget lugu. Kommentaar jäi kaunimaks kui algupärand.

Ja nüüd avastasin kogumikust "Pariisi legendid" (halb tõlge, segased kohad ja trükivead; kirjastus "Kunst" oli üldse lohakas ja läks nüüd kinni) jutu "Bayard'i sünd", kus haldjas Orlande ütleb: "... Kutsugu ta mind ─ kuid ainult ühe korra, sest haldjatel pole lubatud liiga sageli inimeste toiminguisse sekkuda..."

Prantsuse fee ja hiina xiannü erinevus torkab silma. Hiina taevaneid kõrgel mägedes mõtleb armastusest, tema prantslannast kolleeg Albi mail aga argipraktiliselt. Üks ütleb: ma tohin paluda vaid ainsa korra, aga siis ka viimset; teine: minult tohib paluda vaid kord, mitte liiga sageli. Oo, siit paistab õilsuse vahe!

Kuid mis meil nuriseda. Eestlased, nagu Uku Masingu jälgedes kinnitab Valdur Mikita, on metsarahvas. Sestap seostub eesti haldjakujutlus peamiselt metsaga. Hüüdnimedki (metsavana, metsataat, metsaisa) ütlevad, et ta on vanem mees, kasetohust kübar peas, samblasarnane habe suus ja samblane kasukas seljas. (Tema infantiilseks järeltulijaks võib pidada Sammalpoolt.) Metshaldjal on ka naine, pojad ning tütred ─ terve vahmiil elab koos kogukonnaga. Ning inimesi ta pigem karistab ja hullutab kui toetab või abistab.

Jah, on olemas matsihaldjad ning õilishaldjad (õilis moodustati eesti keelde saksa edel vasteks, too omakorda tuleneb "aadlist" ─ Adel, rootsi ädel). Nad erinevad teineteisest kõiges: õilishaldjas on mittemaine (õhuvalla) paaritu vaimne nooremapoolne naisolevus, matsihaldjas aga maine (maavalla), perekondlik, kehaline, vana meesolevus.

Meie tohlakat vanamehenässi muinasjutu pühale parketile muidugi ei lubata. Seal toimetavad ninnu-nännu "Lillehaldjad ja pöialpoisid", seal avaneb "Haldjate võlulaegas", õilsad haldjad õhutavad Uinuva Kaunitari õnnepõlve "Haldjamuinasjuttudes", mida vahendab kirjastus "Sinisukk".

Siin meenub August Alle epigramm, kus ta pilkab tõusikutest naiskorporante:

Ema ütles: "Vissi, vissi."

Poetas põllest teri.

Tütrel värvid üle tissi –

puhas siniveri!

Meil eestlastel pole asja sinivereliste haldjate maailma, jäägem, kuhu kuulume, oma karuste pajatuste keskele! Meie metsavaim on kas "hall vanamees" või "vanamoor, kellel olid kulliküüned ja kullinokk" või siis "metsapagan", "metsakurat" ─ "vanapõrglane" ise (rahvaluule-muinasjutukogumikust "Metsavaimu heategu" 2016).

Kuid ka klassikaliste muinaslugude aeg on lõppemas, asemele tulevad nooremale koolieale kõiksugu lillehaldjajutukesed, suurematele lastele Batman ja Harry Potter, "Tähesõjad" ja "Troonide mäng". Kõige hämmastavam, et noid viimati nimetatuid ei fänna mitte üksnes alaealised, nagu võiks arvata, vaid ka täiskasvanud (nüüd kummardatakse toda Nolanit, kes tuli Tallinna väntama 20 minutit action'it). Kas lääne tsivilisatsioon mitte ei infantiilistu?

PILLIMEES JA PÜHAKUD

Meelsamini loen vanu ajalehti. Värsked uudised mõjuvad ikka kuidagi ebameeldivalt ja neid makulatuuris õnneks ei leidu. Seevastu väärtustuvad ajaproovile vastu pannud kirjatükid, millest saab edasi mõtelda.

Kuusalu kirikusse kavandati Hugo Lepnurme mälestuseks vitraaži ja luteri kirik tõrjus seda ideed kui harjumatut. Meie silmapaistvaima organisti kahekümnendat surma-aastapäeva tähistada soovinud aktivistid jäid nõutuks. Kuusalu kaitsepühaku Laurentsiuse seltsi esimees kirjutas peapiiskop Viilmale: "Maailmas on palju näiteid, kus kristlike kirikute ja katedraalide akendel on kujutatud selles riigis või antud kohas teeninud suurmehi."

Jah, ainult et nood "suurmehed" pidid aknasse pääsemaks olema pühakud (Kuusalu kirikus Püha Laurentsius). Luterlastel minu teada omi pühakuid ei olegi, katoliiklastelt laenavad. Ja Lepnurm pühakuks kuulutada... see ei lähe mitte.

Ehkki võib isegi katoliku kirikus näha, kuidas kanonisatsiooni eeldused aina leebuvad. Algselt peeti pühaks vaid veretunnistajaid, usu nimel surma läinud märtreid. Kui kristlaste tagakius lõppes, polnud inimohvreid enam kuskilt võtta ja siis hakati pühaks pidama ka lihtsalt usutunnistajaid, usu nimel kannatanuid, kuid mitte hukatuid. Viimaks sugenes mõte, et pühakuseisuse võib välja teenida ka täiuslikult kristliku eluviisiga. Frantsiskaani munk Ockhami William läks veelgi kaugemale äärmusse: lunastuse võib kõlbla eluga välja teenida suisa uskmatugi, peaasi on püüdlus. Kummati läheb raskeks arvata, kas too püüdlus põhineb usul iseenesesse või usul Jumalasse. William pandi kirikuvande alla.

Sest nõnda läheneb katoliiklik pühakukontseptsioon ohtlikult pelagianismi ketserlusele. Pelagius õpetas V sajandi algul, et midagi head jäi ka pattulangenud inimesse sisse ja see residuaalne headus võib olla tema tulevase lunastuse juuretis: inimene saab õndsaks omal jõul, valides kõlbla eluviisi ja püsides selles. Jumala aitav arm polevatki oluline. Pelagiuse õpetust arvustati ja tauniti aastatel 412─429 üheteistkümnel kohalikul kirikukogul, kuni Kolmas oikumeeniline (Ephesoses anno 431) selle lõplikult ketserlikuks kuulutas. Aastal 529 mõisteti Orange'i kontsiilil hukka pelagianismi leebemgi vorm ja paavst Bonifacius II kinnitas selle samuti ketserluseks.

"Usus ja meeleparanduses elanud ning kõigi muusikainstrumentide kuningaga Jumalat kiitnud" Lepnurme tuleb tunnustada, mäletada ning austada, aga tõsta lugupeetud maestro kirikuaknasse nagu Püha Laurentius... Ehk piisab maisest mälestuspingist, neid on nüüd kombeks püstitada.

Roomakatoliku kirik püüab vältida, et kaanonisse, ametlikku pühakute nimistusse (ristiusu Gotha kalender!) ei satuks ebaväärikat elementi (nagu nüüd meie erakondadest avastatakse endisi kurjategijaid). Seetõttu kaasati kanonisatsiooniprotsessi "saatana advokaat", advocatus diaboli, kes pidi välja kaevama ning esile tooma kõikvõimalikud vastuväited kandidaadi õndsaks- ja pühakukskuulutusele. Ning lisaks vajab kandidaat kinnitust Jumalalt endalt ─ temaga peab seostuma imesid.

Näiteks 15. juunil mälestatakse Germana Cousini, laiemalt tundmatut karjusneiut Toulouse'i lähedalt Pibrac'ist. Too elas igati Issandale meelepärast elu, suretas liha ja näpistas kõhu kõrvalt toidupoolist vaesematele kui ta ise. Suri aastal 1601 kahekümnekaheselt, aga tema kehalt ei leitud 43 aastat hiljem mitte mingeid lagunemise märke. Paavst Pius IX kuulutas ta õndsaks (1854) ja pühakuks (1867).

Kirik ei ole muuseum, kuhu üles panna ükskõik kelle portree. Lausa rüvetusena mõjub Mart Laari näopilt Ukraina kreekakatoliku kiriku seinamaalingul. Aga mis neist ukrainlastest tahta, kui nende rahvuskiriku Kiievis parseldas eelmine president poliitilistel kaalutlustel Istanbulile maha ja see killustub nüüd sisetülides.

Kiriku asjades tuleb toimida tasa ja targu, Jumal näeb ja karistab.

KUMMARDUS UKSEL

Piiblis leidub mõistujutt rikkast noormehest, kes pürib taevariiki, aga ei raatsi varandusest loobuda. Jeesus kommenteerib: "Hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal pääseda Jumala riiki." Seda kujundit tõlgendatakse mitmeti. Alexandria Kyrillos (V sajand) arvas, et tegu on kirjaveaga ja kreeka kámēlos'e ehk "kaameli" asemel peaks seisma kámīlos ehk "laevaköis", niisiis: enne läheb köis läbi nõelasilma... Katoliku kiriku kangeim autoriteet Aquino Thomas esindas arvamust, et tegu on Jeruusalemma kõrvalväravaga (samanimeline Nõelasilma värav nagu meil Tallinnas, kus susisev omanditüli tegi Niguliste kiriku ette kartulimaa). Hilja peale jäänud kaupmehed pääsenud Pühasse Linna vaid sealtkaudu, aga siis tulnud kaamelil koorem seljast maha laadida, et loom saaks madala võlvi alt põlvili läbi roomata. Seegi tõlgendus jääb väheusutavaks (Nõelasilma-nimelisest väravast Jeruusalemmas puudub tunnistus ja kaamelit vaevalt saab põlvili roomama sundida).

Aga võib-olla mäletas toda piibliseletust paindumatu vürst Aleksandr Menšikov, kelle Nikolai I saatis 1853 Istanbuli läbirääkimistele. Troonisaali uksest sisenedes too ei kummardanud sultanile, nagu protokoll ette nägi. Järgmise vastuvõtu puhuks tehti ukseava nimme madalamaks, aga Menšikov astus üle läve endiselt sirge seljaga... lõtkuspõlvi. Madalat uksetala näeb ka islamikoolides (medresetes): õpetaja istus oma kambris, kuhu õpilane pääses sisse vaid nii, et pidi tegema sügava kummarduse.

Tõenäoliselt teadis Menšikov piiblilugu, ent ei pruukinud mäletada kultuuriloost, et XIV sajandil hakkasid naised Burgundias kandma hennin'i, pikka silindrikujulist peakatet, millelt rippus loor. Aadlidaamidel küündis torbik meetrini, kodanlasnaistele lubati kuni 60 sentimeetrit. Muidugi olid losside ukseavad valmis ehitatud enne säärase moe tulekut. Kui prouad ja preilid tahtsid ühest toast teise pääseda, pidid nad üle läve ületama põlvili.

Nüüd puutus kätte keskaegne miniatuur, millega illustreeritakse artiklit templirüütlite varanduse saatusest. Muide, arvatakse, et seda mitte ei peidetud ära, vaid investeeriti ehitusse. Lätit ja Lõuna-Eestit valitsenud vaesel Liivi ordul olnud enne 1315. aastat vaid 2 linnust ja 750 km2 maad, pärast seda ehitati korraga 34 linnust ja maavaldus kasvas 67 000 ruutkilomeetrini; senine puust pealinn Riia sai 3 gooti kivikatedraali ja linnamüüri. Kelle raha eest? Kust need finantsid tulid?

Ent ikkagi, miniatuur tolle artikli juures. Seal peal seisab mingi tornehitis, mis tahab vist olla Temple, templirüütlite peakorter Pariisis. Pildile mahub see vaid miniatuursena samas kujutatud inimeste kasvu kõrval. Üks nendest parajasti siseneb talle rinnuni ulatuvasse uksepilusse. Tundub, et ta ei mahugi sinna torni ära muidu kui vaid hädavaevu (nagu isand Kõrvits oma majja Cipollino-loos). Aga kunstnik ei jätnud säärast pilti ka tegemata ─ ikka maalis välja, kõige kunstilise tinglikkusega.

Kujutise deformatsioone pildiruumi piiratuses tuleb võtta kui paratamatust, mis keskaegsetele raamatu-illuminatsioonidele (nüüd ütleme: illustratsioonidele) annab teatava koomilise sundimatuse. Sellel pildil näiteks siseneja kummargil tagumik ja musta talaari saba, mis veel üle läve välja paistavad ega taha kuidagi sisse mahtuda. Ning õhku jääv küsimus, kas ka ülejäänud viis vaimulikku ning ilmalikku ülikut kavatsevad tollele esmaläbijale (vanasti öeldi: pioneerile) järgneda. Ilmselt ei kujuta miniatuur teatristseeni, mispuhul nad kõik kuuekesi võiksid vineerist dekoratsiooni taha peitu pugedagi.

Keskaegsed miniatuurid osutavad oma tinglikkuses probleemidele, mida humanitaar muidu ei märkaks meenutada. Kunst katalüüsib inimvaimu!