PÜSTOL, TELEFON JA VILE

Tsivilisatsiooni areng paistab selgesti kinolinalt. Kunagi valmisid eriefektid kõik käsitööna. Kui tuli kujutada laevahukku, siis ehitati laeva makett ning uhuti basseinis sellele peale laineid. Vägagi muljetavaldav, midagi paremat ei osanud tahtagi. Aga tagantjärele tundub säärane põlvepealne leidurlus ajast ning arust. Aastal 1933 kinematograafis õudusvärinaid ja kiljeid tekitanud King Kong ajab nüüd veel ainult muigama ning omaaegsed saurused, mida peeti ülielutruuks, tunduvad "Jurassic Park'i" ürgelukate kõrval abitud papjeemašeest nukud. Kätte jõudis arvutitrikkide ajastu, "Lõvikuningast" tehti uusversioon, kus joonisloomade asemel tegutsevad arvutigraafilised ─ nagu elus. Näis, kas nemadki kunagi topistena paistavad... Igal juhul ei ärata liigne digitrikindus usaldust, "Maatriks" (1999) jäi vist esimesena igavuse läve taha. Kunst peaks ikka panema imetlema inimese kangelaslikku kehalist suutlikkust ja vaimset võimekust, mitte patsiga IT-poisi näputööd.

Ah jaa, puutus silma ere näide. Juba mõnda aega tagasi panin uuemates kriminaalfilmides tähele, et kui vanasti haaras kurjategijat jälitav politseinik püstoli ning hakkas tulistama, siis nüüd haarab ta telefoni ja hakkab helistama. Tsivilisatsiooni areng. Mõni telesari veenab, et mõrvarit ilma arvuti abita tabada pole võimalikki.

Nüüd aga tegin huvi poolest lahti nõukogude filmi "Kasulik kontakt" (1979). Seal alguses näeb miilits, kes pärast väsitavat teenistuskorda siirdub ehavalges koju, käes kandevõrk piimapudeli ja muude produktidega, et kaks tüüpi veavad raudteele kolmandat, ilmselt teadvusetut. Kõigepealt hüüab ta kaugelt eemalt "Стойте!" ─ mille peale kurikaelad muidugi plehku pistavad. Miilits neile järele ei jõua ning jookseb meelemärkusetu ohvri juurde. Nüüd peab abi kutsuma. Automaatselt ootasin, et ta võtab taskust mobiili... aga milline üllatus ─ ta võttis taskust... vile! Ja vilistas tolles inimtühjas hommikus. No tõesti, kust oleks tavaline nõukogude miilits võinudki 1979. aastal saada taskutelefoni?

Aga 2019. aastal tundub vilesignaal ootamatult primitiivne. Ehkki mine tea, telefoni patarei võib tühjaks saada, levi ei pruugi olla, keegi ei tarvitse teisel pool toru võtta (nagu enamikus põnevusfilmides) ─ ja mida siis teha?

Ei, vile olgu ikka igaks juhuks taskus.

ETIKETT JA PINTSEL

Kõige karmimat kari vajavad kõige kangemad korrarikkujad. Eriti ohtlikud kurjategijad isoleeritakse range režiimiga kinnipidamiskohtadesse, lapshuligaanid saadetakse erikoolidesse ja kolooniatesse, kus valitseb keskmisest kindlam kord ("Kaagid Kaagverre!").

Miks tekkis Euroopa kõige keerulisem ning jäigem etikett just Hispaania õukonnas? ─ Sest Hispaania sündis rekonkista (hsp reconquista) käigus. Tagasivallutuslahinguis panid selle kuningriigi püsti rüütlid, kes tundsid vaid sõjakombeid ja käitusid à la guerre comme à la guerre. Harjumuseldasa allusid nad individualistlikele sõjaseadustele. Kui saratseenid Pürenee poolsaarelt välja löödi (1492 langes viimaks Granada), tuli too sõjardite vägi allutada keskvõimule. Kes pead painutada ei tahtnud, läksid ookeani taha ─ nüüd juba konkistadooridena ─ vallutama Hispaania kroonile Uut Maailma. Kojujäänud aadlikud tuli distsiplineerida. Tuli läbi viia etoloogiline reform, lõpetades individualistliku anarhia ja kehtestades range rojalistliku etiketi, kus igaüks teab oma kohta ja kelle ees kui sügavale kummardada. Ilmekas näide: Felipe III läks kamina ees kõrbema, sest ei suudetud otsekohe leida õukondlast, kes ainsana tohtis nihutada kuninga tugitooli!

Madridiga tihedates dünastilistes sugulussuhetes Viin võttis sealt muist kombestikku üle, kuni valgustusajastul Saksa-Rooma keiser Joseph II (1765─1790) keelas valitseja ette põlvitada.

Hispaania kuningas Carlos I valitses ühtaegu Karl V nime all ka Saksa-Rooma keisririiki (1519─1556). Tema kuulsusjanust ja sellest ajendatud kunstilembusest räägib anekdoot, et kord pillanud Tizian teda järjekordselt portreteerides käest pintsli, mille keiser tõstnud maast ning ulatanud kunstnikule sõnadega: "Te kingite mulle juba teist korda surematuse."

Pierre-Nolasque Bergeret' tuntuim maal aastast 1808 kujutabki seda episoodi. Taevake, mismoodi!

Karl V istub tugitoolis, kasuk seljas, mõõk vööl, müts peas. Tiziani selja tagant paistab pooleli maal, sellel allservas kubemeni ulatuv figuurivisand keisrist: paljapäi, turvises, mõõk õieli. Siiski käib seal ateljees poseering ─ sellest annab tunnistust tugitooli taga keelpilli sõrmitsev naisfiguur. Muusika peab tekitama rahustava loomingulise õhustiku (egas too instrumentalist lautoga keisril mööda paleed sabas käi; samuti tundub väheusutav, et ta seal statsionaarselt Tizianile meeleolu loob). ─ Niisiis, keiser poseerib, Tizian pillas pintsli ja keiser ulatab selle tagasi.

Aga too anekdoot jätab täpsustamata ühe piinliku pisiasja, millele nüüd juhib tähelepanu Bergeret' maal. Nimelt: mismoodi võttis Karl V maast selle pintsli? Tugitoolist, nagu pildil, osutub see füüsiliselt, anatoomiliselt võimatuks: isteasendist ei ulatu kohe mitte mingit moodi ette põrandale küünitama. Aga kunstnik ei saanud ju näidata Saksa-Rooma keisrit püstijalu koogutamas, tagumik uppis. See olnuks solvang, laesa majestatis!

Ent kuis siis kujutleda toda anekdootlikku kunsti ülenduse akti? Kas keiser laskus alandudes kükki? Ei, keisrid ei kükita! Meenub anekdoot Hispaania kuninga Felipe IV abikaasast Maria Annast, kellele tema läbisõidul tahtis üks linnapea kinkida kohaliku toodangu näidisena siidsukad ─ nii nagu Evelin Ilves saatis Eestis esinenud Madonnale dressid (no mis haige värk meie presidentinnadel nende dressidega küll on?). Staari mänedžer viskas need pikemata prügikasti. Ka kuninganna majordoomus lükkas pakutavad sukad tagasi, lastes igaveseks lendu lause: "Hispaania kuningannal ei ole jalgu!" Sõna on vaba.

Aga kui kummardada ei saa ja kükitada ei tohi, mis võimalusi jääb veel valida? Mitte mingeid! Mida siis kosta tolle kaunilt sümboolse anekdoodi kohta keisrist, kunstnikust ja pintslist? ─ Se non è vero, è ben trovato ("Isegi kui see pole tõsi, on see vähemalt hästi välja mõeldud").

IN EFFIGIE

Juuli algul viibis Ukraina president Zelenski kaugel "Kanada pealinnas Torontos" (nõnda kõlas esialgne pressiteade, hiljem juhiti eksimusele tähelepanu ja siis parandati ära). Koduses Harkovis poodi samal ajal linnavolikogu liikmeid. In effigie, s.t kujutiste kujul (ladina effigies tähendabki portreepilti või -skulptuuri). Heas füüsilises vormis noormehed, muist mustade näorättidega, püstitasid Konstitutsiooni väljakule võllapuud ja riputasid sinna kaheksa topist, igaühel ees kellegi rahvasaadiku näopilt. Publikut paistis vähe, politseinikke üldse mitte. Vaba maa!

Sümboolne homitsiid kujutab endast maagilist akti, mis põhineb usul, et osa inimesest võib asendada teda tervikuna (metonüümiline pars pro toto). Kui valmistada kellegi kujuline nukk, õiged sõnad peale lugeda ning eriti veel kui panna sinna sisse tema sõrmeküüs, juuksekarvad, kehaeritist vm isiklikku, siis võib tollesse mudelisse nõelu-naelu torgates inimoriginaalile tõelist valu ja vaeva sünnitada või ta kogunisti tappa. Säärast voodoo-praktikat tunnevad tänini kõik maagilise arengujärgu läbinud rahvad, ka kõige tsiviliseeritumad. Kunagi pidasin raadio Ööülikoolis loengu "Ürginimene meis enestes". Ja mässajas lööb alati metslane välja. Ühel 1794. aasta Poola ülestõusu teemalisel maalil kujutatakse autodafeed in effigie: Varssavi vanalinna turul põletatakse võlla tõmmatud portreed!

Maagilisi akte näeme ümberringi pidevalt: kärsatatakse riigilippe (maailmas kõige nähtumalt USA oma), kistakse maha mälestussambaid (Bagdadis president Saddam Husseinile, Kiievis marssal Žukovile). Kevadel 1999 tulistas kitsam poliitikute kamp Mart Laari õhutusel Edgar Savisaare portreefotot ─ seegi tapmisakt in effigie. Ja nüüd loen, et Soome parempoolsed lasksid märki oma ministrite ja Sorosi piltide pihta.

Mis parata, inimene jääb Jumala ülimaks loominguks ning inimkujutis säilitab alati mingi sakraalse puutumatuse. Vaadata, kuidas ISISe fanaatikud Mosuli muuseumis kuvaldaga purustavad muistseid inimskulptuure valmistab lausa füüsilist valu.

Nüüd tehti Gonsiori tänav korda, maha pandi uus asfalt ja kõnnitee jagati pikuti pooleks kivipiirdega, mis lahutab jalgrattarada jalakäijate omast. Jalgratturitele joonistati selguse mõttes nende raja algusesse jalgratas, jalakäijatele aga kaks inimkuju: käsikäes lähevad halva kleidiga naine ja tema invaliidist poeg (üks jalg kaks korda paksem kui teine). Ma ei söanda neile peale astuda.