AEDNIK JEESUS

Aia valmistas Jumal inimesele koduks: "Ja Jehoova Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle Ta oli valmistanud" (1Ms 2: 8). Jeesus nimetab Jumalat aednikuks otsesõnu: "Mina olen tõeline viinapuu ja minu Isa on viinamäe aednik" (Jh 15: 1). Sestap võrdleb Issand end aednikuga Johann Wolfgang von Goethe tragöödia "Faust" (1808) proloogiski, kõneldes nimitegelasest:

Ta kobamisi teenib mind küll praegu,

kuid peagi selguseni jõudma peab.

Kui puhkeb õis, siis õige aednik teab,

mis vili ehib tulevasi aegu.

Aiast kui istandusest (kreeka φυτεία) räägib apostel Paulus (1Ko 3:6), võttes aedniku mustatöö endale: "Mina istutasin,... aga Jumal andis kasvada." Ent Hermas Vabakslastu mõistujutus (V 6: 2) määrab Jumal aednikuks Kristuse: "Jumal istutas viinamäe... ning usaldas selle oma Poja hoolde."

Just aedniku rolliga seondub üks piibli "eksituse"-stseene. Johannese evangeeliumis peab Maarja Magdaleena ülestõusnud Jeesust aednikuks (Jh 20: 14─15): "… Pöördus ta ümber, ja näeb Jeesuse seisvat, ja ei teadnud, et see on Jeesus. Jeesus ütleb temale: "Naine, mis sa nutad? Keda sa otsid?" Naine mõtleb tema aedniku olevat..."

Kummaline on juba seegi, et Maarja Magdaleena, kes kunagi oma juustega Jeesuse jalgu kuivatas, ei tunne teda enam ära ei kujult ega häälelt. Arhimandriit Nikifor oletab: "Kui ülestõusnud Lunastaja esimest korda kõnetas teda sõnadega "Naine, mis sa nutad? Keda sa otsid?", ei tundnud ta Issandat ära; võib-olla olid silmad pisaraid täis, võib-olla uppus tähelepanu sügavasse kurbusse, et ta armastatud Õpetaja keha ei leidnud hauast."

Aga millest võis järeldada aednikku? Tsiteeritud kirjakohta kujutavatel kunstiteostel, näiteks Albrecht Düreri "Väikese puulõike-passiooni" lehel (1509/11), on Kristusele antud õlale labidas. Labidas kõlbab küll aedniku tunnuseks (indeksmärk), kuid ikkagi jääb vastuseta küsimus, kuskohast ja milleks pidi Lunastaja üldse labida haarama.

Mispärast Maarja Magdaleena ülestõusnud Kirstust aednikuks peab, saab ilmselt seletada olustikuliselt – sellega, et Kristus ilmus riieteta. Aadamaülikond oli põllutööliste ning aednike tavapärane töörõivas antiikajast peale. Meenutame, et juba VIII/VII sajandi vahetusel e.m.a elanud Hesiodos kirjutas poeemis "Tööd ja päevad" (vv 391─392, tlk August Annist):

Paljalt sa külva ja künna, ja paljana ainult ka lõika,

kui ajal õigel Demeteri töid tahad lõpule viia.

Ka vanatestamentlik pärimus seostab aednikutöö katmatusest tuleva päevitumusega (Ül 1: 6):

Ärge vaadake mind,

et ma olen nii tõmmu,

et päike mind on pruunistanud!

Mu ema pojad turtsusid mu vastu,

mind pandi viinamägede vahiks...

Et ülestõusnud Kristust vaevalt saab "tõmmuks" oletada, pidas Maarja Magdaleena teda aednikuks ilmselt just alastuse tõttu.

Kristus oli surnuist tõusnuna hauast väljudes tõesti katmata: Johannes kirjeldab, kuidas ta jõuab Kristuse hauale "ja kummargile sisse vaadates näeb ta surnulinad seal olevat" (Jh 20: 5). Jeesusel polnud hauast tõustes linu ümber. "Ära puutu minusse," ütleb ta Maarja Magdaleenale siis (Jh 20: 17). Miks ta keelab, kui ta samas peatükis, kümme salmi hiljem, laseb Uskmatul Toomal näpu oma küljehaavasse pista? Mõlemad, nii Maarja Magdaleena kui ka Toomas kuulusid ju võrdselt jüngrite hulka. Aga naise ees seisis Jeesus riidetult. Noli me tangere.

Dürer ei tarvitsenud sellest aru saada ning andis oma puulõikel Jeesusele peale labida veel ümber niuderäti ning avara mantli ja pähe laiaservalise, varjupakkuva kübara. See moderniseering, tuvastasin oma kunagises magistritöös, muutus hiljem ikonograafiliseks traditsiooniks (nt Hans Baldung Grienile omistatud illustratsioon Straßburgi ilmikutepiiblis aastast 1540).

Renan leiab, et Ülestõusnu ilmumine Maarja Magdaleenale tekitas "selgeltnägijast naise kirg". Millegipärast pidi Jeesus ju keelama end puudutamast ─ eks naine siis üritanud kah. Aga mis ajendas teda sirutama kätt aedniku järele?

"Lutetias" (1854) kirjeldab Heinrich Heine prantsuse kunstniku maali "Samaaria naine kaevul": "Kuigi Lunastaja kuulub vaenulikku juudi sukku, ilmutab naine ta vastu siiski halastust. Pakub janusele veekruusi, ja sel ajal kui too joob, vaatab teda imelikult piieldes, varjamatult naksika pilguga. See tuletas mulle meelde ühe aruka vastuse, mille tark Švaabimaa tüdruk andis kord superintendandi-härrale, kui too eksamineeris koolilapsi usuõpetuses. Ta küsis nimelt, mille järgi samaaria naine tundis ära, et Jeesus on juut. "Selle järgi, et ta oli ümberlõigatud," vastas väike švaabitar silmagi pilgutamata."

RASSISM JA MINA

Jüri Allik postitas Facebooki viite Wall Street Journali artiklile "Alamkojas vastuvõetud resolutsioon mõistab Trumpi säutsud hukka kui rassistlikud" ja teenis õige mitu heakskiitu sõpradelt-tuttavatelt, kes USA praegust presidenti ei salli ja tahtnuksid tema asemel näha toda Clintoni-mutti (kes jälle mulle on vastik). 

Küsisin oma kunagiselt hiilgavalt õppejõult seepeale, kas ma eksin, kui arvan, et pole mitte ühtegi teaduslikku tõestust rassismi olemasolu kohta.

Vastas sõber Tõnis Arro: "Linnar Priimäe olemasolu kohta pole ka teaduslikku tõestust. Aga me kõik usume, et Sa oled olemas ja seega on see küllap ikka tõsi. Rassismiga on sama lugu vist."

Aga näe, ei ole! Minu olemasolu on ajalooliselt dokumenteeritud sünnitunnistuse ja tööraamatuga, haiguslooga, aegunud juhilubade ja mille kõigega veel. Igatahes tunnistab minu ajalist eksistentsi rohkem säilikuid kui saab leida Jeesus Kristusest. Aga rassismi kohta leidub ainult oletusi ning arvamusi. Minu sünnitunnistust ei antud välja oletuse põhjal, et võib-olla ma sündisin, aga rassismisüüdistused on kõik arvamuspõhised.

Luigi Pirandello kirjutas näidendi "Kui teile näib, et see on nii, siis see on nii" (1917). Toda pealkirjaga annab mõista kaheti. Esiteks: kui teile näib, et see on nii, siis see tõesti on nii, nagu teile näib. Ja teiseks: kui teile näib, et see on nii, siis see on tõesti nii, et teile näib. Kõiksugu ahistamis-, seksismi- ja rassismi- ja muud süüdistused seitsmekümne seitsmes XXI sajandi surmapatus järgivad esimest tõlgendust: kui teile näib, et teid ahistati nahavärvi, usutunnistuse, soo või sättumuse tõttu, siis teid tõesti ka ahistati. Teine tõlgendus aga ütleb: kui teile näib, et teid ahistati nahavärvi, usutunnistuse, soo või sättumuse tõttu, siis teile tõesti nõnda näibki.

Teisest hoiakust lähtuvalt (et ahistatuse tunne on ahistatuse tunne) sõnastas Descartes: Cogito, ergo sum ─ "kui ma tunnen, et mina mõtlen, siis tunnen ma ühtaegu oma mõtlevat mina". See on sama Ich setzt Ich, millest rääkis Fichte. Esimene hoiak (et ahistatuse tunne on sama mis ahistus) nõuab aga tundmuse-ülest tõendust.

Loogika ütleb, et tõestada saab fakti või dokumendiga. Fakti saab tõestada kas sõltumatu faktiga (faktidevaheline sõltuvus soosib loogikaviga post hoc, ergo propter hoc) või sõltuva dokumendiga (mis käib antud fakti kohta). Dokumenti tõestab sõltuv fakt (mis käib antud dokumendi kohta) või sõltumatu dokument (mitte ärakiri ega referaat).

Milline sõltumatu fakt tõestab Donald Trumpi rassismi? Milline sõltumatu dokument seda tõestab?

"Propaganda sõnastikus" (Tallinn 2011) defineerin: "Rassism on isolatsionistlik kollektiivne meelsus, mis meie-tunde seob konkreetse rassi ideoloogiaga." Pandagu tähele: kahe konkreetse rassi kokkupõrkes on kummalgi oma ideoloogia. Sellel, keda süüdistatakse, on oma ideoloogia, ja sellel kes süüdistab, on samuti oma ideoloogia. Kumb kõvemini karjub, sellel on õigus. That's it.

NÄOD JA NIMED

Julien "Père Tanguy", Agostina Segatori, Joseph Roulin, Milliet, doktor Rey ning doktor Gachet... Ma tunnen neid inimesi! ─ Kunstitarvete kaupmees, kohvikupidaja, postiljon, postiljon, suaav ja kaks närviarsti.

Kuidas saab tunda sääraseid mitteprominente? ─ Neid maalis van Gogh. Alates aastaist 1887─1890 kuuluvad nad nägu- ja nimepidi kunstiajalukku ja kultuurilukku. Kui mainitakse nende nime, kerkib haritud inimeste huulile augurinaeratus. Doktor Gachet' portree kohta kirjutas kunstnik oma õele, et see paistab "nagu ilmutus hilisema sajandi inimestele". Tol ilmutusel on nimi!

Samamoodi jäin mõttesse kord Berliinis Mapplethorpe'i näitust külastades. Tema julgete ning ülijulgete meesaktide alla on julgenud modellid lasta panna oma nime (võib-olla ka kunstnikunime): Ken Moody, Bob Love, Derrick Cross, Milton Moore, Philip Prioleau, Dennis Speight... Kui paljud neid nüüd nimepidi tunnevad, aga niipea kui tulevikus eksponeeritakse Mapplethorpe'i fotokunsti, ilmuvad saaliseintele ja kataloogilehekülgedele ka nende nimed. Puškinit parafraseerides võiksid nad uhkelt ütelda:

И на стенах фотосалонов

напишут наши имена.

Ajalugu on halastamatu, sellelt, kes sisse tahab saada, nõuab ta väraval nime. Nimetute koht pole ajaloos. Isegi salapärased tundmatud tuvastatakse, kui vaeva tasub. Müstiline mees mustas, kes Mozartilt "Reekviemi" tellis, esindas krahv Franz von Walsegg-Stuppachit, kes tahtis helitöö lasta oma nime all ette kanda abikaasa esimesel surma-aastapäeval. Aga Mozartilt tal seda teost üle lüüa siiski ei õnnestunud (tagaplaanile on jäänud ka oopuse lõpule viijate nimed) ─ too surnumissa tegi surematuks nimelt Mozarti!

Ajalugu ei salli anonüümsust. Ta ei salli ka tänapäeva, kus isikukaitse sildi taha varjatakse inimese nägu ja nimi. Näolapp kaetakse avalikkusele näidataval fotol uduga, et inimest poleks võimalik ära tunda. Ja nimi paigutatakse nüüd delikaatsete isikuandmete hulka, mida ei tohi ilma loata nimetadagi.

Oleme jõudnud olukorda, kus siseminister Mart Helme tunnistab käsi laiutades Eesti Pangaga seotud skandaalse VEB-fondi asjaolude paljastuse ummikut: "Dokumentide avalikustamisel tuleb arvestada nendes sisalduvate ametnike ja ütlusi andnud isikute ehk allikate õiguspärast huvi enda isikut mitte avalikustada."

Arad ei pääse ajalukku. Sume superbiam!