Tiit ostis Potsdamist kohvikruusi, mida kirjab Teise keisririigi esimese kunstniku Adolph Menzeli maali "Friedrich Suure flöödikontsert Sanssoucis" (1852) reproduktsioon. Kunstnik kurtis, et kui ta tolle teose kallal töötas, ei võimaldatud tal näha saali interjööri kroonlühtri valgel. Aastal 1888 troonile tõusnud Wilhelm II kutsus siis ta Sanssouci lossi ja läks talle trepile vastu, seljas Friedrichi-aegne kapteni univorm. Menzel juhiti muusikasaali, kus talle avanes omaenda maali pilt ─ pillimeeste ja publikuga, mille hulgas istus ka keisrinna, patsiga parukas peas. Tõeks läks Oscar Wilde'i aforistlik väide, et mitte tegelikkus ei loo kunsti, vaid kunst kujundab tegelikkust. Too iiri elukunstnik kirjutas:

"Loodus ei ole üldse Suur Ema, kes meid sünnitas. Ta on meie looming. Alles meie ajus ärkab ta ellu. Asjad on olemas seetõttu, et me neid näeme, ning see, mida me näeme ja kuidas me seda näeme, sõltub kunstidest, mis meid on mõjustanud."

Kunst mudeldab tegelikkust ─ ja mitte üksnes tegelikku taju, vaid ka tegelikkuse kujundust, kui elust tehakse lavastus nagu Wilhelm II tegi Menzeli maalist. Elu lavastust nimetatakse poliitiliseks kontseptsiooniks, kui see on kollektiivne, või biograafiliseks kontseptsiooniks, kui individuaalne. Juri Lotman osutab, et oma elu võib ära elada ka niisama, aga elulugu tuleb lavastada.

Ka riik võib kuskil ilmanurgas kodulooliselt eksisteerida, aga riigi ajalugu tuleb lavastada.

Öeldagu Lennart Mere või Edgar Savisaare kohta tagantjärele mida tahes ─ mõlemad olid lavastajad. Neis jätkus teatraalset närvi tuua Eesti välja ajaloo lavale. Neil oli kontseptsioon, mõlemal niihästi poliitiline kui ka biograafiline. Erinesid vaid selles, et Savisaar jutustas oma eluplaani paksudesse raamatutesse, Meri aga võttis kuklas omaks Stefan George printsiibi: "Originaalne vaim ei mõju mitte oma õpetusega, vaid oma elurütmiga, õpetuse teevad jüngrid."

Lennart Merest paraku ei jäänud jüngreid, kes jätkaksid tema tööd nii, nagu Jeesus ütles omadele: "Minge siis, tehke järgijateks kõik rahvad ning õpetage neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud pidada!" Lennart Mere nimelistest konverentsidest, kus käiakse Tallinnas kopse tuulutamas ja venevastast meelt kinnitamas, mitte mingit tulemust ei paista. Palju kära, vähe villa.

Edgar Savisaar jälle vaadaku nüüd, et keegi temalt eluloo autorsust üle ei lööks. Et biograafiat ei kirjutaks jünger nimega Juudas.

Kui aga tänane Eesti Vabariik üldse mingi poliitilise lavastuse mõõdu välja annab, siis teatraalina pean nentima, et äärmiselt kehva. Eesti poliitikalaval lööb küll kaasa palju tegelasi, aga igaüks saab öelda vaid üheainsa repliigi: "Härra, teile on kiri."

ORIENDI SÕNAD JA PILDID

"Alguses oli Sõna," kirjutab Johannes. Aga maailm ei alga piiblis mitte sõnast, vaid pildist: "Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal." Alles siis kõlavad esimesed sõnad: "Ja Jumal ütles: "Saagu valgus!""

Sõna oli Johannese järgi küll "Jumala juures" ning "oli Jumal", aga teda ei öeldud välja. Tsiteerides Karl Ristikivi luuletust "Ka sisaliku tee kivil jätab jälje" (1990):

Isegi ütlemata jäänud sõnad

on mõttes öeldud

ja kuhugi tallele pandud.

Aga sõnast sai tegu alles siis, kui ta välja öeldi, siis alles "valgus sai".

Juri Lotmani järgi tõrjus sõnakeel piltkeele välja, nii et meie elame logotsentristlikus maailmas. Isegi pildid ei käibi meil omaette keelenditena, vaid sõnalühenditena (J).

Edward W. Said juhib tähelepanu kõnekale tõsiasjale: läänlased konstrueerivad oma oriendi-kujutluse peamiselt verbaalsete tekstide varal ega oska suurt peale hakata idamaade ajaloolise pildistikuga, mis ometi pakuks palju sügavamat ja rikkalikumat arusaama. "... Oriendiga puututi kokku raamatute ja käsikirjade vahendusel, mitte ─ erinevalt Kreeka- ja Rooma-mõjulisest renessansist ─ kunstiesemete kaudu nagu skulptuur või keraamika. Üldse jäi orientalisti suhe oriendiga tekstiliseks, nii et leidub teateid mõnest XIX sajandi alguse saksa orientalistist, kellelt esmakordne vaade kaheksakäelisele india skulptuurile võttis igasuguse isu tegelda orientalistikaga."

Head näidet pakub Goethe, kelle huvi ulatus Indiani. Ta luges tõlkes Kalidasat ja katkendeid "Mahabharatast". Samas tunnistab temast kunstiloolane Boisserée: "India muinaslugudes kätkevat lõpmatu vaim ja tarkus, ta austavat neid väga sügavalt. Ainult kui seejuures ei peaks ta nägema nende pilte, nood rikuvad fantaasia, nii et võtab vanduma (bis zum Verfluchen)." Ning ise luuletas Goethe:

Nicht jeder kann alles ertragen:
Der weicht diesem, der jenem aus;
Warum soll ich nicht sagen:
Die indischen Götzen die sind mir ein Graus?

"Mitte igaüks ei suuda kõike taluda: üks väldib üht, teine teist. Miks ei peaks ma tunnistama, et india ebajumalakujud ajavad mul kananaha ihule?"

Nichts schrecklicher kann den Menschen geschehn
Als das Absurde verkörpert zu sehn.

"Inimesele ei saa olla midagi kohutavamat kui näha absurdi kehastust."

Ja teisal: "Huvi äratasid india muinaslood... Aga need vormitud ning ülevormilised koletised (Ungeheuer) ei suutnud mind tegelikult poeetiliselt rahuldada, nad irdusid liialt sellest tõepärast, mille poole lakkamatult püüdles mu meel." Klassikaline hingehäälestus ei suutnud "kunstivõõraid peletisi" (kunstwidrige Gespenster) omaks võtta ega taludagi.

Meie suhe india kujutavkunstisse jääb samuti distantseerituks. Lapsepõlves sai lugeda värvikat muinasjutukogu "Võlu-urn" (1958) ning eestikeelse tõlke väljaandjad kinkisid mulle kommenteeritud "Bhagavad-gītā", aga tolle urni-raamatu pildid joonistas Nikolai Kotšergin ja klassikateose väljaannet illustreerivad krišnaiitlikult ilusad-ilusad värvitahvlid. Vaevalt me tänapäeval, kus kanalitest tuleb igasuguseid värdjaid ja mutaboore, kaheksakäelisest india skulptuurist šokeeruksimegi. Aga india kujutavkunsti esteetikast suurt rääkida ei oska.

ILU KURBLUGU

Mu essee "Dekadents, tunnetuslik konstant" ilmus esmalt käsikirjalises almanahhis "Salong" (1978, samas ka Doris Kareva, Imre Siil, Jaan Undusk jt) ─ mille võimud põlustasid. Kirjanike Liidu Tartu osakonna sekretär Kalju Kääri noomis: "Ah nüüd harrastate siis mingisugust salongikirjandust!" Ent peagi legitimeeris selle teksti "Loomingu" Raamatukogu, trükkides ta uuesti "noorte loomingu" kogumikus "Sõna 2" (1980, nr 46/47).

Rääkisin seal ilu rahustavast toimest ja kiretusest kui ilu-elamuse seisundist. Abstraktsest Ilust. Keskaja universaalide-vaidluses esindaks selline autoripositsioon "realiste", kes väitsid, et üldmõisted eksisteerivad reaalselt juba enne neile vastavaid konkreetseid üksikobjekte. Vastasleeri "nominalistid" esindasid vastupidist veendumust ─ et tegelikult on olemas vaid konkreetsed üksikobjektid, mille põhjal inimene tagantjärele üldistab oma pähe kontseptid. Ockhami William näiteks kinnitas, et üldmõisteid nagu "inimkond" tegelikkuses ei olegi ja tegelikud inimesed ei saa mitte kuidagi "inimkonnas" osaleda (mõtlemiskoht!).

Nõnda eksisteerib tegelik inimilugi üksnes konkreetsete ilusate inimeste kujul. Ja sureb koos nendega. Aastal 1987 tõlkisin Schilleri "Neenia":

Ilugi surema peab! Mis inimest, jumalaid köidab,

   Hadese raudne rind iial ei liigata sest.

Kord vaid äratas armastus varjudevalvuris leebust,

   Rangena lävelt kuid veel võttis, mis kinkinud ta.

Aphrodite ei paranda ilusa nooruki haava,

   Mille on kehasse tol rebinud metskuldi kihv.

Surematugi ema ei päästa sangarist poega,

   Skaia väraval kui langedes täitub tol loos.

Aga ta lainetest tõuseb Nereuse tütarde seltsis,

   Tõstab kaebusehäält, meeles vaid jumalik poeg.

Näe, siis nutavad jumalad, nutavad ka jumalannad,

   Ilu mööduv et on, täius et surema peab.

Suur on isegi kaebelaul olla kallite huulil,

   Sest et madalus kaob kõlatult Orkuse teed.

Saint Victori koolkonna filosoofid väitsid, et ilu elatakse läbi kui rõõmu, Püha Bonaventura meelest kui armastust ("ilma armastuseta ei sünni rõõmu"). Schiller aga kogeb kurbust, kurbust ilu kaduvuse pärast.

Mida suurem ilu, seda sügavamat hingeahastust põhjustab tema kaotuse paratamatus. Seda meeleheitlikum võitlus käib tema alalhoiuks. Inimene kannab oma ilu nagu needust, mis ei anna rahu, millega käib kaasas pidev kohenduse kohustus, teeninduse mure. Ilu on aja, raha ja mõistuse moolok. Rahuldamatu.

Omada võõrast ilu! Tänaval panen tähele, kuidas sõprade paaris, üks ilus, teine tema kõrval inetu, paistab too inetum alati õnnelikum. Iha ilu vallutada võib kihutada kollektsionääri hulljulgusele. Ja kadedale meeleheitele, nähes ilu väärtust raisatavat odavatele aktsiatele. Parasiitliku küllastamatu himuna elab ilu inetuteski.

Kuid ühel päeval lahkub ilu börsilt. Cicero küsib "Tusculumi vestlustes" valusalt: "Miks mitte keegi ei armu ilusasse rauka?" Schiller nutab taga Adonist ning Achilleust, mitte ahhaia või trooja habemikke. Kas pole siis õigus Visnapuul:

Nii ilus on surra kui oled noor,
nii päikesen magama minna.

Mitte miski ei too maailma nii palju õnnetunnet kui ilu. Mitte miski ei too maailma nii palju kurbust kui ilu.