Linnar Priimägi. Protokoll 18 ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Linnar Priimägi
Linnar Priimägi Autor/allikas: Pressimaterjalid

Kultuuripsühholoog Linnar Priimägi protokollib ühiskondlikke nähtusi, analüüsides nende tähendusi kultuuris ja elus.

MEESTETÖÖ JA NAISTETÖÖ

Nüüd kustutatakse vahet "meeste töö" ja "naiste töö" vahel. Inglismaalt tuli teade, et reklaamidest pagendatakse traditsiooniline tööjaotus, ei tohi enam näidata perenaist ja peremeest, nende erinevus peab olmesüžeedes ähmastuma. Kuidas britid toda seadust hakkavad ellu viima, kui avalikus meediaruumis enam ei tohi näha koduperenaise kuvandit, läheb raskeks ette kujutada. Umbes nagu Brexitiga: elame ─ näeme.

Miks professionaalsed soorollid üldse tekkisid? Ja kui nad nüüd kaovad, kas siis koos oma tekkepõhjustega?

Naistetöö sai alguse, kui mehi läks vaja mujal, kui neile leidus teisal tõhusamat rakendust. Iidsest ajast käisid mehed metsas lihajahil, naised harisid kodupõllu taimi. Mehed läksid sõtta tapma, naised jäid koju lapsi kasvatama. Venemaal hakati XVIII sajandi keskel Alam-Tagilis valmistama metallkandikuid, mis said kuulsaks oma maalingutega. Kunstnikena tegutsesid mehed. Et aga omanikel Demidovitel nappis töökäsi raskemas tootmises, siis keelasid nad meestel kandikuid kirjata (erand tehti invaliididele). Naised võtsid järje üle ning alamtagili kandikust sai naistetöö.

Tänapäeval, kus globaliseeruvas maailmas sooline tööjaotus kaob (säilides siiski traditsioonilistes ühiskondades), ei peaks mehi enam mingiteks erakorralisteks ülesanneteks tarvis minema, vähemalt tsiviilelus väidavad naised end iga asjaga toime tulevat sama hästi ja nõuavad sama palka.

Viimane ürgaegne rudiment ("tugevam sugupool" ja "nõrgem sugupool") torkab silma spordis, kus ei eristata naiste- ja meestealasid, küll aga võistlevad jürid ja marid eraldi. Aga tsiviliseeritud maailmas kerkivad juba probleemid.

Skandaaliks kujunes augustis 2009 naiste 800 meetri jooksjale Caster Semenyale määratud sootuvastus (ta paistis ikka väga mehe moodi küll). Aastal 2014 laskis soomlane Vesa Räsänen lõigata ennast Vera Räsäseks ja kippus kuuli tõukama naiste sarjas: "Nüüd tahan vaid samu õigusi, mis on naistel ja naissportlastel. Olen teiste naistega võrdne." Muidugi ei saanud meeskonnakaaslased säärast ratsukäiku ausaks pidada. Ja nüüd mai lõpus lugesime rõõmusõnumit, et ROK-i reeglite järgi ei pea mehed naiste seas võistlemaks soovahetusoperatsioonigi tegema! Kõrvaldatakse viimane ürgaegne igand.

O tempora, o mores! Millal keelatakse üldse avalikustada inimese sugu spordis, reklaamis ja kõikjal mujal? Ja mis saab siis inimsoost?

TEADUS NING EBATEADUS

Nõukogude teadus arenes isoleeritult – мы сами с усами! Eriti teadusfilosoofia, mida pidi pressitama-venitatama marksismi-leninismi ja dialektilise materialismi Prokrustese sängi. Jahvatati skolastilist terminite saepuru. Ilma põhjalikuma klassikalise hariduseta teaduste kandidaadid ja doktorid üllitasid kõlavate pealkirjade all juuksekarva-lõhestusi, just nagu nood aitaksid teadust kuhugi edasi. Kunagi avaldasin Derrida kohta retsensiooni "Labürint pole liiklusvahend". Enamiku nõukogude "filosoofide" (filosoofiatöötajate) mõttevilju nüüd üle vaadates tekib soov piduliku antiikse "labürindi" asemel öelda "puukoi uuriskäigud": nagu toonesepa vastsed nad muudkui järavad ning uuristavad – aga edasiminekut pole vähimatki. Ja kui nad kaua ühe ning sama kallal närivad, siis kukub sara viimaks kokku.

Tundsin meditsiiniteaduste doktori Konstantin Platonovi psühholoogia-alaseid tekste varemgi, nüüd puutus pihku kogumik tema artikliga "Analoogia tähtsus psüühika funktsionaalsete struktuuride evolutsioonis". Voh, mõtlesin ma, nüüd räägib keegi analoogilisest mõtlemisest, millel põhineb igasugune loome! Aga juba teisel leheküljel pidi pettuma: ta kasutab termineid ligadi-logadi nagu provintslane. Analoogia vastandab ta homoloogiale, mõistes "homoloogia all päriliku arengu seaduspärasid, analoogia all aga funktsioonide ühtsuse seaduspärasid, mis ei sõltu mitte pärilikust arengust, vaid üldistest keskkonna nõuetest". Vastandada pärilikke ja keskkondlikke arengutegureid pole uus. Aga milleks säärased pealtnäha targad, ent sisult täiesti kipakad terminid, mis mingit vastandipaari ei moodusta ja millest üks toetatakse objektiivseks peetavale taksonoomiale (Platonovil esmassuused – teissuused), teine aga iseloomustab uurijat subjektina? Milles seisneb niisuguse mõttekeerutuse teaduslik väärtus?

Kui kosutavalt ja harivalt mõjub selle kõrval Jaan Unduski artikkel bioloogilise mõtte ajaloost: "Energiageenius. Wilhelm Ostwaldi eluvaatest" ("Teadusmõte Eestis, VIII: Teaduskultuur"). Platonovi pika heietuse ütleb see ära üheainsa lausega: "Kaks organismi võivad olla sarnased, ilma et üks neist tuleneks teisest."

Aga taust on sügavam: Baeri ning Uexkülli darvinismivastane poleemika: "Darvinist täidab üleminekud kahe empiiriliselt diskreetse, aga loogiliselt ülesehituselt sarnase organismi (näiteks inimahvi ja inimese) vahel ajametafooriga: üks on muundunud teiseks 'pikka aega kestnud' arenguprotsessi tagajärjel. 'Pikk aeg' on otsekui väljavabanduseks asjaolule, miks me seda protsessi isegi lühemates fragmentides iial jälgida ei saa."

Ja kui ma viidatud kirjanduse loendist veel leian Ostwaldi "Grosse Männer", siis süveneb usaldus Jaan Unduski pädevuse vastu veelgi (me oleme tänases Eestis vist ainsad, kes toda raamatut lugenud).

Reaalteadustes tühistab iga uus lahendus varasemate vajaduse. Koperniku heliotsentristlik maailmamudel muutis Ptolemaiose geotsentristliku tarbetuks kui arvutuslikult liiga keerulise (ehkki põhimõtteliselt sama õige). Humanitaarteadused pole mitte substitutiivsed, vaid kumulatiivsed, nad mitte ei asenda varasemaid teadmisi, vaid liituvad nendega. Unduski ja Platonovi erinevus seisnebki selles, et Platonovil pole teadusloolist haridust, ta tunneb uhkust, et püstitab oma teooria tühjale kohale.

Oo, lugupeetud Konstantin Konstantinovitš, teadusloos ei ole tühja kohta!

RISTSÕNAD KUI MUDEL

Postimees avaldab trükis ja netis masina koostatud ristsõnu. Mitte kuigi keerulisi, neid võib lahendada samuti masinlikult. Ja veebist tuleb tagasiside: "Tublilt täidetud!" Kas see hinnang kiidab lahendaja tarkust? Võimalik, et tarkust saab määratleda ka viktoriini abil: kes teab õigeid vastuseid (või arvab nad ära), see ongi tark. Postimehe "Ristsõnamängus" tuleb alati täita 102 täheruutu. Nii saaks isegi mõõta: tühjaks jäänud ruutude protsent näitaks tarkuse puudumise määra.

Ristsõnad kui tarkuse tanner ─ seda kontseptsiooni esindas Postimehe klipp väga sümpaatsest ning intelligentsest 18-aastasest Joonas Jürgen Kiselist, matemaatika- ja lingvistikaolümpiaadi võitjast, juba neljandat aastat Eesti parimast ristsõnalahendajast. Vähem kui kümne minutiga sai ta jagu Arteri leheküljest. Üksainus tühine ruut jäi tühjaks: vene kirjanik HAR_S. See vihjetega viktoriiniküsimus vastust "(Daniil) Harms" ei saanud. Ütleksin ikkagi: tublilt täidetud! Tark poiss.

Raamatus "Kultuur ja plahvatus" eristab Juri Lotman kahte tüüpi "mittetarka" ─ Lolli ja Hullu. Ma tsiteerin:

"Loll ei ole võimeline ümbritsevale paindlikult reageerima. Tema käitumine on täiesti ennustatav. Ainus talle jõukohane aktiivsuse vorm on olukorra ja oma tegevuse vaheliste õigete suhete rikkumine. Tema toimingud on stereotüüpsed, kuid ta ei rakenda neid õiges kohas... Midagi uut ta välja mõelda ei suuda, seepärast on tema teod totrad, kuid täiesti ettearvatavad.

"Lollile" vastandub "tark", kelle käitumist määratletakse kui normaalset. Ta mõtleb nii, nagu kommete, mõistuspärasuse või praktilise kogemuse kohaselt tavatsetakse mõelda. Seega on tema käitumine samuti ettearvatav, seda kirjeldatakse normina ning see on vastavuses seadusetähe ja tavandireeglitega.

Süsteemi kolmas element on meeletu käitumine, hullu käitumine. Viimase eripäraks on selle kandja täiendav vabadus keelde rikkuda, ta võib sooritada tegusid, mis "normaalsele" inimesele on keelatud. See muudab tema toimingud ettearvamatuks. Pideva käitumissüsteemina on niisugune omadus hukatuslik, kuid teravates konfliktsituatsioonides osutub ootamatult üsnagi efektiivseks."

Ristsõna mudelis tähendaks see, et Tark täidab kõik ruudud ootuspäraselt õigesti ja Loll ei tea vastuseid. Hull aga täidab etteantud ruudustiku täiesti veatult, ühegi lüngata... kuid vastustega omaenda esitatud küsimustele ─ lahendab etteantud ülesande uutmoodi.

Targa tarkus näitlikustab inimvõimet, mida nimetatakse leidlikkuseks, kombineerimisoskuseks (sellele tuginevad ka intelligentsustestid): leida vanades struktuurides (ristsõna ruudustik) õigete vastuste uus kombinatsioon.

Hull ent reformib õigsuse mõtet ennast, ruudustikus etteantud küsimused asendab ta uutega. Ta küsib teisiti! Seda inimomadust nimetatakse loominguks. Loomingulisus ilmneb niihästi kunstis kui ka teaduses. Need mõlemad ei otsi oma arengu murrangulistel ajajärkudel mitte uusi vastusekombinatsioone vanadele küsimustele, vaid uusi hulle uute küsimustega. Vastuseid saab ainult leida, luua saab ainult küsimusi.

Toimetaja: Rutt Ernits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: