Linnar Priimägi sai tuntuks 1980. aastatel paljuski tänu sellele, et kujundas toimetajana tollasest Tartu ajalehest Edasi silmapaistva kultuurilehe, mille laupäevaseid kultuurikülgi oodati suure põnevusega. Seal esinesid meie parimad kirjanikud-esseistid-tõlkijad: Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Aivo Lõhmus, Henn-Kaarel Hellat, Linnart Mäll, Jaan Unt... Mäletan, kui uhke tunne oli mul endal pääseda sinna kultuuriküljele ühe Bunini novelli tõlkega (Edasi 21. 12. 1985). Samas vallandas Priimägi vahel üliteravaks muutunud poleemikaid, kogudes rohkesti nii pooldajaid kui ka vaenlasi.¹

Aga alles nüüd on mitmed Priimäe tollased artiklid jõudnud kõvade kaante vahele: eelmises kogumikus "Minu Goethe" (2018) oli 13 ja nüüdne "Luule ja tõde" hõlmab 7 Edasis ilmunud artiklit. Ning küllap saaks Priimäe kirjandus- teatri- jm arvustustest kokku seada veel mõne kogumiku.²

Goethest inspireeritud pealkirjaga "Luule ja tõde" sisaldab 40 pala ajavahemikust 1980-2018. Esmalt püüavad pilku maailmakirjanduse klassikute originaalsed käsitlused: Boccaccio, Montaigne, Schiller, Stendhal, Rimbaud, Rilke, Thomas Mann, Camus, Mauriac, Grass. Enim viidatud autoriteks on Goethe ja Juri Lotman.

Kuid kõige intrigeerivamad on mitmed Priimäe seisukohad, kui juttu tuleb eesti uuemast kirjandusest ja meie filoloogilise mõtte olukorrast. Tema üldhinnangud meie praegusele kirjandusele on sageli pea täiesti eitavad. "Praeguses eesti kirjanduses, kus teoste asemel virnastatakse tekste ja tekstikogumikke nagu Vändras saelaudu, kohtab luulelist andekust, intonatsioonilist meisterlikkust haruharva" (lk 199). Teisal, sõnavõtus "Kirjandus või mitte?" kutsub ta üles lausa eesti kirjanduse Augeiase talle puhastama (lk 226).³

Üks põhimõttelisemaid artikleid kannab pealkirja "Filoloogia, mida enam pole", siin väidetakse, et pärast Juri Lotmanit "...algas filoloogia loojang Eestis. Järelvägi konstrueerib semiootilisi keerdkäike, arvates, et labürint on liiklusvahend" (lk 231). Muide tasuks seda artiklit lugeda kõigil, kes armastavad pidulikult rääkida Euroopa (või euroopalikest) väärtustest. Tuues näiteid, kuis neid väärtusi on hoopis vildakalt tõlgendatud, lisab Priimägi: "Niisuguseid libesõnu (Tõnjanovi ütlus), sääraseid libapoliitikuid paljastada jääb filoloogi kui võitleva humanisti südametunnistusele" (lk 246).

Karmilt piitsutab ja naeruvääristab Priimägi ka filoloogilist moemõtlemist. "Aquino Thomas püsib tänapäevani produktiivne (ld. pro-ducere 'edasi juhtima'), aga kõik need mõnekümne aasta eest nii populaarsed Derridadad ja Lacancanid on lavalt lahkunud" (lk 249).

Muidugi pole Priimäe teravused jäänud sama teravate vastukajadeta. Üks põhjalikumaid Priimäe kriitikuid Mihkel Mutt on tunnistanud: "Raske on ta kirjutisi lugedes iga kord öelda, kus lõpeb illustratsiooniks vajalik näitematerjal ning algab parasitaarne, endameeldivuslik ja rahulolev tarkusmolekulide voog."⁴

Oleks aga täiesti vale väita, et Priimäe vaimuilmas on tooniandvaks kõrk, vaimuaristokraatlik negativism. Leiame siit ka külluses lõike, kus autor eksponeerib oma positiivseid, ülesehitavaid seisukohti.

Milline on siis Priimäe ideaal filoloogias? "Raudkindlust sisendavad vana, tsaariaegse kooli filoloogid, kelle kirjutistest on tunda vankumatut asjatundmist, lüngatut allikate valdamist ja viimseni vastutust iga oma väite eest" (lk 243-244).

Hiljuti möödus sada aastat Gustav Naani sünnist. Toogem siin ära Priimäe hinnang Naanile: "Tõeline sotsiaalteadlane on see, kelle mõttel ja sõnal jätkub jõudu kanduda rahva, esiteks muidugi haritlaskonna sekka. Puudutada probleeme, mis korda lähevad sedavõrd, et neid omavahel arutama hakatakse. Seda suutis Gustav Naan stagnatsiooniajal oma artiklitega ning veelgi ilmsemalt esinemistega. Mäletan üht suvepäeva, kus kuulajad ei mahtunud Tartu Vanemuise tänava ringauditooriumi ära. Kes neist etteasteist vahetult osa ei saanud, sellele on raske seletada, kui ärgitavalt mõjus toonasele intelligentsile tema individuaalse mõtlemise julgus, lai lugemus ja järelduste järskus." (lk 445).

Järsk, kohati jõhkruseni otsekohene on ka Priimägi ise. Aga küllap on vaja, et keegi ikka ja jälle hüüaks: kuningas on alasti! Ja küllap on lõpuks ka Priimäe suurimatel teravustel oma tervendav, meie vaimuilma puhastav mõju.

1 Üks Priimäe algatatud ja eriti meeldejäänud suurpoleemika puhkes Voltaire'i "Filosoofilise sõnaraamatu"tõlke ümber; sellest on tasakaaluka ülevaate andnud Ott Ojamaa: "Voltairomontemachia" – Looming 1986/12, lk 1707-08. Tunnistan ka üles ühe nooruspatu: luiskasin oma Tallinna-tuttavatele, et poleemika haripunktil TÜ raamatukogu konverentsisaalis oli maja ette valvesse kutsutud kaks kiirabiautot – ja seda jäädi uskuma!
2 Priimägi on kirjutanud vist kõigi aegade kõige kriitilisemad arvustused nt Doris Kareva ("Kadunud originaal" – Looming 1997/12) ja Indrek Hirve luule kohta ("Ainult iseendast" – Looming 1998/12).
3 Siinkohal meenub üks Priimäe kunagine kirjutis, kus ta paljastas mitmeid meie uuema aja päris- ja poolklassikuid ning lisas lõpuks: "Vaid noor Mehis Heinsaar näib teadvat, misasi kirjandus on." – "Eestis kestab ühepäevakirjanduse aeg" – Eesti Päevaleht 21. 6. 2002
4 Mihkel Mutt, "Inimesed, olge valvsad – Priimägi!" – Vikerkaar 1996, 5/6, lk 183. Mihkel Mutt on kirjutanud veel ühe veidi pikema loo: "Linnar Longplay" – Looming 1999/9, lk 1415-20.