Ants Orase poolt koostatud ja 1938. aasta kevadel Tartus ilmavalgust näinud antoloogia "Arbujad. Valimik uusimat eesti lüürikat" (2. trükk Tallinn 2001) oma 186 luuletusega on meie luuleloos jäänud ainulaadseks kultusraamatuks, mida saadab esimese iseseisvusaja vaba vaimu paistus, kõrgvaimselt mütoloogiline kuldne hõllandus. Seda nimbust kaunistasid ja kinnistasid eriti Bernard Kangro üliheal paberil ja külluslikult illustreeritud esseistlikud meenutusraamatud "Arbujad" (Lund 1981) ja "Arbujate kaasaeg" (Lund 1983).

Diplomaatiline Kangro hoidus 1940. aastale järgnenud sündmuste valgustamisest, piirdudes mõne ettevaatliku punktiiriga, ja nii ei liigitatud neid raamatuid tollases ENSV-s lausa keelatud kirjanduse alla. Samas kavandas Kangro arbujatest ka kolmandat köidet, mis jäi aga tegemata.

Filmilavastaja ja -operaator Vallo Kepp (1950), kes eriti viimastel aastatel ilmutab tugevat kirjandusloolist ambitsiooni, on otsustanud omal viisil Kangro tööd jätkata, tema vastne kogumik "Üheksa arbujat" valgustab üsna põhjalikult ka sõpruskonna hilisemat käekäiku. Seejuures on ta kohati üpris poleemiline või lausa väljakutsuv, kui teatab, et peab oluliseks "kahtlemist kõiges, mida ülikoolist tulnud eesti filoloog iseenesestmõistetavaks peab" (lk 261). Ja näiteks arbujatest tehtud teatritükkide autorid on talle aina tundunud "oma klišeelike käsikirjade pantvangina" (lk 246).

Raamatu alus ja esimese kolmandiku sisustaja on saanud esmalt ajakirjale Mari aastail 2013–17 kirjutatud artiklid, mida järgnevates peatükkides on täiendatud ohtra kultuuriloolise killustikuga (sealhulgas ka arbujatest tehtud filmide sünnilugudega).

Nii on "Üheksa arbujat" küll mõneti ebaülevaatlik (puudub ka nimeregister), siin on tervikusse sulandumata hargnemisi, tarbetuid kordusi ja pisifaktide kollektsioneerimist ("teadmiste kübemekeste, vihjete ja viidete õngitsemine", ütleb ta selle kohta ise lk 280), kuid samas on autor suutnud välja kaevata ka hulga uudislikku materjali ning esitanud köitva kollaaži arhiivileidudest, kirjadest ja mälestustest (ning juba ka mälestuste mälestustest).

On mitmeid autoripoolseid kui ka meenutustest üles korjatud irriteerivaid väiteid, nt et Juhan Viiding võinuks sündida Betti Alveri pojana (lk 100). Meenutatakse legendi Georg Mere väikese poja Lennartiga Berliinis malet mängivast stipendiaat Uku Masingust (lk 25). Või näiteks olevat Betti Alver küsinud Valmar Adamsi kohta: "Kas teie suudate talle kätt anda?" (lk 246).

Ehkki Alver ja Masing elasid aastakümneid teineteisest vaid mõnesaja meetri kaugusel, puutusid nad pärast sõda kokku vaid ühelainsal korral – Alveri juubelil Uluotsa majas (Eha Masingu teade lk 161).

On omamoodi kõnekas kurioosum, et Bernard Kangro saatis Rootsist Tartusse Betti Alverile ligi 30 kirja, ent ei saanud ainsatki vastust (lk 160 ja 176); autor pakub siin järgmise omapoolse seletuse: Alver oli harjunud tema kui "vaimupreestritari" poole pöördujate "aupakliku, pisut lömitava stiiliga", Kangro aga "lendab peale" oma "absoluutse võrdsusega ja kohatise kirjastaja nõudlikkusega, millega Betti Alver ei olnud harjunud oma "diskreetse" koguduse keskel." Psühholoogiliselt tabavad, vahel ka vastuvaidlemist ärgitavad tähelepanekud on autori tugev külg.

On juttu tehtud ka arbujate sõpruskonna satelliitidest (Arno Vihalemm, Laur Tamm, Enn Uibo, Helmut Tarand), aga siin ei minda Kangro raamatutes juba esitatud andmestikust palju kaugemale. Kuid samas on "põhiarbujate" kõrval loodud meeldejääv portree ka suhteliselt eraldiseisvast ja eriti vastuolulisest Mart Rauast.

Autor esitab rohkesti lahtisi otsi, millest võiksid kinni hakata tulevased uurijad (nt pole talle silma hakanud ühtki käsitlust arbujate omavaheliste mõjutuste kohta), ja ütleb koguni nii: "Arbujaid ja arbujalikkust on pargitud mitme teooria valgusel, segatud Poe ja Baudelaire'iga kokteilideks, kuid nähtuse kirjandusloolisest ja isikuloolisest panoraamsusest ollakse kaugel." (lk 250).

Kirjapandut ilmestavad filmilikud visioonid. "Õhku jääb küsimus: kas arbujad üldse viibisid mingil ajahetkel kõik üheksakesi kusagil koos, nii nagu nende looming kõikide erinevuste kiuste?" (lk 256).

Lubatagu mul lõpetuseks ära tuua ka üks isiklik temaatiline meenutus.

Varsti pärast Betti Alveri luulekogu "Korallid Emajões" (1986) ilmumist tegime koos sõbra Jaak Kärdiga paadisõidu mööda Emajõge (siis tegutses seal veel sõudepaatide laenutus). Käisime ka Jänese raudteesillal ja arutasime, milline võinuks olla Alveri korallidest kaelakee kõige tõenäolisem visketrajektoor (kee jõkkeheitmist "kõrge kaarega" kirjeldab Vallo Kepp oma raamatus lk 267). Seejärel paadiga silla all tiirutades tundus jõe põhjas tõepoolest midagi helkivat. Tahtsin sukelduda ja hindamatu aarde välja tuua, rikastamaks me avalikkust kirjandusloolise sajandi leiuga, ent sõber Jaak, suure pedagoogi Vello Saage õpilane, laitis selle kavatsuse maha. Sest mis saaks siis Alveri raamatu nimiluuletuse tõeväärtusest? Ehk peaks koguni luulekogu pealkirja muutma ("Korallid, mis olid Emajões")? Nii et pärast pikemat diskussiooni loobusin sukeldumisest ...

Jah, ega realiteet ikka müüdi vastu ei saa!