70 aasta eest raputas maailma Pariisis aastal 1949 toimunud kõmuline kohtuprotsess, sadade tunnistajatega "sajandi protsess", kus julgelt paljastati – ka mitmete vasakharitlaste jaoks – stalinliku N. Liidu kuritegelik iseloom, koonduslaagrid ja massimõrvad, ning mida kajastas paljude riikide meedia, seda ka eesti pagulaskonnas.¹ Selle protsessiga sai maailmakuulsaks läände "ära hüpanud" Viktor Kravtšenko, kes saavutas veenva võidu Prantsuse kompartei tulihingeliste propagandistide üle, kuigi prantsuse kommuniste toodi toetama sellised raskekahurid nagu Jean-Paul Sartre² ja Nobeli laureaat Frédéric Joliot-Curie.³

Kohtuprotsessi ajendiks olnud Kravtšenko poliitiline autobiograafia "Ma valisin vabaduse" (I Choose Freedom, 1946, eesti keeles 1948, seda müüdi Prantsusmaal 1955. aastani üle 500 000 eksemplari), mida sain esmakordselt lugeda aastal 1991, on minu jaoks olnud tähelepanuväärne teos, mida tasub meenutada veel aastakümneid hiljem.

Autori Viktor Kravtšenko (1905 – 1966) näol oli tegemist 1920.-30. aastate veendunud kommunistiga, kes polnud seejuures niivõrd ideeline teoreetik, vaid eeskätt praktline organisaator, ja kes pettus kommunistlikus süsteemis just selle süsteemi põhimõttelise ja parandamatu majandusliku ebaefektiivsuse tõttu.

Kravtšenko tõusis süsteemis üsna kõrgele kohale, nii et tal oli põhjalik info nii "all" kui "üleval" toimuvast; võib arvata, et kui ta poleks 1944. aastal Nõukogude Liidust ära karanud⁴, siis võinuks ta ehk jõuda poliitbüroosse või eriti soodsal juhul vahest isegi saada partei peasekretäriks – "ustava leninlase" ja "suure rahuvõitleja" Leonid Brežnevi karjääri algus oli ju üsna samasugune, nad mõlemad õppisid Dneprodžersinski metallurgiainstituudis ja olevat tollal olnud lausa suured sõbrad.

Raamatus "Ma valisin vabaduse" näeme autori teravat psühholoogisilma ja analüüsivõimet (tõsi, tal oli kirjutamisel häid abilisi), teos annab Stalini ajast mastaapse tervikpildi. Näiteks perestroika alguses laineid löönud Aleksandr Beki romaan "Uus ametikoht" (e. k. 1988) käsitleb ju suures osas samu majandusteemasid, aga hoopis lahjemalt.

Miks ikkagi kukkus kokku nõukogude kurikuulus "plaanimajandus", täpsemalt käsumajandus kõigi oma viisaastakute ja stahhaanovliku lööktööga? Kravtšenko teosest leiame sellele küsimusele vägagi detailse ja veenva, võhikulegi arusaadava vastuse.

Samas annab raamat üsna usutava ja põhjaliku (ühe vähestest)⁵ pihtimuse kommunistlike ideaalide kokkuvarisemisest.

"Kuid pole ühtki vaimset alatust," ütleb autor, "mida ei suudaks läbi suruda valitsus, kelle käes on täielik kontroll ajakirjanduse, raadio, kooli ja poliitiliste platvormide üle" (lk 209-210).

Mitmed värvikad kirjeldused aitavad jõuda otse Stalini aja südamesse, esitagem siin mõne lõigu stiilinäitena (teoses märkimata jäänud tõlkija keelepruuk säilitatud):

"Vastavalt saadud korraldusele ilmusin õhtul jälle NKVD-sse, väsinuna, närvilisena ning kibestununa. Ülekuulamised kestsid vaheaegadeta ligi kuu aega. Elasin läbi väsimuse ning uneta-oleku kohutava piina, millist keegi vaevalt suudab mõista, kes seda isiklikult kogenud pole.

Nikopoli hundid – Dorogan, Gershgorn, Los ja teised – ulusid mu vere järele. Nad olid valmis mind liige-liikmelt puruks rebima. Võis peagu näha ila tilkumas saagi ootel nende suunurkadest. Miks? Miks? Mis võis neil minu vastu olla?

Selle tagakiusamise sügavam põhjus asus tõenäolikult inimhinge perversses loogikas. Kogu asi oli nende silmis muutunud põnevaks jahiks, kusjuures jahimehed saagist loobuda ei tahtnud. Alguses polnud neil kindlasti minu vastu mingeid erilisi tundeid, ei ühes ega teises suunas. Kuid tagaajamise vältel, jälitamise kuumuses tekkis vihkamine. Nüüd tahtsid nad iga hinna eest mängu võita, ning lisada mu nahk oma veriste trofeede kogule.

Sealjuures püüdsid aga jahimehed siiski kinni pidada mängureegleist, vähemalt väliselt." (lk 158).

Kremli hundid jälitasid eelnevate ridade autorit ka USAs, ta pääses küll mitmest atentaadikatsest, kuid tema surma (aastal 1966) asjaolud on siiski küllalt kahtlased ja mitmed autorid ei usu meelekindla vabadusvõitleja väidetavat ootamatut enesetappu.

Kravtšenko raamat ja selle ümber tiirelnud Pariisi kohtuprotsess oli valus hoop stalinlikule režiimile ja õieti kogu maailma kommunistlikele propagandistidele. Ega viimased osanudki teha midagi muud kui papagoidena korrutada: reetur! – laim! – reetur! – laim!...⁶

Ingliskeelne Vikipeedia kinnitab, et raamat "Ma valisin vabaduse" on jätkuvalt populaarne, seda on inglise keeles avaldatud koguni 73 korral (prantsuse keeles 42, saksa keeles 28 korral).⁷ Vastavalt pealkirjale avaldub raamatus ka mingi eriliselt kirglik, üldinimlik ja aegadeülene vabaduspüüd. Ehk tasuks see ainulaadne paljastusteos meilgi uues tõlkes uuesti välja anda. 

1 "Pariisi kohus selgitagu tõde Venemaast" – Eesti Post 21. jaanuar 1949, nr 3, lk 1; V. P., "Kravtshenko kaitseb oma au. Poliitiline suurprotsess Pariisis" – Välis-Eesti 23. jaanuar 1949, nr 4, lk 6; "Kohtumõistmine stalinismi üle" – Eesti Teataja 30. jaanuar 1949, nr 8, lk 2; "Prantsuse kommunistid ründavad Kravtshenkot" – Välis-Eesti 13. märts 1949, nr 11, lk 1; "Kravtshenko võit Pariisis" – Välis-Eesti 10. aprill 1949, nr 15, lk 1
2 Sartre'i puhul oli asi kaunus groteskne: kuigi ta kaldus sümpatiseerima kommunistidele, manati samal ajal stalinistlikus ajakirjanduses tema eksistentsialistlik filosoofia maapõhja.
3 "Vähe sellest, et ta [Kravtšenko] võitis protsessi – ta algatas oma hagiga ka ühe kõige suuremat tähelepanu äratanud poliitilise protsessi sõjajärgses Lääne-Euroopas" – Andres Küng, "Tuule lapsed. Peatükke kaasajooksikluse ajaloost", LR 1990, nr 10, lk 43
4 Kahepalgeline poliitika. Nõukogude silmapaistva tegelase paljastus – Eesti Sõna 7. aprill 1944, nr 81, lk 1
5 Ühe sellise teosena meenub Arthur Koestleri "Pühendatud" (1995), mida olen ka arvustanud: "Miks sa astusid parteisse?" – Postimees 24. 5. 1995 ja raamatus "Kulli pilk", Tartu 2005
6 Näiteks raevutsev poola/ukraina kommunistlik agitaator-kirjanik Wanda Wasilewska kuulutas Kravtšenko "alatuks reeturiks ja laimajaks" ("Pariisis ja väljaspool Pariisi" – Sirp ja Vasar 25. juuni 1949, nr 26, lk 2).
7 https://en.wikipedia.org/wiki/I_Chose_Freedom