Arvustus. Meeldivaks kirjutatud absurd ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Aleksander Müller ehk Mülleri Sass
Aleksander Müller ehk Mülleri Sass Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Uus raamat

Toomas Taul

"Tuba 116. Stsenaarium-väitekiri"

Toimetanud Olavi Pesti

Keeletoimetaja Katrin Raid

Ilmamaa

232 lk

 

Toomas Tauli poolesajandise intervalliga kirja pandud tudengimälestuste üheks võtmesõnaks näib olevat "absurd", tekst tagakaas teatab: "116. toa loos kajastub ilmekalt tollases ühiskonnas valitsenud absurd..." Tõepoolest, olles tudengitoa 116 asukatest küll tükk maad noorem, oli mullegi teismelisena üheks kõige mõjuvamaks teoseks Albert Camus' kuulus essee "Sisyphose müüt. Essee absurdist". Selle ilmumine eesti keeles aastal 1971 Loomingu Raamatukogus Henno Rajandi tõlkes tundus täieliku imena – oli ju tegemist läbinisti antimarksistliku teosega, millele polnud lisatud isegi tollal tavapärast saatesõna, kus oleks kriitiliselt-väljavabandavalt taunitud näiteks autori "kodanlikust ideoloogiast tingitud subjektivistlikku piiratust" vms. Samas tunnetasin ma nõukogudeaegset absurdi pigem psühholoogiliselt kui poliitiliselt. Ka Toomas Tauli "stsenaarium-väitekirja" tugevuseks on psühholoogilised peendetailid.

"Kogu see universaalne, praktiline või kõlbeline mõistus, see determinism, need kõikeseletavad kategooriad ajavad ausa inimese lihtsalt naerma"1 – see Camus' tsitaat käib ju ka tollase "ajaloolise" ja "dialektilise" materialismi kohta, rääkimata juba "teaduslikust kommunismist". Ja naerda saab "Toas 116" omajagu.

Lisagem, et Toomas Taul on viljakas tõlkija, kelle vahendustest võiks mainida ajalooteoseid nagu John Keegani "Esimene maailmasõda" (2002) ja Sergi Plohhi "Viimane impeerium: Nõukogude Liidu lõpp" (2016), mahukat biitlite-raamatut ("The Beatles: ansambli lugu", 2010, 1000 lk), admiral Nelsoni, Mussolini ja Cromwelli elulugusid (vastavalt 2012, 2013 ja 2014), arvukaid kriminulle.

Kui tegin 2017. aasta proosaülevaadet (see ilmus Loomingus 2018/3), siis lugesin läbi ka paraja portsu mälestusi. Üldmulje oli selline, et üsna sageli ei saanud ma neist meenutusraamatuist teada just seda, mida oleksin kõige rohkem teada tahtnud. Seejuures ei pea ma silmas mingeid intiimseid-privaatseid üksikasju või enesepaljastusi (neid on mitmetel autoritel ülearugi), vaid ikkagi kõnekaid, eredaid ajapeegeldusi, raskestitabatavat ajavaimu.

Seda viimast, poole sajandi tagust ajavaimu on ilmekalt jäädvustatud Toomas Tauli uues raamatus. Sellele aitab kaasa teose ebaharilik vorm: fragmentaarsetest lühilausetest koosnevad ülilühikesed peatükid, mida raamatu teises pooles saadavad asjaosaliste põhjalikud järelmärkused ja täiendused (siit leiab siis ka "normaalseid" mälestusi).

Tõsi küll, palju vilksatab neil hüplevaist assotsiatsioonidest juhitud lehekülgedel tuntud figuure (Aleksander Müller ja Matti Milius, Toomas Raudam ja Enn Tegova, Mart Helme ja Linnart Mäll) kui ka hoopis tundmatuid nimesid, kelle kohta tahaks sageli rohkemat teada saada. Ent mingi hõlmav ajastukroonika polegi ilmselt olnud autori(te) eesmärk. Stseenid tudengielust on kokku surutud välkpildistusteks, millest igaüks on justkui happening, mis "toimub siin ja praegu, salvestub ainult mällu ja haihtub siis õhku nagu kõik hea" (lk 52).

Omaette pärl on ajaloopajatuste meistri Hillar Palametsa ja tulevase luuletaja Hannes Varblase dialoog (lk 105-106):

"Palamets: "Seltsimees Varblane, kas teid see skeem ei huvita?"

Varblane: "Seltsimees Palamets, skeem viib skemaatilisusele.""

 

Jah, mõnigi vaimukus on vaimukas pigem asjaosalistele endile (näiteks sage keerutamine Hannes Varblase perekonnanime ümber). Aga eks ole igas sõpruskonnas oma familiaarsusi ja veidrusi, millest kõrvaltvaatajal vahel raske aru saada. Ka prassingute ja pohmakate vallas on eesti kirjanduses kaunis raske värsket sõna öelda.

Mingi leebe hõllandus hõljub läbi teose. "Oo ilu, värskust, kirkaid värve ja taevasina!" hüüab autor (lk 103). Vahest on nõukogudeaegset absurdi kujutatud liigagi malbelt, mänglevalt ja nostalgitsevalt? Ent seegi vaatenurk on ju võimalik, pealegi õnnestub autoril vahel mõne tabava vihjega öelda rohkem, kui seda suudavad teha mõne teise autori mahukad ühiskonnakriitilised tiraadid või raevukas vanade arvete klaarimine.

Oma isepärase vormi, erksa absurditaju ja kohati päris laheda tudengihuumoriga jääb raamat igatahes meelde. Ja see võikski ju olla ühe memuaarteose peaeesmärk.

1 Albert Camus, "Sisyphose müüt", Eesti Raamat, Tallinn 1989, lk 17

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: