Lugemissoovitus: vanamehed saja kuueteistkümnendast ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kaupo Meiel

Kaupo Meiel vestis "Vikerhommiku" lugemissoovituse rubriigis Toomas Tauli ja tema võitluskaaslaste raamatust "Tuba 116" (Ilmamaa, 2019), mis viib lugeja rännakule müstilisse aega nimega nõukogude aeg ja müstilisse kohta nimega Tartu.

Mälestusraamatud on väga põnev ja kirju žanr ning neid on eesti keeles ilmunud mustmiljon. Vastavalt tujule võime lugemiseks võtta mõne laulja, kirjaniku, sportlase, piimandustegelase või põllumehe eluloo.

Mitte alati pole raamatu kirja pannud selle peategelane ise, sageli on tal abiks olnud vilunud kirjutaja, mis on ka õige, sest ega raamatu kirjutamine pole käkitegu. Kuigi, kui nüüd mõtlema hakata, kui palju käkke meie raamatupoodides müüakse, siis on raamatu kirjutamine vist käkitegu küll. Aga see selleks.

Kui oma elust või ajast kirjutab inimene ise, siis ei pruugi ta alati olla aus. Ikka kiputakse minevikku kaasteelistest teisiti mäletama või siis tekib suur tahtmine end kangelasena veel kangelasemana näidata. Autobiograaf, edevus on sinu nimi.

Nii või teisiti on lugejatel headest autobiograafiatest, biograafiatest ja lihtsalt mälestuskillukestest palju võita. Suurepärane mälestusraamat on selline, mis on vanadele meenutuseks ja noortele õpetuseks.

Meenutamisega on asi lihtne, kübeke nostalgiat toob see meie halli argipäeva, mida palistavad kanged liigesed, seljavalu ja nakkuslik kiilaspäisus.

Õpetusega on tegelikult keerulisem. Loeb tänapäeva noor neid nõukogude aegseid mälestusi ja imestab, et kuidas toona üldse elu võimalik oli. Mida sa sealt ikka õpetlikku kõrva taha paned, eks ole. Aga võib-olla seda, et need vanad pässid, kes sulle tänaval vaevaliselt vastu komberdavad, olid ise ka kunagi noored ja uljad, tegid tempe ja vempe, lausa selliseid, mille eest sind tänapäeval Twitteris elusalt risti löödaks. Ja lisaks võiks noor inimene mõelda, et kunagi saab ka tema vanaks ja elada tuleks nõnda, et oleks vanas eas midagi oma elulooraamatusse kirjutada.

Üks selline lahe ja muhe raamat, mis sobib vanadele meenutuseks ja noortele õpetuseks, on Toomas Tauli "Tuba 116". Õigupoolest ei nimetagi autor seda mälestusteraamatuks, vaid hoopis stsenaariumiks-väitekirjaks. Juba see annab tunnistust, et ega see tavaline heietus vist ei ole. Ei olegi.

Ajaliselt räägib raamat enamjaolt 1970. aastate algusest, vahel harva hilisemasse aega ekseldes. Ruumiliselt kõneleb raamat Tartust, mõnedest maakohtadest ja Tartus tollasel Rudolf Pälsoni tänaval (nüüd Pepleri tänav) majas number 14 asunud ühiselamust ja seal asunud toast number 116.

Toimetaja Olavi Pesti ütleb saatesõnas nõnda: "Sinna, tuppa nr 116, paigutati ka käesoleva loo ühed põhitegelased Mart Kivimäe, Olavi Pesti, Heinart Puhkim, Toomas Taul ja Hannes Varblane. Selle seltskonna mõneti eripärase aktivismi tagajärjel omandas tuba 116 peagi omamoodi märgilise - tänapäeval öeldaks vist isegi legendaarse - kuulsuse. Selle toa elanikega tollal kõige tihedamini suhelnud isikud - erakortereis pesitsenud Toomas Raudam, Enn Tegova ja kursusekaaslane Jaak Naber omandasid Toa Sõbra austava tiitli."

Sellega on laias laastus kõik oluline öeldud, aga muidugi ainult väga laias laastus. Kitsas laastus kirjutavad Taul, Naber, Puhkim ja Pesti raamatus lahti ilmselt pea kõik, mis sellest üsna piiritletud ajast ja ruumist lahti kirjutamist väärib.

Tauli eripärane, lausa biitnike või Kurt Vonneguti laadis poeetiline proosatekst on kodumaises memuaristikas tõeliseks pärliks. Taul ei targuta, valib hoolega sõnu ja voolib neid värvikateks lauseteks ja lõikudeks.

Näiteks ütleb Taul nõnda: "Kui ma Tegovat esimest korda näen, saan aru, et näen teda teist korda."

Või siis see kirjakoht: "Näiteks ei laulda Hando Runneli / Henn Rebase "Veskimeest. Pahatahtlik hõikab nüüd vahele, et "Veskimeest ei saagi laulda, sest seda laulu pole veel loodud. Mis siis! Ikkagi ei laulda."

Tundub nagu sürrealism, aga tegelikult on see ilustamata realism ja nõukogudeaegne ilustamata realism Tartus ja Eestis tervikuna oligi paras sürrealism. Taul valis seega igati põhjendatud stiili. Vaata, et ainuvõimaliku stiili.

Raamatu teises osas täiendavad Naber, Puhkim ja Pesti Tauli meelisklevaid meenutusi, täidavad lünki ja parandavad mälu. Kokku joonistub terviklik pilt ühest omamoodi kummalisest ajast, mil joovastavaid jooke voolas ojadena, aga Kalev Vapper, Raul Rebane ja Olav Osolin olid hästi korralikud.

Niisiis, enne kui Olav Osolin oma mälestusteraamatu valmis saab, ja küll ta varsti saab, tasub kindlasti lugemiseks võtta "Tuba 116". Võib-olla tabab teid nostalgia, mind küll tabas, sest olen samas ühikas samal korrusel elanud, aga võib-olla ei taba ka. Ja ega ei peagi nostalgitsema, mõnus on lihtsalt ühte head ning ausat raamatut lugeda ja veidi ajas ja ruumis biitlite ning Creedence' saatel rännata. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: