Mudlumi lugemissoovitus. Tõlkija Hääl annab julgust ja jõudu, et hea kirjandus on olemas
Mudlum otsustas "Vikerhommiku" lugemissoovituse rubriigis raamatu asemel tutvustada Eesti Kirjanike Liidu Tõlkijate sektsiooni aastaraamatut Tõlkija Hääl.
Jõuluaeg on käes ja poed lookas aasta lõpuks lettidele paisatud raamatute all. Iga päev toimub mitu esitlust ja igaüks püüab hüüda nii kõvasti kui jaksab: Minu raamat! Kõige parem! Kõige huvitavam ja vajalikum, kõige skandaalsem! Läheb mõni kuu mööda, need kõige-kõigemad raamatud on loetud ja unustatud. Mõtlesin pingsalt, mida soovitada aastalõpusaginasse, et see poleks varjatud reklaam. Kaalusin ühte ja kaalusin teist, kaalusin raamatuid, millest keegi kuskil rääkinud ei ole, kuid mis on ometi head ja selliseidki, millest räägitakse söögi alla ja söögi peale ja mis on sellest hoolimata head. Pole vist Eestis inimest, kelle kõrvu poleks jõudnud kuuldus, et Urmas Vadil on uus raamat väljas. Aga kas keegi on eladeski kuulnud autorist nimega Whiskerson? Ometi peidab ennast kummalise kassipildiga lasteraamatuliku kujunduse taga hulk ilukirjanduslikku vormi valatud filosoofilisi moraliteesid, kus on juttu eelkõige eetilistest kategooriatest ja need jutud on kirja pannud tõsiselt kirjaoskaja inimene, mida kahjuks iga ilmuva raamatu kohta öelda ei saa.
Seepärast otsustasin tutvustada hoopis ühte ajakirja, täpsemalt Eesti Kirjanike Liidu Tõlkijate sektsiooni aastaraamatut Tõlkija Hääl, järjekorranumbriga seitse. Ajakiri ilmub kord aastas septembrikuus. Tegemist on fenomeniga, mida ei ole kerge leida, ei ole temast kuulnud raamatukaupluste müüjad ega raamatukoguhoidjad. Küsivad ikka muudkui: Misasi? Ajakiri? Aastaraamat? Mille alla kuulub, kas kirjandusteaduse? Olen teda tulutult mõlemast taga otsinud, tegelikult ta ikka on müügil hästivarustatud raamatupoodides ja maksab kõigest kuue euro kanti. Peab lihtsalt väga järjekindlat oma küsimust kordama ja andma kõigiti märku, et enne sa ei lahku, kui Tõlkija Hääl on poe sügavustest ülesse leitud.
Miks on vaja nimetatud ajakirja lugeda? Sest tegemist on ühe kõige tuumakama kultuuriväljaandega praegusel ajal. Siin saavad sõna inimesed, kes harilikult on kuuldamatud, kuid kes elavad sõna otseses mõttes igapäevaselt keset kõige paremat kirjavara. Need on meie tõlkijad. Jah, nad arutavad võib-olla mõnes artiklis selliste tõlkenüansside ja peensuste üle, millest lihtsurelikul on raske aru saada, ometi on sellesse kultuuridevahelisse paabelisse sukeldumine ülimalt põnev. Vähe sellest, et nad oskavad suurepäraselt tõlkida, nad oskavad ka oma mõtteid suurepäraselt kirja panna. Ja mõtted on neil väga huvitavad. Ja mis peatähtis! Need ei vanane. Võib rahumeeli haarata ükskõik millise Tõlkija Hääle numbri järele ja kõik selles on värske ja kütkestav.
Viimasest, seitsmendast numbrist leiab näiteks Toomas Kalli humoorika ülevaate sellest, kuidas ta käis Aleksander Kurtna nimelist auhinda vastu võtmas. Muu hulgas mõtiskleb Kall, et ainult Eestis on võimalik saada Aleksander Kurtna auhinda näidendite tõlkimise eest. Ükskõik kus mujal maailmas, Itaalias, Venemaal või Vatikanis, arvaksid kõik, et Kurtna-nimelist auhinda saab anda ainult teenelisele luurajale.
Veel leiab ajakirjast hulgaliselt huvitavaid vestlusringe. Nende hoolikal lugemisel saab täitsa tasuta ja kauba peale määratu koguse soovituslikku lugemist, sest kõik need raamatud, millest nende eestindajad nii sügava sisseelamisega räägivad, tunduvad tohutult huvitavad ja vajalikud. Mitte keegi ei pääse tekstile nii lähedale kui tõlkija, mitte keegi ei tee sellega nii palju tööd, ka autor ise ei aima kõikvõimalikke tähenduskihte, mis ta oma teosesse kudunud on. Tõlkija peab need üles leidma ja konverteerima sihtkeelde. Selline lähilugemisvõime tekitab korraga nii aukartust kui ka kadedust. Kes kuulab läbi kõik muusikapalad, mis autor nimetanud? Loeb läbi kõik viidatud teosed? Uurib maakaarte, loomanimede klassifikatsioone, kokaraamatuid eksootiliste aafrika roogadega? Leiutab uusi termineid, mis meie keeles veel puudu? Kontrollib iga fakti ja faktikest, nime ning aastaarvu? Loetelu tõlkijate karidest on lõputu …
Ilona Martson võtab lähema uurimise alla lastekirjanduse tõlkimise, mis on ainult näiliselt lihtne. Just lastele peab leidma põlvkondlikult õige sõnavara, sageli kohandama nimesid ja tegevuspaiku kodustele oludele, samas tuleb teada ning mäletada, et klassikat ei muudeta.
Tiit Aleksejev võtab vaatluse alla tõlkele vastupidise protsessi, kirjeldades hoopis autori kohmetuid tundeid, kui tema teoseid muu maailma keeltesse ümber pannakse ja toob ka näiteid, milliste kirjakohtadega on tõlkijad jänni jäänud.
Maria-Kristina Lotman kirjutab huumori tõlkimise iseärasustest, nimelt on huumor väga keele- ja kultuurispetsiifiline nähtus ja selle edasiandmiseks sihtkeeles on käibel mitmeid erinevaid asendusstrateegiaid.
Luuletaja Contra räägib oma teekonnast läti keelde. Ta oli alguses nagu harilik inimene, teadis ka umbes kahte lätikeelset sõna, nagu iela ja saldējums, ja jõudis sellest staadiumist kuidagi nagu iseenesest ja poolkogemata Alvis Hermanise "Päeviku" tõlkimiseni, mida nomineeriti mõttekirjanduse tõlke kategoorias. Seda tuleks ju ometigi jälle lugeda! Nii Contra artiklit kui Hermanise "Päevikut".
Mari Laan vaatleb "Don Quijote" tõlkepraktikat läbi eesti kultuuriloo, algelistest mugandatud ümberjutustustest ja kaudtõlgetest kuni originaalitruu otsetõlkeni. Tõlkekultuur areneb ja muutub unisoonis muu kultuuriga.
Tõlketööde toimetamisest ja seal ettetulevate vaevade määratust hulgast kõneleb Ivo Volt.
Alari Allik annab ladusa ülevaate 10. sajandist pärineva Jaapani "Vana bambuseraiduri loo" motiivide tõlkimisest kaasaegsesse filmikeelde, iidne muinaslugu muutub uusversioonis tulnukafilmiks lendavate taldrikutega.
Liisi Rünkla kirjutab poeetilise loo tõlkija akrobaatilisest tasakaalutrikkidest Robert Walseri "Õed-vennad Tannerid" tõlke näitel. Mis muide on suurepärane raamat! Soovitan lugeda.
Erinevates vestlusringides saavad sõna näiteks ungari kirjanduse tõlkijad, aga ka kõik kultuurkapitali tõlkeauhindade nominendid.
Mida saab inimene, kes Tõlkija Hääle läbi loeb? Ta saab julgust ja jõudu, et hea kirjandus on olemas, et raamatud on midagi väärt, et pühendumus ning parimate tulemuste taotlemine ei sõltu majanduslikust kasust, et just tõlkijad on sageli need, kes otsivad võimalusi ja kirjastajaid väärkirjanduse ilmumiseks, et nende nähtamatud hääled kujundavad meie keelt, kultuuri ning olemust rohkem, kui me suudame endale ettegi kujutada. Ja isegi kui me ei jaksa lugeda läbi kõiki neid häid raamatuid, on ometi julgustav teada, et nad on olemas. Siinsamas. Siruta ainult käsi.
Soovin kõigile rahulikke jõule tarkade sõnade seltsis.
Toimetaja: Merit Maarits
Allikas: Vikerraadio