Andrus Kivirähk

"Tont ja Facebook"

Kivirähk mõtleb palju lastele, või siis ei mõtle kah, kirjutab ehk iseenesest selliseid veidi lapsikuid ja jaburaid lugusid ja võibolla tänu sellele need lood ongi nii head. Ega ju kunagi ei tea, miks kirjanik kirjutab või mille peale ta mõtleb. Kas lastekirjanik peab mõtlema laste peale? Ega ju otseselt ei pea, võibolla mõtleb lastekirjanik selliseid süngeid ja jubedaid mõtteid nagu härra Lammas. Kuid mina tunnen, et Kivirähk mõtleb ka minu kui lapsevanema peale. Pean silmas loo pikkust. Need on parajalt lühikesed lood, täpselt õige pikkusega. Tavaliselt poolteist lehekülge, mõnikord kaks. Mõni teine väänaks ja kangutaks sellestsamast ühest jutust terve lasteraamatu välja, Kivirähk jääb mõõdutundeliseks ja lahkeks, on pillav, näitab justkui, et olen rikas mees, aga mitte kade, jagan oma vara ka teistele, isegi lastele.

Lugude lühidus tuleb mulle kui ettelugejale igal juhul kasuks. Sest õhtuks on enamus lapsevanemaid omadega täiesti läbi. Ja siis loed ühe loo ära ja ongi hästi. Tal on algus ja lõpeb ära ja siis ongi öö. Kui on raamatud, mille peatükid muudkui järgnevad, siis nende puhul sa ei saagi laste juurest tulema. Eriti hull, kui peatükid on pikad, siis jääd juba ise magama, aga lapsed muudkui nõuavad edasilugemist ja lõpuks läheb neil uni ära ja milles siis lõppude lõpuks selle õhtujutu mõte on? Ikka selles, et lapsed magama jääksid.

Aga miks ma enda jutu algul mainisin Eduard Vildet? Mitte sellepärast, et eputada, kuulge inimesed, mina loen Vildet! Vaid mulle tundub, et kuigi maailmanägemise poolest on Kivirähk ja Vilde täiesti erinevad, isegi kui Vilde teeb nalja, siis ka nende kahe mehe huumor on erinev.

Aga on midagi, mille poolest nad tunduvad sarnased. Nimelt oli Vilde sotsiaaldemokraat ja marksist. Ja kui lugeda tema ilukirjanduslikke tekste, siis täiesti kummalisel moel alluvad ka need tema vaadetele. Isegi kui mõelda näiteks Vilde jutule Esimesed triibulised, siis ka seal on tegemist klassivõistlusega, teravate ühiskondlike probleemiga. Ja Vilde ei eksi kordagi enda tekstis oma vaadete vastu, see on lausa programmiline. Ikka on tema raamatus tegemist inimesega, kes proovib oma närustest oludest välja sipelda, proovib iganenud reegleid murda, ühiskonnas leida toimivamat korraldust, või siis ise ja üksi veidi paremale järjele jõuda. Ja ka jumalat pole, kes teda aitaks, jah, marksistidele ei tule Jumal masinast ega tee kõike heaks, ise peab tegema! Aga enamasti need katsed luhtuvad, see väike inimene väsib, ta jääb üksi ega suuda hiiglast võita.

Samuti programmiline on Kivirähk. Selgelt joonistuvad neis lugudes välja tema hoiakud ja maailmapilt, mis on tuttavad juba tema romaanidest. Näiteks "Maailma otsas" või "Sinine sarvedega loom". Ja kui seda programmi kuidagi sõnastada, siis see on oblomovlik. See kulgemine ja jorutamine on lausa läbiv ja pidev. Esimene asi, põlatakse sporti ja füüsilist tööd. Sportlased, või ka muidu aktiivsed inimesed on Kivirähu raamatutes mitte küll negatiivsed tegelased, aga ilmselget arusaamatud oma rabelemise ja mõttetute püüdlustega. Tihti süüakse-juuakse tema raamatutes ebatervislikke toite-jooke. Jah, tervisenõustajat Kivirähust ei saa. Ja sageli pöördutakse reaalsusest ära. Kas siis fantaasiamaailma, või siis minnakse mikroilma, putukate ja väikeste asjadega suhtlema, palju tegevust toimub just köögilaual, supipott ja külmkapp on Kivirähal sage tegevuspaik. Toiduainetega suheldakse vaat, et rohkem kui inimestega!

Nii et siinkohal võiks küsida, kas Kivirähk vastutab oma lasteraamatutega, et meie lapsed kurdavad aina enam huvipuudust, klammerduvad nutiseadmete külge ning toituvad ebatervislikult ja on vähe liikuvad?