Lühiproosa kogumikke ilmub aastas muude raamatute hulgaga võrreldes tibatilluke kogus, umbes kaks protsenti ilukirjandusest. Kõik kirjutavad muudkui pakse romaane, aga seda Suurt Novelli, mida tegelikult oodatakse, ei paista kusagilt. Igal aastal siiski paar väärt  jutukogu leiab. Sel aastal näiteks Urmo Jaanimäe "Kolimise laastav mõju". Jaanimägi on üldse selline "mõjukirjanik", tema eelmine raamat kandis pealkirja "Televisiooni mõju". Kui esimene kogu oli väheldane, täidetud peamiselt lühikeste laastude ja vestetega, siis uues raamatus on kasvanud nii kvantiteet kui kvaliteet.

"Kolimise laastav mõju" ilmus kõiksugu edetabelite ja kokkuvõtete tegijaile ebamugaval ajal, ta kannab aastanumbrit 2018, kuid poodidesse jõudis alles selle aasta jaanuaris, mis on ebasoodus aeg lugejate ja kriitikute tähelepanu pälvimiseks. Sestap on suurem märkamine ja kõnelemine tulnud viivitusega – äsja ilmus ajakirjas "Looming" autoriga pikk intervjuu, ka esimesed arvustused on ilmunud alles sügise hakul. Uued nimed kirjandusmaastikul kinnistuvad laiema lugejaskonna teadvusesse visalt, sestap tulebki neid rohkem tutvustada.

Eesti kirjanduse kontekstis on autorit raske määratleda – Urmo Jaanimägi elab juba paarkümmend aastat Ameerika Ühendriikides, aga väliseestlaseks teda tembeldada oleks imelik, sest tema lugude aine ja tegelased on nii kodumaised kui vähegi olla saab. Lood on sageli saanud tõuke lapsepõlve või noorusaastate kogemustest, neist leiab  tüüpilist väikese maa-asula kujutust, nii karakterite kui tegevuspaikade näol.

Kui sellele raamatule üldse midagi ette heita, siis ehk liigset materjali kogust. Jutte on õudne ports, kokku 51 tükki! Nad üsna võrdselt head, sellised tasavägised, raske on noppida ühte eristuvat, mida ekstra esile tõsta. On pikemaid ja lühemaid, üks isegi ülipikk ja palju pisemaid pudemeid. Tonaalsuselt on jutud servast serva, räigematest kuni sügava hingeliigutuseni, sarnaseid elemente leiab Mait Vaigu, Janar Ala ja Jüri Kolgi loominguga, on joodikutemaatikat ja hingede sisekaemust, on elu absurdi ja lihtsalt tavaliste eluseikade poeetilist tähelepanekut.

Tundub, et sedasorti lühiproosa on üks ajastu märke, sünnib sõltumatult siin ja sealpool ookeani. Kogu on kompaktne, ei lähe lappama, võib ainult tekkida kerge üledoos ühesuguse vaatenurga kasutamisest, või no ütleme ühest jutustajahäälest, kes on ikkagi äratuntavalt Urmo Jaanimägi. See on ka kogu voorus, sest üks jutustajahääl seob erinevad palad selliseks tervikuks, et tekib mulje, nagu oleks lugenud hektilist romaani.

Aga et natukegi sisust aimu anda, siis mõne jutu välkkokkuvõtted. Lugu "Adidas". Noor kutt saab nõukaajal väärtuslikud änksad jalavarjud, aga keegi sitaratas paneb need peo käigus pihta. Kahtlustatav tüüp sureb noore mehena ja mees, kes teda kahtlustas, läheb ta hauale andeks paluma.

"Elu püksid". Mees ostab maagilised kallist materjalist hästiistuvad püksid, kannab neid kaheksa aastat, kuni näeb oma kohkumuseks, et kuigi viigid on endiselt teravad ja kõik istub valatult, on riie kulunud nii hõredaks, et perse paistab läbi. Kontroll elu üle on kadunud.

"Maletaja vend". Ümber jutustada ei saa, peab lugema, natuke Ehlvestist, natuke jõusaalidest, postkontoritest, nainilevenist, hariduse kammitsatest ja jubedast frustratsioonist.

"Meinhard ja Lepo". Kaks nõbu, kes on nagu sukk ja saabas lapsest saati, aga ühest saab külajota ja teisest rikas ärimees. Nad on ikka sõbrad, kuni järsku enam ei ole. Siis kaotab rikas kaim kõik ja maandub kodukülla ema toanukka tagasi, vaene kaim on aga kuldsete kätega töömees ja saab kokku nii viinaraha kui pisku jääb ülegi. Lõpus nad lepivad taas. Selline kristlik lugu vennaarmust.

"Tõrksa taltsutamine". Kuivikust kirjandusõpetaja taob lastele kohustuslikku kirjandust ja õpilane püüabki õpetajale rõõmu teha, loeb "Libahundi" läbi, kirjutab kirjandi ja saab tagasi nelja miinuse märkusega: "Kas said Tiinast õIgesti aru? Loe uuesti!"

"Vene pulm" on ka päris äge lühijutt, poiss koos onuga teevad mafiosside pulmas diskot, kandle ja lõõtsaga, ilus vene tšikk päästab poisikese sealt ära, onu saab rämedalt peksa, aga kõik lõpeb hästi.

"Mingi mees". Mingi mees käib vabatahtlikuna hooldekodus abiks ja talitab üht tõrksat vanadaami, kohendab tekki, söödab-joodab, kingib potilille, räägib juttu ja saab esialgu ainult sõimata. See on selline hingeülenduse jutt.

Ja mis siis muud, kui otsige poes kõigi kirjute kuhjade vahelt üles üks valge kaanega raamat, mille peal paar teravat piprakauna. Pruukige ettevaatlikult ja ärge üle doseerige.