Liikudes suuremalt väiksemale, siis algab kogu meie elu ja olemine Universumist. Universumis asuvad galaktikad, galaktikates päikesesüsteemid. Meie päikesesüsteemis asub planeet Maa ja Maal asuvad riigid, nende seas üks pisike Eesti.

Pisike Eesti jaguneb omakorda väikesteks universumiteks. Need universumid on meie perekond, meie korteriühistu ja eelkõige meie töökohad, kus viibime enamasti rohkem kui pere seltsis või korteriühistu meelevallas.

Perekondlikud süsteemid peaksid küll olulisemad olema kui tööpaigad, kuid enamiku ajast, mis me pere seltsis viibime, magame ju lihtsalt maha. Ja unes näeme ka kõike seda, mida me töö juures tegime ja sedagi, mida me kardame, et seal ette tulla võib.

Need mikrouniversumid, mis moodustavad ettevõtte või ametkonna on laiemas plaanis ja kõrvalt vaadatuna sageli hiiglama põnevad. Neis on kirgi ja põnevust rohkem kui teleseriaalis "Kirgede torm".

Võimalust sissevaadeteks müstilistesse ja ruumis lähedaste, kuid vaimselt kaugete universumite siseellu võimaldavad meile raamatud, mille autoriks hea sulega inimene, kes vastava universumi siseelu väga hästi tunneb ja oskab lugeja vaimusilma ette maalida kõik need tähed ja mustad augud, mida ühes enam või vähem kinnises süsteemis kohata võib.

Nõnda vestab meile taasiseseisvunud Eesti välisministeeriumi elust Mihkel Muti raamat "Rahvusvaheline mees" ja ministriks olemise rõõmudest ja muredest Marko Pomerantsi "Minu ministeeriumid".

Mõtteliselt võibki nende kahe nimetatud teose loogiliseks jätkuks nimetada Jete Leo Normani raamatut "Maailm kontoris ehk Kuidas kärbitakse heeringat".

Normani teos, mis kasvas välja populaarsest veebipäevikust "Maailm kontoris", vahendab ühe avaliku sektori Asutuse igapäevaelu. Võib-olla oleks võimalik lihtsa vaevaga välja raalida, millisest asutusest täpselt jutt käib, aga see ei vääri vaeva, sest kõnealune Asutus võib olla samal ajal mõni teine Asutus ja pole põhjust arvata, et üks Asutus suures pildis mõnest teisest Asutusest nii väga erineks.

Raamatus asendavad pärisnimesid ametinimed, mis on kirjutatud suure algustähega. Amet defineerib seega isiku. Me näeme Asutuse elu Noore Menetleja silme läbi ja tema kõrval tegutsevad Juhataja, Jurist, Pooljuht, Suur Ülemus ja paljud teised. Paljude teiste seas on ka lausa omaette persoonidena mõjuvad ametkonnad nagu näiteks Rahandusministeerium või Riigikontroll.

Lähtepunkt on muidugi väga eluline. Noor inimene suundub erasektorist tööle avalikku sektorisse, on täis indu, tegutsemistahet ja naiivsust. Töövestlusel ütleb tulevane Noor Menetleja: "Ma arvan, et avalikul sektoril on Eesti ühiskonnas sageli teenimatult halb maine, ja kui vähegi võimalik, siis ma sooviksin seda parandada." 

Kõlab ju naiivselt ja idealistlikult, kas pole? Aga lisame sellele veel ühe tsitaadi samast episoodist: "Lõpptulemusena aga on minu jaoks kõige olulisem siiski, et ma soovin teiega koos Eesti elu paremaks teha." Kes nende lausungite peale homeeriliselt ei naera, tuleks ilmselt meelesõgedate majja paigutada.

Meelesõgedate majja kõik ei mahu, seega peavad osa neist armsatest inimestest töötama avalikus sektoris ning "Maailm kontoris" vahendabki näitlikult ja piltlikult, kuidas täidetakse seadusi, korraldusi ja kuidas vähendatakse bürokraatiat nõnda, et see lõppkokkuvõttes sugugi ei vähene.

Me saame raamatust lugeda statistika kogumisest, tööajatabelite täitmisest, strateegiate kirjutamisest, indikaatorite seadmisest, varastamisest, edulugudest ja kõigest muust, millega iga hädavajalik avalik asutus tegelema peab.

Osalt on "Maailm kontoris" piltlikustatud jutustus idealistliku ja realistlik-küünilise maailmavaate kokkupõrkest, aga kama selle filosoofiaga. Lugege seda, kui tahate, et teil üks silm nutaks ja teine naeraks, sest te hakkate lõpuks aru saama, kuidas riigimasinavärk tegelikult töötab.

Kui otsida Jete Leo Normani raamatule veelgi sugulashingi, siis jõuame muidugi teleseriaalini "Jah, härra minister" koos selle järjega "Jah, härra peaminister". Need on, muide eesti keeles raamatuna ilmunud ja väga mõnuga loetavad.

Eesti kirjandusest võiks kontoriraamatu kõrvale panna aga hoopis Olavi Ruitlase taiese "Naine". Nii "Maailm kontoris" kui ka "Naine" on teleskoobid, mis lasevad meil vaadata väikeste universumite pisimaidki detaile. Ja lisaks on tegu väga hästi ja ladusalt kirjutatud tragikoomiliste raamatutega.

Selleks, et meie koolinoored aru hakkaksid saama, mida avalik sektor endast kujutab, tuleks "Maailm kontoris" viivitamatult määrata kohustusliku kirjanduse nimekirja kohe "Kilplaste" järele.