Ellen Niit, "Aastatel on tiivad"

Koostaja Maarja Undusk

Tammerraamat, 2019

Vallo Kepp, "Üheksa arbujat"

Betti Alveri muuseum, 2019

Ellen Niidu kogumik väärib tähelepanu mitmel põhjusel. Küllap enamik raadiokuulajaid seostab Ellen Niitu lastekirjanduse ja eelkõige lasteluulega. Seekordne raamat sisaldab aga hoopis neid luuletusi, mida võiks klassifitseerida "täiskasvanuluulena". See on tõsisem ja mõtlikum Ellen Niit, kelle keeletunnetus ja rütmitaju on aga ikka sama köitvad kui lasteluule-Ellenil. Suurepärase sissejuhatuse on kirjutanud Ellen Niidu ja Jaan Krossi tütar Maarja Undusk, kes raamatu ka koostas.

Viimastel aastatel on Maarja Undusk ka ajakirjas Looming avaldanud pikemaid sissevaateid oma ema elu- ja luuleteele ning päris palju muutnud ja täiendanud – vähemalt minu jaoks – Ellen Niidu kuvandit nii isiku kui ka autorina. Eks kipume ju Ellen Niitu ette kujutades ikka nägema juba vanemaealist Niitu, märksa vähem on olnud esil noor Ellen, kes oli kirglik ja tegi elus julgeid otsuseid. Need kired ja eluotsused on luuletustes olemas. Nii leiab kogumikust väga isiklikke luuletusi, aga ka teoseid, mis valutavad südant Eesti looduse, maa ja rahva pärast. Kuigi luuletuste valik hõlmab aastaid 1944–2006, on suur osa kogumikus olevast luulest siiski n-ö nõukogudeaegne ja nii mõnigi motiiv on kantud tolleaegsetest ängidest. Teisalt soojendab Niidu luule puhul südant eriti see, et ta ei lange masendusse, vaid oskab ikka näha ka midagi head ja lootustandvat.

Igati tänapäevaselt mõjuvad Ellen Niidu luuletused sellest, kuidas aeg kaob käest – sellest tunnetusest on kantud ka valikkogu pealkiri ja nimiluuletus "Aastatel on tiivad". Kuid motiiv kordub tema luuletustes läbivalt. Hetke püüdmine, kodu ja perega olemine, looduse tajumine – Ellen Niidu luule võiks olla muuhulgas terapeutide töövahend, millega rähklevaid inimesi virr-varr-maailmas kuidagi aidata. Aga muidugi saab seda teraapiat teha rahumeeli ka oma kodus.

Teine raamat pole luuleraamat, vaid raamat luuletajatest.

Vallo Kepi ülevaateteos "Üheksa arbujat" kannab alapealkirja "Profiilid. Tööhüpoteesid. Tsitaadid. Fotod.". See ütleb kenasti ära, et tegemist ei ole sidusa monograafiaga, vaid pigem pisut eklektilise teosega. Ometi on tegemist tähtsa lisandusega Bernard Kangro paguluses ilmunud teostele "Arbujad" (1980) ja "Arbujate kaasaeg" (1983). Kangro arbujate-käsitlus lõpeb 1940. aastaga, Vallo Kepp keskendub sellele, mis sai arbujatest pärast seda. Ometi ei ole eelduseks see, et Kangro raamatutega peaks eelnevalt kursis olema. Vallo Kepp annab ülevaate luuletajate elust ja loomingust tervikuna, kuigi teeb seda omajagu hüplikult.

Kes siis on üheksa arbujat? Olgu nad nimetatud: Betti Alver, Heiti Talvik, Bernard Kangro, Uku Masing, Kersti Merilaas, August Sang, Paul Viiding, Mart Raud. Vallo Kepp on nende hulka lisanud ka "tõlkiva poeedi" Ants Orase. Üheksa arbuja kaudu on Vallo Kepp andme- ja pildirohkelt kirjeldanud ka tüüpilisi eestlaste sõjajärgseid saatusi: kes läks pagulusse, kes jäi sisepagulusse, kes viidi Siberisse, kes tegi võimudega koostööd. Kuid hästi tuleb välja ka see, et arbujate põhiosa eesotsas Betti Alveriga säilitas igal ajal vaimse sõltumatuse.

Vallo Kepp läheneb ainesele hästi isiklikult, mis teeb raamatust üpris omapärase nähtuse. Ta ise ütleb, et see on filmimehe lähenemine ja seda on tõesti tunda. Võib-olla just selline teos sobibki tänapäevasele visuaalse dominandiga harjunud inimestele. Nii või teisiti on see põnev lugemine ja targemaks saab ka kindlasti.