Lugemissoovitus: Eesti ulme kui omaette tsivilisatsioon ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Täheaeg nr 18"

Mudlum soovitas "Vikerhommiku" lugemissoovituses võtta ette Eesti ulmekogumiku "Täheaeg nr 18". Ta tõdes, et Eesti ulme pole mitte lihtsalt põnev kirjanduslik subkultuur, vaid natuke nagu omaette tsivilisatsioon.

Teos koondab spetsiaalselt ajakirja tarbeks välja kuulutatud ulmejutuvõistluse paremikku. Kõige olulisema on ära öelnud koostajad ise lõpusõnades, nimelt on tõeliselt heas jutus võrdselt esindatud nii tugev maailmaloome, ladus sõnakasutus kui loo jutustamise oskus, aga sageli leidub neid komponente tegelikes lugudes eri määral – mõnel autoril on tugev üks, mõnel teine osis ja mõnel jälle midagi lonkab. Ulmekirjutajad on tugev kogukond ja nad on ise enda loomingu kõige karmimad kriitikud, samuti hindavad nad tekstides sageli natuke teisi asju kui kutselised kriitikud või muu kirjandusmaailm. Näiteks nende esimene kriteerium on – jutt peab sisaldama võimalikult suures koguses ulmet!

"Ma olen vahva ideega värvika ja hoogsa ulmekirjanduse sõber. Nende 79 loo hulgas muutis valikutegemise minu jaoks raskeks see, et idee, värvikus, hoogsus, ulme ja kirjandus ilmutasid end tihtilugu igaüks erinevates lugudes ja hoopis harvem kõik üheskoos." ütleb Maniakkide Tänav žürii tööd kommenteerides.

Mis asi see ulme täpsemalt on, selle üle vaieldakse siiani. Et natuke aimu saada, tasuks sirvida ka selleaastast ajakirja Looming nr 5, mis on seekord ulme erinumber. Ajakiri sisaldab mitmeid ulmejutte, aga ka artikleid Eesti ulme ajaloost ja kujunemisest. Seal on näiteks Jüri Kallase artikkel "Eesti ulmest: lühidalt ja põhjalikult", aga ka Indrek Hargla, Leo Kunnase ja Peeter Helme vestlusring.

Täheaja lugude valiku juurde tagasi tulles on esindatud hästi kirju seltskond nii kirjutajaid kui kirjutamisstiile, alamžanritest rääkimata. Esineb aurupunki, õudussugemetega jutte, krimielemente, alternatiivajalugu, on nooruslikku uljast tehnodüstoopiat, aga ka jutte, kus ulmeline osa on päris väike ja tegelikult on tegemist hoopis tõepärase ja sünge sõjalooga.

Mõnest palast natuke lähemalt.

Jaagup Mahkra "Riisirahvas" on täpselt selline nagu esimese Eesti aegsed ajalehe jutusabad. Tükk kuulub pigem õuduse valda, kuhu on põimitud pseudofolkloorseid elemente. Võõrapärane, pisut põnev, natuke hirmus, kohati räige ja melodramaatiline.

Jana Raidma on kirjutanud vist üldse oma esimese või teise loo, nimeks "Libakass". See kass läheb täiskuuööl nelja tee risti kasside kuradiga kohtama, et saada tugevaks nagu inimene, sest naabri kass käib talle pinda ja ta tahab sellele tuule alla teha. Jämekoomiline, lugejat naerutav esitusviis.

Piret Frey "Esimene Port" on sümpaatne noorsoojutustus. Düstoopilises tulevikuajas elav neiu kaabib endale ränga tööga raha kokku, et muretseda telepordiseade ehk tavakeeli minna reisile. Ta tehakse kohe esimesel reisil rahast lagedaks ja satub umbes sellisesse kohta nagu talu kuldsel eesti ajal. Heina tegemine, lehma lüpsmine, karjamaa ja päikene.

Hoopis isevärki jutt on Manfred Kalmsteni "Lumemarjaveri" – nimetaksin seda hoopis atmosfäärijutustuseks. Ulmet praktiliselt ei ole, ainult lõpus korra vilksatab üleloomulikku. Lugu hargneb põhjamaal, maal, kus lumevaikus tapab inimeste hinges kõik elava, kus ainus võimalus tardumusest vabaneda on juua suurtes kogustes lumemarjajooki. Seal on üks 13aastane poiss, kes on teistmoodi kui teised, kes loeb ja mõtleb liiga palju, joob liiga vähe. Mis ma ikka seletan – see lugu on puhas poeesia.

Ja et asjale punkt panna, siis tegutsevad viimases loos ka Kuu zombid!

Autorite lühitutvustustest selgub, kui huvitavatel kohtadel töötavad ulmejuttude kirjutajad argielus. Umbes nagu tänavuse "Eesti Novelli" kogumikus, mille autorid on lisaks kirjutamisele veel kunstnikud, muusikud, näitlejad ja nii edasi. Ulmeprofiil on veidi teine: mänguasjamuuseumi teadur, mitu arvutiteadlast, tarkvaraarendaja ,mobiilipanga arendaja, majandusküberneetika õpingud.

Jumal paraku, ma suhtusin sellesse kogumikku umbusuga. Kui inimene on harjunud lugema keskmisi Eesti novelle, kus tegevus toimub enamasti maal, sopase sügise või karmi talve rüpes, ja manustatakse ohtralt alkoholi, siis võib Täheaeg olla paras väljakutse.

Natuke vähem kirjanduslik ta ju tõesti ka on. Vahel on laused naljakalt kokku pandud või pole leitud kõige kohasemat sõnavara, kuigi on näha, et püütud on mehemoodi. Samas – kui esimesest ehmatusest üle saada, läheb edasine juba hoopis hõlpsamalt ja on täitsa lõbus vahelduseks lugeda teistsugust kirjavara.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Vikerraadio

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: