Viimasel ajal räägitakse väga palju sellest, kuidas teatavad Idamaad edukaid ja vähem edukaid Lääneriike piiravad ja isegi Eestil silma peal hoiavad ning siiagi oma majanduslikke ja kultuurilisi kombitsaid ajavad.

Kõlab üsna kurjakuulutavalt. Veel küll mitte nii kurjakuulutavalt kui Kurt Vonneguti romaanis "Komejant ehk hüvasti üksildus!", milles hiinlased ruumipuudusel järjest väiksemaks muutusid kuni olid sama pisikesed kui batsillid. No ja ülejäänud inimesed hingasid hiinlasi sisse, jäid haigeks ja surid maha.

Nii hull see elu veel ei ole, aga mulje on jäänud, et suur Ida kõrgub ähvardavalt väikse Lääne kohal, ühes käes Konfuzius ja teises käes mõõtmatult suured pakid eurosid ja dollareid.

Samal ajal ei maksa aga unustada, et kasvõi ainuüksi Hiina, mille ühte kortermajja annaks kõik eestlased majutada, on põneva ja rikkaliku ajaloo ja kultuuriga maa ning kinkinud meile nii paberi kui ka püssirohu.

Niisiis on küsimus selles, kuidas saada aimu rikkaliku oriendi rikkalikust kultuurist, langemata samal ajal leebe infosõja ehk Trooja panda ohvriks.

Kus ida kõige suurem, seal muidugi Linnart Mäll kõige lähem.

Linnart Mäll sündis 1938. aastal Tallinnas ja tema lahkumisest möödub eeloleval talvel juba kümme aastat. Selliste tegelaste puhul, nagu Mäll seda oli, kaob surmaga palju väga väärtuslikku ja värvikat igaveseks ning sellise Mälliga, millisena ta Tartus, Hiinas ja Indias sõpradega ringi rändas, ei kohtu me enam iialgi.

Küll saame kohtuda sellega, mida ta oma elu jooksul tõlkis, mõtles ja kirja pani. Suur osa Mälli vaimsest pärandist ilmus eelmisel aastal toekas teoses "Tõe tee. Mõtteid ja mälestusi", milles koostas Ivar Tröner.

Tröner esitab raamatu saatesõnas küsimuse, kes oli Linnart Mäll ning vastab ise: "Õpetlane-orientalist, tõlkija, õppejõud, visionäär, poliitik, ühiskonnategelane, dissident... kõik need nimetused on tema kohta kohaldatavad, kuid ei ole ammendavad ja seda nimekirja võiks kindlasti veel pikalt jätkata. Kui püüda leida see kvintessents, mis kõiki neid kuidagimoodi hõlmaks ja ühendaks, siis sobiks Linnart Mälli ehk kõige paremini iseloomustama määratlus - humanist-visionäär."

Võttes abiks iidsed tekstid ja idamaised uskumused ning oma suured teadmised neist, vestab Mäll oma raamatus meile elutarkusest, teadvusest, meelest, kannatusest, kaastundest ja kõigest muust, mis teeb inimestest inimesed, jumalatest jumalad ja võib-olla isegi inimesest jumalad.

Ma usun, et Linnart Mälli kogumikus olevad tekstid ei aita meil mitte ainult mõista võõraid kultuure - hindu fakiire ja trooja pandasid, vaid ka iseennast ja maailma tervikuna, kuhu peame ju lõpuks kõik korraga ära mahtuma.

Eestlased pidada olema üsna masohhistlik rahvas, kes kipub ülistama kannatusi. Eks ta veidi nii ongi, mis siin salata. Aga Mäll kirjutas: "On võimalik ju tunda üheaegselt kannatust ja rõõmu." See on väärt õpetussõna ja neid on Mälli raamatus veel palju-palju.

Ma ei tea, kas Hiina rahadest rajatav Tallinna-Helsinki tunnel avab meile tõe tee, aga Linnart Mäll on seda kindlasti omal moel juba teinud.