Lugemissoovitus: Kivastiku ajamasin ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kirjanik ja filmilavastaja Mart Kivastik.
Kirjanik ja filmilavastaja Mart Kivastik. Autor/allikas: ERR

Urmas Vadi valis "Vikerhommiku" lugemissoovituseks välja Mart Kivastiku "Taevatrepi".

Mulle tundub, et inimesi võib rangelt võttes jagada kaheks. Ühed on need, kelle jaoks on Led Zeppelin kõik, ja teised, kellel jaoks Led Zeppelin kõik ei ole. Ja on kõigile parem, kui need teised seda esimestele välja ei ütle. Mart Kivastik ilmselgelt kuulub sellesse esimesse liiki, sest miks muidu on ta pannud oma uue romaani pealkirjaks Taevatrepp. Ja sama rangelt nagu mina liigitasin just äsja inimesi, samamoodi väga selgelt toimub romaani tegevus kahes eri ajas, seitsmekümnendate Tartus ja siis tänapäeva Tartus.

Ja läbi nende kahe aja peategelane Uu muudkui käib. Kui sa oled kolmteist, on nii palju ihaldusväärset ja kättesaamatut, isegi nõukogude liidus, elu on veel ees, kohe-kohe hakkab kõik pihta, aga siis korraga oled sa tänapäevas ja tundub, et midagi pole pihta hakanud, hoopiski kõik hakkab otsa saama. Nii, et see teavatrepp pole soov minna taevasse, vaid minna ajas tagasi. Nii nagu Proust otsis kadunud aega, siis teeb seda ka Kivastik. Kivastiku romaanis on peategelasel ajas tagasi liikumiseks kaks atribuuti, üks on James Webbi teleskoop ja jalgratas. Kuna seda teleskoopi ajarännuks veel pole üles saadetud, siis kasutab tegelane Uu oma jalgratast.

Taevatrepp on hea tundega kirjutatud raamat, teda on keeleliselt lihtne ja mõnus lugeda, tegelased räägivad raamatus nagu inimesed ja ka Kivastik kirjutab nagu elus kirjanik. Ka on raamat väga hea kompositsiooniga, sa istud kindlalt nagu puhtakspestud Moskvitšis ja teed mõnusa ringi Tartus Päeva tänavas, raamatul on algus ja ta ka lõpeb, on väga selge sündmustik, nii et kõik on olemas.

Üks asi, mis mind isiklikult vahel Kivastiku tekstide juures on häirinud, on see kellegi teenimise teema, mis läheb kuidagi tüütuks ja käest ära, ja ka headuse teema, mis kas läheb veidi läägeks, või on lihtsalt arusaamatu. Ka selle raamatu puhul ma kartsin, et äkki lõpp libiseb käest. Ja kuna kohe algusest peale on raamat väga hea, siis ma väga lootsin, et lõpuks ei tuleks midagi halba, näiteks moralistlikku pealeütlemist ega õpetusi eluks. Ei tulnud.

Mida ma olen aga alati väga nautinud, on Kivastiku vested Postimehes, kus ta räägib oma klassikaaslastest, vanast sõbrast, koeraga jalutamisest, vanatädidest, kes rääkisid prantsuse ja saksa keeles. Ja mulle tundub, et need lood tema enda elust olid kui sketšid selle raamatu kirjutamiseks. Ka "Taevatrepis" on need teemad olemas, peategelasel on koer, ta käib ujumas, on samad tädid, on vanad sõbrad ja mälestused kadunud ajast. Kivastik on selles raamatus saavutanud kena tasakaalu, ühelt poolt kumab läbi isiklik kogemus, aga veel ei muutu ta mälestuseraamatuks, ja samas kirjandusetegemist on seal kah täpselt nii palju kui tarvis; ta ei trikita-eksita tekstiga ja samas ei jää ka lobisema nagu mõni vanamees pliidisuu ees, kel on palju aega ja vähe kuulajaid.

Ühesõnaga on Kivastik teinud suurepärase ajamasina. Soovitan "Taevatreppi" kõigile, kes tahaksid praegusest vihmasest sügisest kuhugi paremasse kohta pääseda.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: