Lugemissoovitus. Eesti luuletajad luuletustega ja mitte ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Anna Aurelia Minev/ERR

Maarja Vaino valis "Vikerhommiku" lugemissoovituse rubriigis välja raamatud kolmelt eesti luuletajalt, raamatud ise aga ei sisalda tingimata luuletusi.

Doris Kareva "Terendused. Kirjutisi aastaist 2005–2019", EKSA

Berit Kaschan "Hommikune vahetus", [illustreerinud Stella Skulatšjova], Kaschan AM

Asko Künnap "Keravälk koputab tulles", [illustreerinud Asko Künnap], Näo Kirik

 

Kuu aega tagasi oli minu lugemissoovituseks 1800-leheküljeline Vaapo Vaheri "Hiiumaa kirjanduse lugu". Seetõttu mõtlesin, et kui ma seekord soovitan kolme raamatut, jääb nende tekstimaht kokku ikka palju väiksem kui kirjanduslool. Nii et räägin süümepiinadeta seekord kolmest teosest, millest kaks on luuleraamatud ja kolmas kirjanduslike lühiesseede kogumik. Alustakski viimasest. Selleks on Doris Kareva värskelt ilmunud kogumik "Terendused", mis sisaldab ajalehes Sirp ja mujal perioodikas ilmunud kirjutisi aastaist 2005-2019. Kogumikus on koos erinevaid tekstižanre alates arvustustest, lõpetades reisikirjadega. Ning Karevale omaselt on need kirjutised elegantsed, mõttetihedad ja kuidagi hõrgud. Nimetaksin tema tekste vertikaalseks esseistikaks, sest Kareva ei kirjuta kunagi ühetasandiliselt, vaid toob oma tekstidesse sisse nähtamatu, aga samas tuntava mõõtme, mis muudab lugeja maailma avaramaks.

Tahaksin esile tõsta neid kirjutisi, mis kõnelevad kirjanduse ja eriti luule olulisusest. Näiteks luuletaja Hannes Varblase kohta kirjutatud "Surmatuules sünnid uueks". Aga eriti mõjuvad on Kareva mõtisklused, mis võiksid hästi sobida just talvise pööripäeva eel pimeda aja meditatsioonideks. Palad nagu "Isa viiul", "Sophrosyne raamatusaar" või "Südameharidusest". Neis kumab sedasama ilmutuslikkust, mis on jutuks raamatu viimases essees "Luuletuse ilmumine. "Kius olla julge II"".

Kareva kirjutab seal: "Luuletus tekib pealtnäha tühjusest otsekui lumehelves – teatavate tingimuste kokkulangemisel moodustub ainuline kristalliline struktuur, mis olukorra muutudes uuesti sulab ja haihtub. (---) Luuletuses sisaldub iseeneslik ja üllatav korrapära, kõrgendatud intensiivsus – nagu mäletaks grafiit seda üles kirjutades veel oma sugulust teemantiga."

Kareva parimad mõtterännud ongi just otsekui kristalliseerunud, mõjuvad selgena ja kuidagi hinge puhastavalt.

Ja siis ongi õige aeg kätte võtta mõni luuleraamat, näiteks Berit Kaschani teine luulekogu "Hommikune vahetus". Pealkirja võib muidugi mõista mitmeti – on see viide nimiluuletuses tegutsevatele noortele jumalatele, kes töötavad hommikuses vahetuses? Või on see miski, mis toimub inimesega hommikuti, kui tema unenäomina, sisemine müütiline mina vahetub argise olevuse vastu? Kaschani luule eristub kahtlemata just oma mütoloogilise tagaplaaniga, neis tekstides – nagu ka Kareval – on nähtava maailma taga veel üks teine, suurem nähtamatu maailm. Olgu tsiteeritud üks tekstinäide: "Suured ööd koosnevad  väikestest öödest./ Suured unenäod väikestest ei koosne./ Suured unenäod on selged ja ainukordsed/koljupõhjale graveeritud tõotused." Kogu luulekogu on üks imelik tunnetusteekond, kus autor on ise nagu parasjagu sasipäine noor demiurg, kes teatava üllatusega – ja vaikse muigega suunurgas – oma luulet maailma aitab. Igal juhul on "Hommikune vahetus" mu meelest väga sobilik just pimedal ajal lugemiseks, sest võimaldab nii paremini saada Kaschani müüdiluulega samale lainele.

Ja siia otsa soovitaks kolmanda raamatuna Asko Künnapi luulekogu "Keravälk koputab tulles", mis on rütmi ja energia poolest kahest eelmisest raamatust küll päris erinev, aga samas mingil salapärasel moel neile ka sarnane. Künnapil on luulekogusid ilmunud üsna palju, käesolev on kaheksas, lisaks on ta osalenud kaasautorina veel neljas luulekogus. Künnapi maailm on selles kogus ka omajagu müütiline, selles on tegelastena koos tütardega kohal ka jumal ja saatan ning keskse motiivina meri, mis otsekui lainetusena rütmistab tervet raamatut.

Teos on jaotatud alaosadeks, alates üheksaga, lõpetades ühega, teisisõnu – liigub nullist nullini, võibolla püüdes tabada matiundilikku nulltundi. Keravälk kui üsna ohtlik energia viitab samuti mingile alguse ja lõpu sümboolikale. Igal juhul on Künnapi luulekogu jõuline ja annab lugedes särtsu – nagu ühele keravälgule kohane. Selles luulekogus võib näha ka teatavaid hoiatustekste. Nii et kes tahab lugeda mõttega luulet, võiks Künnapi raamatusse süveneda. Kuuse all salmide lugemiseks see vist kõige parem kogu ei ole, aga teisalt – miks mitte panna jõuluvana närve proovile näiteks luuletusega  "Pole sus seda sinist". 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: "Vikerhommik"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: