Lugemissoovitus. Marusja Klimova sõgedate galerii ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Marusja Klimova
Marusja Klimova Autor/allikas: Wikipedia

Urmas Vadi valis "Vikerhommiku" lugemissoovituse rubriigis välja raamatu blondidest elajatest.

Marusja Klimova, "Blondid elajad". Tõlkinud Kristiina Bernhardt. Sari "Moodne aeg", Varrak

Marusja Klimova romaan "Blondid elajad" ilmus juba suve lõpus, aga muidugi hea on teda lugeda ka nüüd, just praegu, kui väljas on pimedus ja vihm ja kaamos, mis poeb juba ka hinge. Just see on õige hetk seista silmitsi Marusja Klimova sõgetate tegelastega, Peterburi ja üheksakümnendatega, mis olid veel pimedamad kui hetkel akna taga valitsev öö ja tatt. Just sedaviisi selgitatakse välja, kes on need kõige kangemad, kes ellu jäävad. Kui sa tuled läbi pimeda Eesti detsembri, käes Klimova raamat, siis oled sa võitnud!

Lapsena, kui ma lugesin "Kolme musketäri", siis sellest jäi mitte pelgalt ettekujutus, vaid lausa kindel teadmine, et kõik inimesed Prantsusmaal on musketärid, või siis need, kes neid aitavad ja teised, kes kelle vastu musketärid võitlevad, aga inimhing ja süda on suur ja täis õilsaid ning aatelisi mõtteid. Nii tekib paratamatult see küsimus ka Klimova raamatuga. Nagu öeldud, räägib raamat ja ka triloogia kaks eelmist osa, "Siniveri" ja teine osa "Majake Bois-Colombes'is" (aga neid võib vabalt lugeda ka teineteisest sõltumatult) Venemaa üheksakümnendatest. Ja Klimova puhul on see küsimus siis selline, et kas need raamatu tegelased, pöörased, sõgedad, naeruväärsed, hullud, olid juba Nõukogude liidus sellised, aga varjasid oma hullust, olid nii-öelda kenad ja korralikud Nõukogude liidu kodanikud, aga siis, kui nõukogude liit lagunes, avas ka nende inimeste pöörasuse väravad? Psühhiaatrid ütlevad selle kohta - inimene hakkas õitsema.

Me mäletame, või kui ise ei mäleta, siis lähedalt on ikka keegi võtta, kes mäletab taasiseseisvumisele eelnenud aega Eestis. See oli plahvatuseelne olukord, mis oli segatud hirmu, vene tankide ja sõduritega, aga ka suurte ootuste ja lootustega, et langeb piir lääne ja ida vahelt, et elu hakkab viimaks ometi pihta ja selle vahepealse aja oleme nõus kartulikoori sööma. Ja nii ootasid paljudki ilmselt ka Venemaal, Peterburis, aga ikkagi on neid inimesi, kelle jaoks ei hakkagi muutustest hoolimata midagi pihta, neile jäävadki vaid koored. Ja sellised valdavalt Kilimova tegelased ongi.

Jääb tunne, et ainus asi, mis neid tegelasi kannustab, on hirm, et nad ise muutuvad samuti mingiteks pudemeteks, kes kaovad põrandaprakku. Ja see paneb neid rääkima. Tõsi, vahel harva vajuvad need tegelased letargiasarnasesse olekusse, justkui hanguvad, või siis teevad oma elus sellise väikse uinaku nagu Jüri Ratas, et siis taas tõusta ja hakata rääkima.

See nende tegelaste tahtejõu ja meeleolu kõikumine on selline, mis meenutab väga võimsa mootoriga autot, millel pole käike, on ainult turbo ja käsipirur, vahepealset olekut ei ole. Ja kui nad ärkavad, siis kohe ka kiirendavad ja hakkavad rääkima nii, et selle taga on tsentrifugaalne jõud, mis lausa paiskub nende tegelaste seest nii, et lõpuks tekib tunne, et neil polegi enam mitte midagi peale jutu, mida tuleb palju ja justkui valimatult, nad justkui räägivad end varvastest juukseotsani täis. Selle näiteks lõpetuseks üks väike lõik Kostjast, kes juba tükk aega ei tööta kusagil, lebab vaid tiivanil ja mõtleb, et vaimses maailmas, nagu ka füüsilises, ei saa miski kuhugi jäljetult kaduda, ja see on midagi kapi tassimise sarnast:

"…kui seda koormat kannavad kõik, pole selle kaalu peaaegu üldse tunda, selle kandmine on kerge, seda saab teha naljatledes, omavahel rõõmsalt juttu ajades, nii nagu see oli sajandi alguses. Aga kui kõik, või peaaegu kõik, kes on sinu kõrval olnud, lasevad järsku kapist lahti, siis see, kellel ei vedanud ja kes oli sattunud kuhugi keskele ega jõudnud õigel ajal eemale hüpata, tunneb kohe, kuidas kapp talle kogu raskusega peale vajub, ja nüüd ei saa ta enam kõrvale astuda, seda koormat endalt heita, isegi kui ta väga tahaks, samamoodi ei saa ta endalt heita seda traditsioonide kappi ega kogu inimkonda, sest alati leidub mõni temasugune, Kostja-taoline lollike, kellel pole õnnestunud end selle alt ära veeretada."

Nagu selgub Klimova kapi tassimise näitest, ei peagi paika meie ütlus, keskmised koju tulevad. Tulevad või ei, aga "Blonde elajaid" tasub kindlasti lugeda.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: "Vikerhommik"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: