Olen viimastel nädalatel lugenud Varlam Šalamovi raamatut "Kolõma jutud". See koosneb lühilugudest, mille Šalamov pani kirja vahetult peale Kaug-Põhja vangilaarist pääsemist, kus ta oli vangis aastatel 1937-1951. Need on lühikesed lood, teravad nagu žiletid ja korraga neid palju lugeda ei saa, tuleb pikema aja peale ära jaotada, nii nagu Šalamov kirjeldab, kuidas jagas nädala peale pea olematu leivatüki. Ja samas on need lood, mis ei lase sind lahti ja sul on juba järgmisel päeval uut portsu vaja.

Kui neid jutte kuidagi nimetada, siis ilmselt kõige täpsem oleks nende kohta öelda dokumentaalproosa, sest see Šalamovi isiklik vangilaagrikogemus nendes juttudes on esil. Aga mis sama tähtis, või veelgi olulisem, et need jutud on kirjandus, mitte soov kõik kähku paberile panna nii täpselt kui vähegi mäletan, või teha poliitikat. Oma süngusest hoolimata on need võluvd jutustused, hea tundega kirjutatud ja komponeeritud. Eriliselt ilusad on lugude lõpud, mis sageli lõpevad puändiga. Selle üheks näiteks on jutt "Šerri-brändi", mis algab lausega - "Poeet oli suremas." See on tõeliselt imeline jutt sellest, kui üks väärikas poeet on suremas ja mida ta mõtleb, kuidas ta vaatab enda käsi, kuhu mõte rändab. Selle oleku kohta on Šalamovil täiesti kuldne lause: "Poeet oli olnud juba nii kaua suremas, et ei saanud enam aru, et sureb." Oma viimastel tundidel võrdleb poeet kogu maailma luulega, kuidas töö, hobuste kabjaplagin, kodu, lind, kalju armastus - kogu elu siseneb luulesse.

See on väga ilus ja ka muidugi jube kurb ja inimlik tagasivaade või mingi kangastus, möödunust ja olevast. Ja muidugi on oluline ka küsimus, kuidas sureb poeet. See pole niisama! Ja siis saabubki lõpupuänt: "Õhtuks oli ta surnud. Kuid maha kanti ta kahe päeva pärast - leidlikel naabritel õnnestus leivajagamisel kahe ööpäeva jooksul saada kätte surnu leib: surnu kergitas kätt nagu marionettnukk. Tuleb välja, et ta suri enne oma surmapäeva, mis on oluline detail tulevastele eluloouurijatele."

Eriti sümpaatseks teeb jutud see, et siin peaaegu puuduvad emotsioonide kirjeldused ja seda tugevamalt need minus kui lugejas tekivad. Need jutud on karged, seal pole ruumi või aega emotsioneerimiseks, muudki on teha! On vaid kirjeldused, antakse edasi olukordi, ollakse asised ja reaalsed, peamiselt tegeletakse ellujäämisega. Joonistub välja pilt inimesest, mis on veidi ehk teistsugune sellest, mida me oleme näinud enamusest filmidest, kui inimene on sattunud keerulistesse, ekstreemsetesse olukordadesse.

Muidugi tekib selle raamatu puhul küsimus, kas seda on siin raamatusoovituse rubriigis ilus teistele, kel on ehk omadki mured, soovitada. Mõtlesin selle üle pikalt, ja arvan, et tohib küll. Eriti soovitaksin raamatut neile, kellele tundub praegune eluolu jube sant ja üldsegi mitte elamisväärne.

PS. "Kolõma jutud" on tõlkinud Ilona Martson ja ilmselgelt kerge töö see tal polnud, kujutan ette, et selle tõlkimine ja teksti läbielamine on olnud raske ja kurnav kuid lugejale väga tänuväärne töö. Seepärast teen kõigile, kes Ilona Martsonit kohtavad, ettepaneku osta talle klaas piima nagu vanasti anti terviskahjustava töö puhul.